Reisi- ja kultuurisutsakaid: "Kremli ööbikud" ja Nõuka-aegne nostalgia Ida-Virumaal

Esimese peatuse tegime Tudulinna kiriku juures. See asub väga dramaatiliselt kõrgel künkal kolme tee ristis. Ilus halli ja valgega kirik on ehitatud 1936.aastal vana kiriku kõrvale. Uue ehitamise põhjustas kogukonna usutüli. Nimelt keeldus osa kiriku liikmeid kuulamast pastor Voldemar Kuljuse liiga ilmalikeks peetud jutlusi. Vana puukiriku varemed on veel alles, aga suhteliselt haledas seisus.

Tudulinna kirik asub väga dramaatiliselt künka tipul kolme tee ristil

Vaade Tudulinna poolt

Vasakul vana puukirik, mis ehitati 1766.aastal

Kuna Tudulinna-Iisaku otsetee oli remondi tõttu kinni, siis pidime sama teed Peipsi äärde tagasi sõitma ja tänu sellele keerasime sisse väiksest teeotsast, millele viit väitas Järuska silda. Paarisaja meetri pärast oleksime nagu Madisoni maakonda sattunud - meie ees seisis esimene Eesti katusega sild. Hiljem lugesime, et see valmis 2013 rahvusvahelise workshop ja vabatahtlikest tudengite abiga. Sild ühendab Lemmatsi küla kahel pool Rannapungerja jõge.

Niisugune sild. Clint Eastwoodi ei kohanud.

Sillal oli parajasti kellegi fotonäitus pisematest eesti elukatest, eriti ämblikest

Söömas käisime Iisakul baaris Prowints, kus olid täitsa head toidud ja kena teenindus. Sisse lonkas ka Volkonski saatjaga, huvitav, kas ka teel Narva etendusele?

Lühikese peatuse tegime ka Mäetaguse mõisas, millest on tehtud kena puhkekompleks. Mõis rajati 1796 mõisnik von Roseni valitsemisajal ja sellest on tänapäevani säilinud tervelt 14 hoonet. Peahoone historistsistlik interjöör pidi olema eriti ilus, aga sisse me kahjuks ei saanud.

Mäetaguse mõisa klassitsistlik peahoone

Kohtla-Järvet olen alati pidanud koledaks linnaks ja nüüd pidin vägagi üllatuma. Mäetaguse poolt tulles satume Ehitajate tänavale, mida ääristavad Stalini-aegsed kahekordsed majad. Hakkame kohe pildistama ja läheduses viibiv vene noormees tuleb küsima, mida me pildistame. Saan temaga kohe jutu peale - ta on siin, Käva linnaosas veetnud oma lapsepõlve ja nüüd oma noore perega siia tagasi kolimas. Ostis endal terve kahekordse majavareme ja remondib seda. Siis-seal on veelgi elumärke, aga üldiselt seisavad majad tühjana.

Ehitajate tänav

Seda esimest maja remondib noor vene perekond endale elumajaks

Nn Hädakülas on praegugi veel alles arhitekt A.Soansi 30-ndatel projekteeritud kahekorruselised töölismajad. Eluruume oli hädasti tarvis seoses enne sõda rajatud uute õlitehastega. Kuna tehaste ümber rajatud elamukvartalid asusid tööstushoonete ja vanade põlevkivikarjääride lähedal, hakati neid rahvasuus kutsuma Hädakülaks, Suitsukülaks jne.

Hädaküla autoremont

Kunagine töölismaja Hädakülas

Pisut uuem hoone

Vaatasime üle ka Viru Keema põlevkivitehase, päris muljetavaldav!

VKG - Viru KeemiaGrupp

Tehasest kaugemal asub tehase juhtkonnale ja ametnikele ehitatud elamurajoon nimega Siidisuka. See rajati arhitekt Eugen Habermanni käe all 1922-1928. Siinsetel majadel on ka aiad ja rohkem mugavusi. Majaderea vahele jääb ainuke tolleeaegne park Kohtla Järvel. Meie pildistamise peale eraldus joodikute kambast üks mees ja hakkas meiega selges eesti keeles rääkima. Esimene maja ehitati tehase direktorile, teine peainsenerile, kolmas linna arstile. Kui enamasti jagati maja kahe perega, siis linnaarst elas oma perega terves majas. Väiksemad hooned kahe maja vahel pole mitte kuurid või garaažid, vaid põlevkivihoidlad. Maju köeti põlevkiviga, tuhk ja muud jääkained pandi suurtesse tünnidesse ja kord nädalas käidi neid hobuvankritega tühjendamas.

Tehase juhtkonna ja ametike elamud Karl Lutsu tänava ääres

Karl Lutsu tänav

Hoone vasakul oli mõeldud kütusehoidmiseks

Tänu tutvusele kohalikuga saime heita pilgu ka väikesesse aeda

Majadetail

Praegune elu siin enam nii roosiline pole, sest küte on kalliks muutunud. Siiski on piirkond kinnisvaraturul üsna populaarne ja enamus maju on kenasti korda tehtud.

Tee viis meid mööda Anton Soansi poolt 1939. aastal rajatud funkstiilis koolimajast. See väga muljetavaldav hoone on praegu kahjuks küll üsna räämas.

Endine koolimaja

Tegelik Siidisuka tänav ja selle ümbruskond on hoopis teise ilmega, kui Lutsu tänav. Siin on tegu stalinistlike neljapere-elamutega, mis enamasti pisut lagunenud ja räämas. Aga elu on siin täiesti olemas, inimesed jalutavad lapsevankritega, lapsed mängivad, koerad hauguvad ja kassid volksatavad üle tee. Nimetuse Siidisuka sai linnaosa tänu sellele, et siin elasid rikkamad ja paremini riietuvad inimesed.

Siidisuka linnaosa

Ühel majal on kunistuseks ka viisnurgad. Huvitav, kas teistelt on need ära kraabitud?

See ongi Siidisuka tänav

Ilupilt Siidisuka tänavalt

Praeguses Kohtla-Järve linnas vahelduvad elamukvartalid suurte muruplatside ja tühjalt seisvate roheaaladega. Ja siis ootamatult ilmub tee ääres selline palee. Wikipeedia ütleb, et tegu on 1952.aastal valminud hoonega, kus praegu asub Kohtla-Järve Kultuurikeskus.

Kultuurikeskus

Nüüd jõuame juba kesklinna ja üllatuslikult on siingi kena. Ilus keskallee purskkaevude ja lillepeenardega on rajatud algselt 50-ndatel ja kandis siis nimetust Võidu puiestee. Puiestee äärde rajatud hooned on neoklassitsistlikus stiilis madalad, 2-3-korruselised majad. Kõik on kenasti puhas ja korras, rahvas jalutab peredega ning naudib nädalavahetust ja ilusat ilma. Ainult rahvast on vähevõitu nii suure linna kohta ja ka hoonetes on elu vähevõitu. Väikseid poekesi ja salonge, asutusi ja firmasid hakkab silma üksikuid.

Ilusad Nõukogudeaegsed tüüphooned Keskallee ääres

Ootamatu geimonument, tegelikult siiski 1967.aastal valminud Au Tööle

Keskallee äärsed majad

Peaaegu Viru Keemiakombinaadi külje all asub Issanda Muutmise kirik, mis ehitati 1938.aastal ja on ainus neoklassitsistlike motiividega õigeusu kirik Eestis. Kirikus käib jumalateenistus, aga meile viibatakse lahkelt ja kutsutakse sisse. Pilti ma siiski teha ei söanda.

Issanda Muutmise Kirik

Õhtust söömas käisime ühes kaubakeskuse vene söögikohas. Ooteaeg oli küll pikavõitu, aga söök see-eest hea ja odav. Lühike kokkuvõte: Kohtla-Järvele tasub kindlasti minna. Suur osa minu andmetest Kohtla-Järve kohta pärineb geograaf Janek Valge magistritööst.

Kohtla-Järve bussijaam tuletas küll meelde, et tegu on siiski hüljatud paigaga

Kell oli juba õhusse jõudnud ja meil viimane aeg suunduda Sillamäele oma ööbimiskohta.

Meie kahe magamistoaga korter asus Majakovski tänaval vanas stalinjovkas, 200m meerest ja 100m uhketest treppidest. Kui välja arvata kaks armuvalus kassi otse meie akna all, oli ümbruskond väga vaikne. Korter oli ka suurepärane, üsna ajastutruu.

Selles majas ööbisime

Kuna meil oli vaja toidupoodi minna, siis võtsime ette väikese õhtuse jalutuskäigu. Sillamäest olen natuke juba aasta tagasi siin kirjutanud. Üllatavalt korras ja lilleline on siin. Ja väga turvaline. Õigupoolest on inimesi liikumas väga vähe.

Korrapärase planeeringuga linnaruumi ja töölismaju hakati siia ehitama 1950-ndatel aastatel. See tõi kaasa massilise venelaste tuleku, kuna Sillamäel olid tunduval paremad elu- ja töötingimused, kui mujal NSV Liidus. Eestlasi siin peaaegu polnudki, neid ei lastud siia põhimõtteliselt. Kõik see toimus tänu lähikonnas leiduvale diktüaneemakildale, mis sisaldas uraani. Uraani aga oli Nõukogude Liidu sõjatööstuseks hädasti vaja. Niisiis loodi siia algul sõjavangide ja Leningradi kodutute tööga kaevandused ja uraanirikastamise tehas. Tehas ja tänu sellele terve Sillamäe linn olid rangelt salastatud kinnine tsoon. Linnal polnud isegi nime, seda kutsuti muuhulgas näiteks Tehas nr 7, aadressiks Moskva 400. Kaartidel sellist asulat ei olnud.

Kogu linnaelu miilitsast lasteaiani allus tehasele ja tehasedirektor oli nagu jumal taevas. Aga elu siin oli hea, palgad suuremad ja poed palju paremini varustatud, kui mujal Nõukogude Liidus.

Linna keskel on võimas trepistik, mis läheb üle mere äärde viivaks alleeks. Kõikjal on lilled, puud-põõsad ja muruplatsid. Rannapoolsesse otsa on ehitatud romantiline rotund. Laiu tänavaid ääristavad uhked majad. Sillamäe on parim näide 50-ndate aastate arhitektuurist. Raha siin kokku ei hoitud.

Majad peatänava ääres

Vaade mere poolt trepistikule

Romantiline rotund mere ääres

Romantiline vanapaar

Sillmäel on tervelt 6km pikkune rand. Avo käis siin hommikul ujumas

Paraku on linna üsna inimtühi ja samuti nagu Kohtla-Järvel, on kesklinnas väga vähe asutusi, poode või söögikohti. Paljud korterid uhketes majades seisavad tühjana. Päris sürr oli õhtul siin vaiksetel tänavatel jalutada ja endisaegset hiilgust imetleda.

Uhke maja peatänava ääres

See ei ole kirik vaid raekoda

Uhkeid treppe on kesklinnast pisut kaugemalgi

Järgmisel hommikul tegime veel väikese jalutuskäigu kuulsa kultuuripalee ja imposantsete treppide juurde.

Sillamäe kõige kuulsam vaade

Siin võiks elada küll

Sillamäe Jumalaema Kaasani pühakuju kirik ehitati ümber vanast ühekordsest majast ja taasavati alles 1995.

Aeg oli võtta suund Narva poole. Teel põikasime läbi ka kuurortlinn Narva-Jõesuust. See on rahulik ja armas kohake, oleme siin päris palju käinud.

Seda pulmaliste puud ei ole vist küll varem tähele pannud

Siinsel kirikul on huvitav saamislugu. Eelmine kirik lasti saksaste poolt õhku, aga lähedalasuv Mereküla põles maha, ainult kirik jäi alles. Nii toodigi peale sõda kaunis puukirik kadunud külast Narva-Jõesuussse.

Jumalaema Kaasani ikooni kirik

Narva Jõesuu rand oli üsna inimtühi

Selline põnev muinasjutumajake kahjuks laguneb

Narvas oleme ka varemgi käinud, aga alati külmal ajal. Nüüd, suvel, avastasime enda jaoks idüllilise sadama, koos rannapromenaadi ja hipsterite kohvikuga.

Lahe kohvik

Väike jõesadam ja rannapromenaad Narvas

Külastasime ka vanas püssirohuaidas asuvat kunstigaleriid, kus on näitused seeriast "Narva lood". Meil oli õnne näha näitust "Aeg muutub - pidu jääb". Kuigi tegu oli Narvale iseloomulike esemete ja mälestustega, oli meil äraatundmisrõõmu piisavalt.

Aega etenduseni oli vähe, aga ma tahtsin Avole ja I-le näidata nn.Narva "Veneetsiat", mille olin avastanud eelmisel sügisel. See sürr koht asub linnast pisut väljas Narva kanali ääres. Allpool mõned pildid, mis räägivad rohkem kui sõnad.

Kalameeste ühingu Narva klubi

Kuigi piltidel pole näha hingelistki, võib arvata, et siin käib tihe seltsielu. I oli vist siiski pisut pettunud, ta ootas rohkem veneetsia-sarnast elamust.

Oligi juba aeg suunduda Kreenholmi, sest just seal mängitakse sellesuvist suuretendust "Kremli ööbikud". Enne sadas veel paras sahmakas vihma, aga õnneks istusime selle aja autos. Etendusest ma ülearu midagi ei lootnud. Ostsin piletid pigem selleks, et omastele Kreenholmi näidata. Olin siin asta tagasi käinud ja mulle ikka väga meeldis.

Paraku päris igale poole ei lastud, aga võimsa tehasekompleksi kohta sai aimu ikka. Nägime ära kuulsama pildi sillalt, kus paistavad endise joa astangud. Praegu on need kuivad, ainult suurvee ajal avatakse Venemaa poolepeal tammid ja vesi tuleb taas jõesängi.

Pilt ühele vabrikutest ja Narva jõe astangule

Võisime minna ka vaateplatvormile, kust üle aia saab heita pilgu naaberlinnale Ivangorodile. Paistab teine üsna mahajäetud ja lagunenud.

Siit paistab Venemaa

Nõukogude ajal püstitatud mälestusmärk 100 aastat tagasi streikinud töölistele. Nõukogude ajal töötasid Kreenholmis tõepoolest naised, aga kõnealloleva streigi ajal olid kangrud eranditult mehed, sest see töö nõudis suurt füüsilist vastupidavust

Etendus oli tegelikult päris hea, fantaasiaküllane ja kirev. Päris toredaid leide oli nõuka-aja ilmestamiseks nagu näiteks hiigelsuur transistorraadio, vanad autologud, millega sõideti ümber ringikujulise lava, lavakujunduse toomine ja viimine furgooniga jne. Tantsijad olid väga särtsakad ja näitlejad ka tasemel. Märt Avandi suutis lausa hinge pugeda oma lõpulauluga "Unustuse jõel". Kuigi õige pisut oli temalgi hääleprobleeme. Arusaadav, ta matkis ju ühte parimat eesti lauljat. Lõpustseen vana vabriku seintel elustunud digitaalse veemassiga ja päris tähistaevaga pea kohal oli võimas.