PÖFF 2017

6 filmi sellel aastal.

1. Luik, Islandi film, juba sellepärast läksin vaatama. Aeglaselt kulgev lihtne film väikesest tüdrukust, kelle vanemad saadavad mingi varguse pärast "kasvatustallu". Nagu ikka sellistes filmides, kohaneb tüdruk pikkamisi eluga metsikus Islandi looduses ja saab osa talus elavate inimeste mõttemaailmast. Ta leiab endale ootamatu sõbra kirjanduslike kalduvustega noormehe näol ja kiindub vasikasse, kelle sündi ja kahjuks ka surma ta kogeb. Lootsin vist rohkem kulgemist ja vähem argipäeva sellelt filmilt.

2. Pöörane armastus, film minu ühe lemmikkirjaniku Bukowski romaani järgi. Väidetavalt ainuke ekraniseering, mis Bukowskile endale meeldis. Filmi aluseks on osaliselt tema noorpõlveromaan "Sink leiva vahel", aga tegevus toimub ka 33-aastase peategelase ümber. Üldiselt pöörasevõitu, aus ja samas poeetiline lugu. Üsnagi Bukowskilik tõesti, seega meeldis mulle. Kõige pöörasem oli laibavarastamise stseen.

3. Vaba elu, 2 väikest vanemateta last elavad oma onu juures Menorca saarel 20. sajandi alguses. Selles filmis oli loodust, salapära ja samas ka karmi elu. Algas maailmasõda, mis puudutas ka siinseid saareelanikke. Lapsed tutvusid võluva ja salapärase mehega, leidsid aarde ja kaotasid selle, pettusid inimestes ja leppisid taas. Selline vaikne ja päikeseline film, mis mulle meeldib.

4. Vaakum. Iseenesest põnev stoori keskeas naisest, kes 35. pulmapäeva eel saab teada, et mees on teda prostituutidega petnud ja lisaks aidsi nakatanud. Ilus kodu, ilus elu, kolm täiskasvanud last ja siis selline jama! Lihtsalt üks lugu, ei midagi enamat.

5. Reis Hispaaniasse. Järg filmile Reis Itaaliasse. Taas Steve Coogan ja Rob Brydon sõidavad mööda kauneid maastikke ja linnakesi, naudivad häid roogi, pilluvad vaimukusi ja matkivad kuulsusi. Selline hea tuju film, mida võib ikka ja jälle vaadata. Režissöör taas Winterbottom.

6. Ülestõusmine, Selleaastane vaieldamatu lemmik, mõistatuslik jutustus kahest mehest, noorest ja vanast. Vana mees elab erakuna metsade vahel ja ühel hetkel leiab alasti noormehe, kes on ilmselgelt šokis ja keeldub endast midagi rääkimast. Vanamees kutsub ta enda juurde ja nad hakkavad pikapeale teineteisega harjuma. Siis selgub, et noormees on oma venna ära tapnud ja teda otsib politsei. Väga meeldejääv film andestusest ja lunastusest, tekitab rohkem küsimusi, kui annab vastuseid. 

"BB ilmub öösel" Tartu Uus Teater ja Von Krahl Tapa raudteejaamas ja rongis

Kindlasti parim lavastus sellel aastal nähtutest. Esiteks väga õnnestunud etenduse koht, Tapa vana lagunenud raudteejaam. Olime siin Liisiga juba korra üht suveteatri etendust näinud ja seegi oli õnnestunud kombinatsioon tegevuspaigast ja lavastusest. Raudteejaamad on üldse sellised igatsust ja natuke kurbust tekitavad kohad, sümboliseerides lahkumist või kojuootamist. Just need teemad on väga olulised ka etenduses "BB ilmub öösel".

Tegemist on Eesti Vabariik 100 teatriprojekti raames tehtud lavastusega, mis kajastab ühte aastakümmet EV ajaloost, sedakorda traagilisi 40-ndaid. Dramaturg Ivar Põllu on kasutanud lavastuses Mati Undi romaani "Brecht ilmub öösel" ja dokumentaalmaterjale. Lavastaja Ivar Põllu on endale omaselt kasutanud mängukoha eripära, leidlike visuiaalsete kujundite ja näitejate suurepärase ansamblimängu koosmõju. Tulemuseks täiesti eriline, osalt naljakas, enamasti traagiline, nagu sellele ajale omane, ja väga hingepugev lavastus.

Teater algas juba Tartu - Tapa rongis (või siis Tallinn - Tapa, kui sealtpoolt tulla). Teatrikülastajad said endale kõrvaklapid, kust tunni aja jooksul kuni Tapani jõudmiseni sai kuulata Mart Kolditsa lavastatud kuuldemängu kuulsa näitekirjaniku Bertold Brechti ja tema kolme naise põgenemisest Hitleri Saksamaalt Soome, sõbranna Hella Wuolijoki mõisasse. See oli vaoshoitud ja pigem uinutav osa etendusest. Aga väga hea sissejuhatus teemasse. Sest traagilist aastakümmet kirjeldatakse pisut eemalolevalt, kommunistenpooldava võõramaalase Brechti (ja tema naisaustajate) silmade läbi.

Meeleolu muutus hoobilt Tapa raudteejaamas, kus publik koguti perrooni äärde kokku ja etendati koomilist ja pisut improvisatsioonimaigulist filmitegemist, režissööriks ülbe ja enesekindel Henrik Kalmet. Publiku osaks oli lehvitada ja statistidena kaasa teha. Oli külm talveõhtu ja lund sadas. Perroonil olid vanad kohvrid ja kõik see sobis ideaalselt meenutamaks 41. aasta traagilist küüditamist. Kuigi otseselt seda ei etendatud, siis mõtted ikkagi tahes-tahtmata selle peale läksid. Välistegevus lõppes Henrik Kalmeti esitatud Pätsi kõnega jaama teise korruse aknal. rahvas kuulekalt presidentti maha karjumas. See oli päris mõjuv stseen ja andis aimu, mis edasi tulemas.

Edasi kolisime jaamahoonesse sisse. Oli ka aeg, sest väljas hakkas päris külm, kuigi teadsin olukorda ette ja olime Liisiga soojalt riidesse pannud. Oli imekspandav, kuidas lavastuse tegijad olid suutnud vana jaamahoone nii mõjuvalt kaasa mängima panna. Liikusime ruumist ruumi, kord istus publik pinkidel ja jälgis eemal "laval" toimuvat, kord sõitis tegevus otse vaatajate keskele, kord tunglesime kobaras koos keset kitsast ruumi, kord toimus tegevus kahel pool üleval seinte taga asuvates konkudes lagunenud siseakende taga. Lisame siia leidliku valgustuse, mõjuva klassikalise muusika ja ajastutruud kostüümid ning illusioon õõvastavatest neljakümnendatest oli täielik.

Näitlejad esitasid mitmeid erinevaid rolle, sealhulgas ajaloo suurkujusid alates juba nimetatud Pätsist ning lõpetades Hitleri ja Staliniga. Brechti mängis Robert Annus ja tegi seda suurepäraselt, eneseirooniaga. Lisaks juba nimetatud Kalmetile, olid tugevad rollid Tõnis Niinemetsalt. Kolm naist - Maarja Mitt, Maarja Jakobson ja Kristel Leesmend olid pigem kõrvalosades, aga just nendega oli seotud minu jaoks kõige mõjuvam stseen - sõjas oleva soldati kirja ettelugemine.

Vaheajal pakuti boršši ja pits viina ning arvestades publiku hulka, käis jagamine väga kiiresti.

Kokkuvõttes täiesti eriline elamus. Eklektiline vaatemäng, aga mõjuv.

"Varjuprohvet" Vatteater Tartu Uues Teatris

Lavastust nimetatakse kõhedusdraamaks ja põhiliselt põnevust ma otsima läksingi. Indrek Hargla nimi tõotas ka teatud taset. Kokkuvõttes võib öelda, et pettuma ma ei pidanud. Oli põnevust ja üllatavaid pöördeid, oli natuke kriipisid kohtigi. Kõigepealt peaks kiitma lavakujundust - segamini raamatuhunnikud kitsas ruumis andsid hästi edasi poolhullu õuduskirjaniku olemust ja tekitasid hea fooni algavaks kassi-hiiremänguks.

Kolm tegelast, kolm erinevat rolli, igaühel oma saladused ja keegi pole päriselt see, kes näib. Kirjanik ja tema sekretär, kes on küll alguses pigem allaheitlik teenija ning lumetormi kätte jäänud piiblimüüja, kes jälgib võõristusega majas toimuvat ja keda vägagi imelikult vastu võetakse. Tundub suhteliselt klišeelik, aga Hargla oskas loomulikult tegelaste suhetele mitu vinti peale keerata ja nii mõnegi ootamatu puändi vaatajale pakkuda.

Natuke tuli siiski meelde film "Salajane aken" Johnny Deppiga peaosas, kus samuti juttu kirjanikust ja kus lõpupoole kõik pea peale pöördus.

Jussi matkarajal ja Sagadi mõisas

Tahtsime sõpradega teha väikese sportlikuma väljasõidu sügisesele matkarajale. Valisime Jussi matkaraja Kõrvemaal. Kuna läheduses mingit normaalset öömaja polnud, siis broneerisin toad Sagadi mõisas, mis asub matkaraja algusest umbes 50 km kaugusel. Olin siin ka varem mitu korda ööbinud. Sagadi mõis mulle väga meeldib ning superiortoad on ruumikad ja terrassiga sisehoovi poole. Ka restoran on täiesti korralik.

Sagadi mõisa peahoone

Vaade siseõuele terrassilt

Sõitsime kohale juba reede õhtul ja alustasime laupäeva hommikul sõitu Kõrvemaa poole. Sõprade neljarattaveolise masinaga püüdsime loomulikult otseteid kaudu matkarajale läheneda. Vahepeal tundus küll, et oleme täiesti sirtsu sohu sattunud, aga siis möödusime laigulistes vormides meestekambast, kellelt saime teed küsida. Selgus, et otse on võimalik minna küll, aga vahepeal tuleb kaunis kahtlases seisukorras sild ületada. Läksime ikkagi proovima ja üle igatahes saime.

Ülesõit omal vastutusel

Natuke lagunenud sild

Jussi matkaraja algus on Koersilla parkas Pillapalu külas. Rada on 8 km pikk ja kulgeb ringina, seega pole vaja tulla sama teed mööda tagasi. Tegemist on kindlasti ühe põnevama ja vaheldusrikkama matkarajaga Eestis.

Kohe alguses tuleb kitsast silda mööda ületada Soodla jõgi ja läbida lodumets. Ning siis jõudsime suurele nõmmelagendikule. See on väga omapärane maastik otsekui kõrbenud pruunide küngastega, tuletades meelde Inglismaa nõmmesid. Selline tunne oli, et kohe-kohe kargab kusagilt nõlva tagant Baskervillide koer välja. Siinkohal tuleb tänada nõukogude armeed, kelle polügoon see ala omal ajal oli. Korduvate metsapõlengute ja pommitamiste tgajärjel ongi tekkinud selline unenäoline maastik. Siin-seal võib märgata ka pommilehtreid.

Sild üle Soodla jõe

Algab nõmm

Endine nõukogude sõjaväe polügoon

Kuumaastik

Matkaraja äärde jääb kuus kaunist Jussi järvesilma: Mustjärv, Väinjärv, Suurjärv, Pikkjärv, Kõverjärv ja Linajärv. Loodusrada on eriliselt vahelduva maastikuga, läbides lisaks kanarbikunõmmele ka lava- ja küngasmõhnasid, erinevaid metsatüüpe ning Jussi järvemaastikku. Vahepeal muutus rada väga mägiseks ja üles-alla ronimine oli paras pingutus. See-eest avanes raja äärselt kõrgelt oosilt järvedele kaunis vaade.

Väinjärve liivasel põhjakaldal on puhkekoht ja telkimisala, siin pidasime väikest piknikku. Kahjuks oli ilm sügisele omaselt sandivõitu, pidevalt sadas uduvihma, seega pikalt me puhkama ei jäänud. Ega ei olnud võimalik istudagi ilma tagumikku märjaks tegemata.

Üks Jussi kuuest järvest

Puhkeala Väinjärve ääres

Väinjärve ja Suurjärve ühendab kanal

Maastik muutus vahepeal päris vesiseks

Kõverjärve ääres kulgeb matkarada mööda laudteed

Peagi jõudis rada kaarega nõmmele tagasi. Siin kohtasime ka lõpuks inimesi - ühte poisikest ja kahte kalameest. Tegin kalameestega ka juttu, aga saak neil eriti hea ei olnud.

Kaunid sügisvärvid

Igav liiv ja tühi väli...

Olime üsna vettinud ja kiirustasime hotelli sooja duši alla ja restorani õhtust sööma.

Pühapäeval sõitsime kodu poole väikese ringiga. Käisime Vainupeal ja Eismal ning põikasime läbi Kandle mõisast.

Me armastame sõita pigem väiksemaid teid mööda

Vainupea rand

Selline elumaja

Vainupea tuletorn

Sügise viimane õis

Ujumiskoht

Veel üks elumaja

Vainupea kabel

Eisma sadam

Kalaranna puhkemaja Eismal

Kusagil Lahemaal

"Isa" Theatrumis

Etendus toimus Black Boxis kusagil Haabneeme kandis. Sõitsime sinna Liisiga GPSi järgi, aga kuna tegu oli tööstushoonete kompleksiga, siis kõndisime ikka pikalt ja küsisime teed enne, kui aru saime, kust uksest täpselt sisse minna.

Lavastus oli valusal teemal, vana mehe süvenevast mälukaotusest. Kahtlemata suur roll Lembit Petersonilt, kes mängis vanameest pisut nagu maast lahti olles. Ta oli vaimukas ja filosofeeriv, samas abitu ja ebakindel ning ei püüdnudki äratada publiku kaastunnet. Petersoni mäng oli pigem karge ja ta mängis kergelt välja erinevad meeleolud jonnivast lapsest kuni võimuka, käskiva patroonini.

Petersonile sekundeeris mõjuvalt Liina Olmaru armastava, kuid siiski iseka tütrena, kellel oma elu elada ja jaks isa veidrusi taluda otsakorral. Lisaks noorema õe surm, mida isa ei tunnistanud või oli unustanud, kuid Olmaru tegelast kummitas siiamaani.

Lavakujundus oli lakooniline, mõned mööbliesemed ja aja jooksul needki kadusid ükshaaval. See jäigi mõistatuseks, kuidas aeg täpselt liikus ja mis oli väljamõeldis või unenägu, mis tegelikkus. Tegevus hargnes lahti pigem isa silmade läbi ja dementse inimese puhul ei tea kunagi, millal ta on täie mõistuse juures, millal fantaseerib.

"Mäng on alanud" Ugalas ja jalutuskäigud Viljandis

Läksin seda tükki vaatama sümpaatiast Ugala teatri vastu ja sellepärast, et peaosas mängis üks minu lemmikuid, Aarne Soro. Üldiselt püüan hoiduda komöödiatest ja suurematest rahvalemmikutest.

Tegemist oli klassikalise vanamoelise krimkaga, kus kindel tegevuspaik, kindel arv kahtlusaluseid ja kummaline, aga väga võimekas eradetektiiv (siin Vilma Luige esituses). Samas oli tegemist vaimukuste ja situatsioonikomöödia elementide ping-pongiga, mis eeldas näitlejatelt 100%-list kohalolekut ja pingutust. Reeglina on sellised trupiväljakutsed võimetekohased Linnateatrile või Draamateatrile, aga peab ütlema, et lavastaja Tanel Jonasel oli ka Ugala näitlejatega suurepäraselt õnnestunud sujuv ja särtsakas koosmäng saavutada. Kõik tegelased eraldi võttes ja gruppidena olid väga täpsed ja värvikad, tempo püsis kogu aeg laes. Mõned stseenid olid ikka hullult naljakad nagu näiteks laiba peitmine.

Lavakujundus oli külluslik ja ajastutruu, kostüümid luksuslikud, naised kaunid. Seega on lavastusel kõik olemas, et kujuneda positiivses mõttes rahvatükiks. Ja mulle ka meeldis.

Me sõitsime Viljandisse Liisi ja Avoga, et sügise viimaseid kauneid päevi nautida. Ööbisime Avoga Aasa külalistemajas, mis asub vanalinnas järve ääres ja on täitsa armsa vanamoelis-romantilise interjööriga.

Aasa külalistemaja

Hommikusöök

Liisi elab Väikese tänava ühikas ja siit me oma jalutuskäiku alustasimegi. Tiirutasime Viljandi järve kõrgel kaldal looklevatel tänavatel, kus on palju põnevaid vanu puitelamuid. Siinkohal mõned fotojäädvustused ägedamatest majadest.

Väike tänav 13

Detail

Vaade Posti tänava majadele

Moodne elamu Õuna tänaval

Maja Lühikesel tänaval

Vaade Lühikeselt tänavalt

Maja Tartu tänaval

Maja Liiva tänaval

Supeluse tänav

Maja Roosi tänaval

Maja Supeluse tänaval

Maja Oru tänaval

Kraavi tänav 

Vaade Raekojale ja vanale veetornile Oru tänavalt

Maaelu edendamise SA maja ja Trepimäe trepid

Oru tänav

Oru tänav

Villa Pikal tänaval

Väike-Turu tänav

Maja Ranna puiesteel

Vaade Ranna puiesteelt