pühapäev, 26. august 2018

Sõpradega Setumaal, Vastseliina kirik, Härma müür, Obinitsa ja Lüübnitsa

Meil ei olnud suuremat sõitu plaanis, ainult natuke kõrvalepõikeid koduteel. Tegelikult siiski väike ring ammutuntud paikades. Näiteks Vastseliina kiriku juures olime korduvalt käinud, aga sisse saime esmakordselt. Selles 1772. aastal pühitsetud kirikus on kuulsate orelimeistrite Kriisade kontsertorel ja altarimaal "Naised Jeesuse haual" 1922. aastast.




Vastseliina varemete juurest algab Piusa jõe ürgoru maastikukaitseala ja mõned kilomeetrid siit allavoolu asuvad Härma müürid. Meile meeldib väga müüride juures käia, aga siia pääseb suht kehva metsateed pidi, mis vähegi vihmasemal ajal muutub sõiduautole läbimatuks. Tänu sellele on aga paik alati ka mõnusalt inimtühi. Härma Mäemine müür ehk Keldrimüür on Eesti kõrgeim devoni liivakivipaljand, ulatudes kuni 43 meetrini.




Lõunat söömas käisime Taarka Tarõ Köögikõsõs Obinitsas, mida peavad seto kultuuri edendajad Rieka ja Arne Hõrn. See on väga hubane ja mõnus koht ehedate setu söökidega. Kuna ilm oli väga ilus, siis istusime aias. Rahvast oli piisavalt.




Setomaa on Eesti kaguosas paiknev omaette Kuningriik. Setomaa alla kuuluvad Meremäe ja Misso vald Võrumaal ning Mikitamäe ja Värska vald Põlvamaal, lisaks veel osa Petseri rajoonist. Traditsioonilise jaotuse järgi jaguneb Setumaa nulkadeks. Setomaa on oma nime saanud sõdaderohke ajaloo järgi. „Mis maa sjoo om? Sõda sõa järgi käü meist üle – mis tä muud ku üts Sõto Maa om!“

Setodel on kombeks valida igal augustikuu esimesel laupäeval enda seast isegi ülemsootska ehk kuninga asemik maa peal. Setomaa külades võib veel tänagi leida ainulaadseid külakabeleid ehk tsässonaid. Seto leelo on setode traditsiooniline laulmisviis, mis kuulub ka UNESCO kultuuripärandi esindusnimekirja!

Me oleme Obinitsas mitmeid kordi käinud ja täna piirdusime ainult söögitare külastamisega. Obinitsas on tegelikult vaatamist piisavalt, tegu on eheda setu külaga, mille tänavatel on mõnus teha väike jalutuskäik. Siin on ka väike põnev muuseum ja seto lauluema kuju vaatega kaunile paisjärvele.

Meie viimane peatus oli juba Peipsi või õigemini Pihkva järve ääres Lüübnitsas. Seal oli just sibula- ja kalalaat lõppenud ning viimased müüjad pakkisid oma asju kokku. Lüübnitsa on vene küla, mille elanikud tegelevadki põhiliselt sibulakasvatuse ja kalapüügiga. Siin on vaatetorn, kust avaneb hea vaade ilusale hooldatud külale, Kolpino saare õigeusukirikule ja selge ilmaga näeb isegi järve vastaskallast. Lüübnitsa olevatki oma nime saanud venekeelsest sõnast ljubovatsa ehk imetlema.








Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

"Reis metsa lõppu" Ekspeditsioon

Tartu Draamafestivalil kõnetas mind saadaolevatest etendustest just "Reis metsa lõppu". Nagu oligi oodata, oli tegemist intensiivs...