Sõpradega Setumaal, Vastseliina kirik, Härma müür, Obinitsa ja Lüübnitsa

Meil ei olnud suuremat sõitu plaanis, ainult natuke kõrvalepõikeid koduteel. Tegelikult siiski väike ring ammutuntud paikades. Näiteks Vastseliina kiriku juures olime korduvalt käinud, aga sisse saime esmakordselt. Selles 1772. aastal pühitsetud kirikus on kuulsate orelimeistrite Kriisade kontsertorel ja altarimaal "Naised Jeesuse haual" 1922. aastast.

Vastseliina varemete juurest algab Piusa jõe ürgoru maastikukaitseala ja mõned kilomeetrid siit allavoolu asuvad Härma müürid. Meile meeldib väga müüride juures käia, aga siia pääseb suht kehva metsateed pidi, mis vähegi vihmasemal ajal muutub sõiduautole läbimatuks. Tänu sellele on aga paik alati ka mõnusalt inimtühi. Härma Mäemine müür ehk Keldrimüür on Eesti kõrgeim devoni liivakivipaljand, ulatudes kuni 43 meetrini.

Lõunat söömas käisime Taarka Tarõ Köögikõsõs Obinitsas, mida peavad seto kultuuri edendajad Rieka ja Arne Hõrn. See on väga hubane ja mõnus koht ehedate setu söökidega. Kuna ilm oli väga ilus, siis istusime aias. Rahvast oli piisavalt.

Setomaa on Eesti kaguosas paiknev omaette Kuningriik. Setomaa alla kuuluvad Meremäe ja Misso vald Võrumaal ning Mikitamäe ja Värska vald Põlvamaal, lisaks veel osa Petseri rajoonist. Traditsioonilise jaotuse järgi jaguneb Setumaa nulkadeks. Setomaa on oma nime saanud sõdaderohke ajaloo järgi. „Mis maa sjoo om? Sõda sõa järgi käü meist üle – mis tä muud ku üts Sõto Maa om!“

Setodel on kombeks valida igal augustikuu esimesel laupäeval enda seast isegi ülemsootska ehk kuninga asemik maa peal. Setomaa külades võib veel tänagi leida ainulaadseid külakabeleid ehk tsässonaid. Seto leelo on setode traditsiooniline laulmisviis, mis kuulub ka UNESCO kultuuripärandi esindusnimekirja!

Me oleme Obinitsas mitmeid kordi käinud ja täna piirdusime ainult söögitare külastamisega. Obinitsas on tegelikult vaatamist piisavalt, tegu on eheda setu külaga, mille tänavatel on mõnus teha väike jalutuskäik. Siin on ka väike põnev muuseum ja seto lauluema kuju vaatega kaunile paisjärvele.

Meie viimane peatus oli juba Peipsi või õigemini Pihkva järve ääres Lüübnitsas. Seal oli just sibula- ja kalalaat lõppenud ning viimased müüjad pakkisid oma asju kokku. Lüübnitsa on vene küla, mille elanikud tegelevadki põhiliselt sibulakasvatuse ja kalapüügiga. Siin on vaatetorn, kust avaneb hea vaade ilusale hooldatud külale, Kolpino saare õigeusukirikule ja selge ilmaga näeb isegi järve vastaskallast. Lüübnitsa olevatki oma nime saanud venekeelsest sõnast ljubovatsa ehk imetlema.

Leedus, Anykščiais rongiga sõitmas

Vend Kalle oma hullus raudteehuvis ärgitas meid sõitma Leetu, kus on veel alles ajalooline kitsarööpmeline raudteelõik Anykščiai ja Troškunai vahel. Kõigepealt pidime aga ligi 400km Tartust Leedu ööbimiskohta sõitma. Peatusi me väga palju ei teinud, peale lõunapausi Madonas ja kohvipausi Jekabpilsis.

Sild üle Daugava jõe

Omapärane aed Jekabpilsis

Eriliselt ilus Jekabpils ei tundunud, aga me ei käinud ka õiges keskuses. Siin elab veidi üle 23500 inimese. Linna poolitab lai Daugava jõgi ja enne nõukogude võimu oligi siin 2 linna.

Öömaja oli meil broneeritud Juodonyse külas mõnikümmend kilomeetrit Läti piirist. See oli väga kena  ja romantiline koht väikese järve kaldal.

Kena puhkemaja

Romantiline vaade meie toa rõdult

Järgmisel hommikul tegime ka külapeal väikese jalutuskäigu. Küla oli ilus ja korras, lipud lehvisid õuedes. Kuna leedukatel väga palju mereranda ei ole, siis ilmselt kasutavad nad igat väiksemat ja suuremat lompi puhkamiseks.

Meie tee viis aga hommikul juba 30km kaugusele Anykščiaisse raudteejaama, kus ühtlasi asub ka muuseum. Tore muuseumitöötaja oli meile telefonikõne peale rongipiletid broneerinud. Väljumiseni oli veel tund aega ja me kasutasime selle aja muuseumiga tutvumiseks. Eks seal puha rongid ja nendega seonduv staff oli.

Anykščiai jaam ja meie rong ootamas, see oranž

Škoda vedur Tšehhimaalt

Selliste vagunitega veeti rahvavaenlasi Siberi vangilaagrisse. Ühes taolises sõitis ilmselt ka minu isa.

Mudelvedur

Kohvrid ja muu rongisõiduga seonduv

Kell 11 oli aeg vagunisse ronida ja sõit algas. Nüüd sain aru, miks ette broneerida oli vaja - üllatavalt palju rahvast oli kokku tulnud, enamasti noored pered lastega. Vagun oli täpselt selline nagu lapsepõlvest mäletan.

Vana hea rongisõit

Siit saab teise vagunisse, kui julgust on

Sõit eriliselt huvitav ei olnudki, aknast paistis põhiliselt võsa, asustust oli minimaalselt. Väga palju oli metsikuid õunapuid täis väga isuäratavaid roosasid ja kollaseid õunu. 40 minuti pärast jõudsime Troškunai jaama ja see oli küll vahva koht.

Majas sees oli väike näitus kitsarööpmelise raudtee ajaloost Leedus. Raudtee ehitamist alustati 1891 ja 1898 jõuti sellega Panevežiseni. Põhiliselt veeti rongiga ehitusmaterjale ja põllumajandussaadusi. Tänapäevani on säilinud ligi 70km pikkune lõik Panevežisest Rubikiaisse. Kusjuures just Anykščiai - Rubikiai lõik pidi olem kõige maalilisem ja sinna meil oligi plaan sõitma minna. Paraku muutsid sügisesed vihmad selle lõigu läbimatuks ja me pidimegi leppima Troškunai reisiga.

Aga põnev oli seegi ja Troškunai on täitsa kena linnake, üks väiksemaid Leedus, mille põhiliseks vaatamisväärsuseks on Püha Kolmainu kirik ja klooster.

Vagunisaatja-giid kogus rahvahulga kokku ja kõik marssisid paar kilomeetrit algul mööda raudteed, siis külatänavat pidi Troškunai keskusesse.

Tatrapöld raudtee ääres

Mõned külaelanikud olid suhtlemisaltid (leiba tahtsid ka)

Külatänavas

Troškunai linn rajati 1696 koos kloostri ja kirikuga. Nagu öeldud, on klooster linnakese suurim vaatamisväärsus.

Leidsime sõidutee pealt kaks autorataste alla jäänud rästikut. Ilmselt peab neid siin palju olema, kui juba keset linnaatänavat massiliselt autorataste alla jäädakse.

Üks lemmikkaader ka ikka

Tagasitee läks kiireminigi, kui esimene ots. Otsisime mõnda aega söögikohta Anykščiais, aga selgus, et siin toimus mingi muusikafestival ja kõik kohad olid rahvast täis. Seega sõitsime 12km kaugusele Rubikiaisse ja siin leidsime eest Pühajärve meenutava puhkekoha. Rahvast oli siingi kõvasti, aga meeldiv teenindaja lubas, et üle tunni aja ei lähe. Tellisime söögid ära ja käisime Avoga vahepeal ujumas. Vesi oli üllatavalt karastav. Arvestades palavat ilma oli see vägagi teretulnud.

Selline ujumiskoht

Ja selline söögikoht

Söök oli maitsev ja tuju hea. Aeg oli sõita tagasi Lätti. Aga enne põikasime veel Rubikiai ajutiselt mahajäetud raudteejaama.

Siin lõppeb kitsarööpmeline raudtee ära

Väikese peatuse tegime veel Antašavas, et imetleda puukirikut ja kirikaaeda.

Ilus väike kirik

Meie seekordne ööbimiskoht oli väga sürr. Asus vanas Rundale palee kõrvalhoones ja siin oli igal sammul tunda ajaloohõngu. Koridorid ja trepikojad olid pimedad ja igasugust vana kola täis. Toad seevastu olid avarad, mugavad ja väga puhtad. Vannitoad olid samuti suured, Kallel oli isegi mullivann. Sellegipoolest ma siin üksi ööbida ei tahaks, olen kindel, et siin kummitab.

Selline tuba

Ja selline tuba

Rundale barokne palee on üks uhkemaid vaatamisväärsusi Lätis. See on ehitatud Kuramaa hertsogi residendiks kuulsa arhitekti Rastrelli käe all. Sellesama Rastrelli, kes juhtis ka Ermitaaži ehitamist. Paleed ehitati 1736-1768. Üle 40 ruumi on avatud külastajatele, sealhulgas mitu uhket saali, hertsogi ja hertsoginna eluruumid ning korrapärane prantsuse stiilis park roosiaiaga. Palees ja aias on õigemitu kohvikut, lisaks muidugi suveniiriputkad. Tundub, et rahvast käib siin palju. Meie jõudsime paleesse kohe pärast avamist hommikul ja juba oli siin mitu bussitäit välismaalasi.

Rundale palee

Vaade paleele aiast

Vannituba, keskel istevann

Hertsogi magamistuba

Vaade aiale

12 km Pilsrundalest on Bauska linn, kus asub ka Liivimaa ordu linnus. Linnus ise polegi nii vinge, aga ta asub kõrgel künkal kahe jõe - Memele ja Musa vahel ja siit avanevad maalilised vaated ümbruskonnale.

Bauska ordulinnus 

Tee jõe äärde

Maaliline vaade I

Maaliline vaade II

Sellega sai meie reis otsa.

"Kremli ööbikud" ja Nõuka-aegne nostalgia Ida-Virumaal

Esimese peatuse tegime Tudulinna kiriku juures. See asub väga dramaatiliselt kõrgel künkal kolme tee ristis. Ilus halli ja valgega kirik on ehitatud 1936.aastal vana kiriku kõrvale. Uue ehitamise põhjustas kogukonna usutüli. Nimelt keeldus osa kiriku liikmeid kuulamast pastor Voldemar Kuljuse liiga ilmalikeks peetud jutlusi. Vana puukiriku varemed on veel alles, aga suhteliselt haledas seisus.

Tudulinna kirik asub väga dramaatiliselt künka tipul kolme tee ristil

Vaade Tudulinna poolt

Vasakul vana puukirik, mis ehitati 1766.aastal

Kuna Tudulinna-Iisaku otsetee oli remondi tõttu kinni, siis pidime sama teed Peipsi äärde tagasi sõitma ja tänu sellele keerasime sisse väiksest teeotsast, millele viit väitas Järuska silda. Paarisaja meetri pärast oleksime nagu Madisoni maakonda sattunud - meie ees seisis esimene Eesti katusega sild. Hiljem lugesime, et see valmis 2013 rahvusvahelise workshop ja vabatahtlikest tudengite abiga. Sild ühendab Lemmatsi küla kahel pool Rannapungerja jõge.

Niisugune sild. Clint Eastwoodi ei kohanud.

Sillal oli parajasti kellegi fotonäitus pisematest eesti elukatest, eriti ämblikest

Söömas käisime Iisakul baaris Prowints, kus olid täitsa head toidud ja kena teenindus. Sisse lonkas ka Volkonski saatjaga, huvitav, kas ka teel Narva etendusele?

Lühikese peatuse tegime ka Mäetaguse mõisas, millest on tehtud kena puhkekompleks. Mõis rajati 1796 mõisnik von Roseni valitsemisajal ja sellest on tänapäevani säilinud tervelt 14 hoonet. Peahoone historistsistlik interjöör pidi olema eriti ilus, aga sisse me kahjuks ei saanud.

Mäetaguse mõisa klassitsistlik peahoone

Kohtla-Järvet olen alati pidanud koledaks linnaks ja nüüd pidin vägagi üllatuma. Mäetaguse poolt tulles satume Ehitajate tänavale, mida ääristavad Stalini-aegsed kahekordsed majad. Hakkame kohe pildistama ja läheduses viibiv vene noormees tuleb küsima, mida me pildistame. Saan temaga kohe jutu peale - ta on siin, Käva linnaosas veetnud oma lapsepõlve ja nüüd oma noore perega siia tagasi kolimas. Ostis endal terve kahekordse majavareme ja remondib seda. Siis-seal on veelgi elumärke, aga üldiselt seisavad majad tühjana.

Ehitajate tänav

Seda esimest maja remondib noor vene perekond endale elumajaks

Nn Hädakülas on praegugi veel alles arhitekt A.Soansi 30-ndatel projekteeritud kahekorruselised töölismajad. Eluruume oli hädasti tarvis seoses enne sõda rajatud uute õlitehastega. Kuna tehaste ümber rajatud elamukvartalid asusid tööstushoonete ja vanade põlevkivikarjääride lähedal, hakati neid rahvasuus kutsuma Hädakülaks, Suitsukülaks jne.

Hädaküla autoremont

Kunagine töölismaja Hädakülas

Pisut uuem hoone

Vaatasime üle ka Viru Keema põlevkivitehase, päris muljetavaldav!

VKG - Viru KeemiaGrupp

Tehasest kaugemal asub tehase juhtkonnale ja ametnikele ehitatud elamurajoon nimega Siidisuka. See rajati arhitekt Eugen Habermanni käe all 1922-1928. Siinsetel majadel on ka aiad ja rohkem mugavusi. Majaderea vahele jääb ainuke tolleeaegne park Kohtla Järvel. Meie pildistamise peale eraldus joodikute kambast üks mees ja hakkas meiega selges eesti keeles rääkima. Esimene maja ehitati tehase direktorile, teine peainsenerile, kolmas linna arstile. Kui enamasti jagati maja kahe perega, siis linnaarst elas oma perega terves majas. Väiksemad hooned kahe maja vahel pole mitte kuurid või garaažid, vaid põlevkivihoidlad. Maju köeti põlevkiviga, tuhk ja muud jääkained pandi suurtesse tünnidesse ja kord nädalas käidi neid hobuvankritega tühjendamas.

Tehase juhtkonna ja ametike elamud Karl Lutsu tänava ääres

Karl Lutsu tänav

Hoone vasakul oli mõeldud kütusehoidmiseks

Tänu tutvusele kohalikuga saime heita pilgu ka väikesesse aeda

Majadetail

Praegune elu siin enam nii roosiline pole, sest küte on kalliks muutunud. Siiski on piirkond kinnisvaraturul üsna populaarne ja enamus maju on kenasti korda tehtud.

Tee viis meid mööda Anton Soansi poolt 1939. aastal rajatud funkstiilis koolimajast. See väga muljetavaldav hoone on praegu kahjuks küll üsna räämas.

Endine koolimaja

Tegelik Siidisuka tänav ja selle ümbruskond on hoopis teise ilmega, kui Lutsu tänav. Siin on tegu stalinistlike neljapere-elamutega, mis enamasti pisut lagunenud ja räämas. Aga elu on siin täiesti olemas, inimesed jalutavad lapsevankritega, lapsed mängivad, koerad hauguvad ja kassid volksatavad üle tee. Nimetuse Siidisuka sai linnaosa tänu sellele, et siin elasid rikkamad ja paremini riietuvad inimesed.

Siidisuka linnaosa

Ühel majal on kunistuseks ka viisnurgad. Huvitav, kas teistelt on need ära kraabitud?

See ongi Siidisuka tänav

Ilupilt Siidisuka tänavalt

Praeguses Kohtla-Järve linnas vahelduvad elamukvartalid suurte muruplatside ja tühjalt seisvate roheaaladega. Ja siis ootamatult ilmub tee ääres selline palee. Wikipeedia ütleb, et tegu on 1952.aastal valminud hoonega, kus praegu asub Kohtla-Järve Kultuurikeskus.

Kultuurikeskus

Nüüd jõuame juba kesklinna ja üllatuslikult on siingi kena. Ilus keskallee purskkaevude ja lillepeenardega on rajatud algselt 50-ndatel ja kandis siis nimetust Võidu puiestee. Puiestee äärde rajatud hooned on neoklassitsistlikus stiilis madalad, 2-3-korruselised majad. Kõik on kenasti puhas ja korras, rahvas jalutab peredega ning naudib nädalavahetust ja ilusat ilma. Ainult rahvast on vähevõitu nii suure linna kohta ja ka hoonetes on elu vähevõitu. Väikseid poekesi ja salonge, asutusi ja firmasid hakkab silma üksikuid.

Ilusad Nõukogudeaegsed tüüphooned Keskallee ääres

Ootamatu geimonument, tegelikult siiski 1967.aastal valminud Au Tööle

Keskallee äärsed majad

Peaaegu Viru Keemiakombinaadi külje all asub Issanda Muutmise kirik, mis ehitati 1938.aastal ja on ainus neoklassitsistlike motiividega õigeusu kirik Eestis. Kirikus käib jumalateenistus, aga meile viibatakse lahkelt ja kutsutakse sisse. Pilti ma siiski teha ei söanda.

Issanda Muutmise Kirik

Õhtust söömas käisime ühes kaubakeskuse vene söögikohas. Ooteaeg oli küll pikavõitu, aga söök see-eest hea ja odav. Lühike kokkuvõte: Kohtla-Järvele tasub kindlasti minna. Suur osa minu andmetest Kohtla-Järve kohta pärineb geograaf Janek Valge magistritööst.

Kohtla-Järve bussijaam tuletas küll meelde, et tegu on siiski hüljatud paigaga

Kell oli juba õhusse jõudnud ja meil viimane aeg suunduda Sillamäele oma ööbimiskohta.

Meie kahe magamistoaga korter asus Majakovski tänaval vanas stalinjovkas, 200m meerest ja 100m uhketest treppidest. Kui välja arvata kaks armuvalus kassi otse meie akna all, oli ümbruskond väga vaikne. Korter oli ka suurepärane, üsna ajastutruu.

Selles majas ööbisime

Kuna meil oli vaja toidupoodi minna, siis võtsime ette väikese õhtuse jalutuskäigu. Sillamäest olen natuke juba aasta tagasi siin kirjutanud. Üllatavalt korras ja lilleline on siin. Ja väga turvaline. Õigupoolest on inimesi liikumas väga vähe.

Korrapärase planeeringuga linnaruumi ja töölismaju hakati siia ehitama 1950-ndatel aastatel. See tõi kaasa massilise venelaste tuleku, kuna Sillamäel olid tunduval paremad elu- ja töötingimused, kui mujal NSV Liidus. Eestlasi siin peaaegu polnudki, neid ei lastud siia põhimõtteliselt. Kõik see toimus tänu lähikonnas leiduvale diktüaneemakildale, mis sisaldas uraani. Uraani aga oli Nõukogude Liidu sõjatööstuseks hädasti vaja. Niisiis loodi siia algul sõjavangide ja Leningradi kodutute tööga kaevandused ja uraanirikastamise tehas. Tehas ja tänu sellele terve Sillamäe linn olid rangelt salastatud kinnine tsoon. Linnal polnud isegi nime, seda kutsuti muuhulgas näiteks Tehas nr 7, aadressiks Moskva 400. Kaartidel sellist asulat ei olnud.

Kogu linnaelu miilitsast lasteaiani allus tehasele ja tehasedirektor oli nagu jumal taevas. Aga elu siin oli hea, palgad suuremad ja poed palju paremini varustatud, kui mujal Nõukogude Liidus.

Linna keskel on võimas trepistik, mis läheb üle mere äärde viivaks alleeks. Kõikjal on lilled, puud-põõsad ja muruplatsid. Rannapoolsesse otsa on ehitatud romantiline rotund. Laiu tänavaid ääristavad uhked majad. Sillamäe on parim näide 50-ndate aastate arhitektuurist. Raha siin kokku ei hoitud.

Majad peatänava ääres

Vaade mere poolt trepistikule

Romantiline rotund mere ääres

Romantiline vanapaar

Sillmäel on tervelt 6km pikkune rand. Avo käis siin hommikul ujumas

Paraku on linna üsna inimtühi ja samuti nagu Kohtla-Järvel, on kesklinnas väga vähe asutusi, poode või söögikohti. Paljud korterid uhketes majades seisavad tühjana. Päris sürr oli õhtul siin vaiksetel tänavatel jalutada ja endisaegset hiilgust imetleda.

Uhke maja peatänava ääres

See ei ole kirik vaid raekoda

Uhkeid treppe on kesklinnast pisut kaugemalgi 

Järgmisel hommikul tegime veel väikese jalutuskäigu kuulsa kultuuripalee ja imposantsete treppide juurde.

Sillamäe kõige kuulsam vaade

Siin võiks elada küll

Sillamäe Jumalaema Kaasani pühakuju kirik ehitati ümber vanast ühekordsest majast ja taasavati alles 1995.

Aeg oli võtta suund Narva poole. Teel põikasime läbi ka kuurortlinn Narva-Jõesuust. See on rahulik ja armas kohake, oleme siin päris palju käinud.

Seda pulmaliste puud ei ole vist küll varem tähele pannud

Siinsel kirikul on huvitav saamislugu. Eelmine kirik lasti saksaste poolt õhku, aga lähedalasuv Mereküla põles maha, ainult kirik jäi alles. Nii toodigi peale sõda kaunis puukirik kadunud külast Narva-Jõesuussse.

Jumalaema Kaasani ikooni kirik

Narva Jõesuu rand oli üsna inimtühi

Selline põnev muinasjutumajake kahjuks laguneb

Narvas oleme ka varemgi käinud, aga alati külmal ajal. Nüüd, suvel, avastasime enda jaoks idüllilise sadama, koos rannapromenaadi ja hipsterite kohvikuga.

Lahe kohvik

Väike jõesadam ja rannapromenaad Narvas

Külastasime ka vanas püssirohuaidas asuvat kunstigaleriid, kus on näitused seeriast "Narva lood". Meil oli õnne näha näitust "Aeg muutub - pidu jääb". Kuigi tegu oli Narvale iseloomulike esemete ja mälestustega, oli meil äraatundmisrõõmu piisavalt.  

Aega etenduseni oli vähe, aga ma tahtsin Avole ja I-le näidata nn.Narva "Veneetsiat", mille olin avastanud eelmisel sügisel. See sürr koht asub linnast pisut väljas Narva kanali ääres. Allpool mõned pildid, mis räägivad rohkem kui sõnad.

Kalameeste ühingu Narva klubi

Kuigi piltidel pole näha hingelistki, võib arvata, et siin käib tihe seltsielu. I oli vist siiski pisut pettunud, ta ootas rohkem veneetsia-sarnast elamust.

Oligi juba aeg suunduda Kreenholmi, sest just seal mängitakse sellesuvist suuretendust "Kremli ööbikud". Enne sadas veel paras sahmakas vihma, aga õnneks istusime selle aja autos. Etendusest ma ülearu midagi ei lootnud. Ostsin piletid pigem selleks, et omastele Kreenholmi näidata. Olin siin asta tagasi käinud ja mulle ikka väga meeldis.

Paraku päris igale poole ei lastud, aga võimsa tehasekompleksi kohta sai aimu ikka. Nägime ära kuulsama pildi sillalt, kus paistavad endise joa astangud. Praegu on need kuivad, ainult suurvee ajal avatakse Venemaa poolepeal tammid ja vesi tuleb taas jõesängi.

Pilt ühele vabrikutest ja Narva jõe astangule

Võisime minna ka vaateplatvormile, kust üle aia saab heita pilgu naaberlinnale Ivangorodile. Paistab teine üsna mahajäetud ja lagunenud.

Siit paistab Venemaa

Nõukogude ajal püstitatud mälestusmärk 100 aastat tagasi streikinud töölistele. Nõukogude ajal töötasid Kreenholmis tõepoolest naised, aga kõnealloleva streigi ajal olid kangrud eranditult mehed, sest see töö nõudis suurt füüsilist vastupidavust

Etendus oli tegelikult päris hea, fantaasiaküllane ja kirev. Päris toredaid leide oli nõuka-aja ilmestamiseks nagu näiteks hiigelsuur transistorraadio, vanad autologud, millega sõideti ümber ringikujulise lava, lavakujunduse toomine ja viimine furgooniga jne. Tantsijad olid väga särtsakad ja näitlejad ka tasemel. Märt Avandi suutis lausa hinge pugeda oma lõpulauluga "Unustuse jõel". Kuigi õige pisut oli temalgi hääleprobleeme. Arusaadav, ta matkis ju ühte parimat eesti lauljat. Lõpustseen vana vabriku seintel elustunud digitaalse veemassiga ja päris tähistaevaga pea kohal oli võimas.

Narva linnale on see etendus küll hindamatu promoüritus. Nii palju autosid ja inimesi pole siin vist aastakümneid nähtud.

Autoderivi Kreenholmi värava ees