Andrus Kivirähk on muidugi üliandekas sõnaseadja, tema tekstid on alati mahlakad ja samas liigutavad hingepõhjani. Seekord on ta tegelaseks valinud vana Julk Jüri Kevadest. Peeter Tammearu kandis selle tegelase väga meeldejäävalt ja jõuliselt vaatajate ette. Alguses vastik ja torisev misantroop muutub lavastuse edenedes järjest pehmemaks ja inimlikumaks. Meie ees avaneb ühe kadunud hinge tragöödia. Kibedusega meenutab Tammearu kõster ennast väikese poisina, kellel oli elurõõmu ja unistusi. Kuidas küll juhtus, et ta oli muutunud oma naise tallaaluseks, tigedaks lapsi ja üldse kõiki inimesi vihkavaks naeruväärseks vanameheks, kelle ainuke rõõm oli salaja ennast tagakambris purju juua. Ning kelle suureks ja väga salajaseks unistuseks oli kena teenijatüdruk Marit kordki tagumikust näpistada.
Kivirähkile omaselt oli etenduses palju koomilisi kohti ja Tammearu mängib need suurepäraselt välja. Tal ei ole mingeid raskusi lava täitmisega, ta on mõnusalt vastik ja väiklane. Samas nii inimlik ja haavatav, pannes endale kaasa elama ja inimese elu närususe üle kahju tundma. Tammearu suhtub oma tegelasse soojuse ja empaatiaga. Paratamatult teevad seda ka vaatajad.
Suurepärane teatrielamus!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar