Laval on viis naist - vanaema, ema ja kolm tütart. Kõik nad on juba aastaid oodanud lahkunud poja/venna tagasitulekut. Kogu nende elu ja mõtted on ainult selle ootuse ümber keerelnud. Nimesid etenduses neil ei ole, on lihtsalt Kõige vanem naine, Vana naine ja öed. Nende kodu on kehv ja lagunenud ning nad ise näevad välja hoolitsemata, hallid.
Külli Teetamm teeb taas imekspandava rolli Esmasündinuna, kes küll töötab õpetajana, aga ka tema jaoks on aeg samamoodi seisma jäänud nagu teistel, kodusolijatel. Ta on vaoshoitud ja leebelt rahulik, alles ootamatu Teise küsimus meeste kohta sunnib teda ennast avama - mingi salaelu tal on. Elisabet Reinalu mängib kummalist, häbelikku ja pisut ohmut Teist õde. Ta ei oska õieti olla, seista ega käia, aga temas on märgata romantilise hinge algeid. Liis Lass Noorimana püüab lapsikult teiste tähelepanu, aga jääb ikka märkamatuks halliks hiireks.
Epp Eespäeva ema on ttõeline matroon, aga temagi mõtted on ainult pojal, tütreid ta ei märka või ei hooli. Ta on tugev natuur ja tahes-tahtmata tekib kahtlus, kas ta mitte kangusest oma elu poja ootamisele pole pühendanud ning kõike muud, talupidamist, tütarde kasvatamist ignoreerinud. Helene Vannari on ainukesena seltskonnast sätitud, soengus ja tema käitumises pole kõhklusi, pigem kangust. Pojapoeg lahkus kodunt pärast järjekordset tüli oma isa, ilmselgelt Kõige vanema naise pojaga. Poeg on ammu surnud ja enam polegi muud elus jäänud, kui pojapoega oodata.
Nüüd siis on kadunud poeg koju tulnud, teda ei näe, aga tunneme igas hetkes. Ta on tulnud koju surema või ongi juba surnud, lihtsalt keeldutakse seda tunnistamast. Mis saab elust nüüd, kui ootused on täitunud? Kuidas saada üle pettumus, sest see pole hoopiski selline tagasitulek nagu nii palju kordi oli mõtteis läbi mängitud. Kas elamata jäänud elu on võimalik uuesti alustada ja kas ongi tahtmist? Palju küsimusi ja mõtteid tekitav lavastus. Meenutab üht minu absoluutset lemmikraamatut Dino Buzzati "Tatarlaste kõrbe".
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar