"Lendas üle käopesa" Rakveres ja "Mõnus maatükk" Draamateatris

Tegime Liisiga kultuurse nädalavahetuse. Reedel sõitsime Rakverre ja ööbisime seal päris kenas kahe magamistoa- ja saunaga korteris Pika tänava alguses.

Mõnus korter kesklinnas

Sisehoov

Meil oli tunnike aega jalutada Pikal tänaval ja lossimägedel. See on Rakvere kõige ilusam piirkond. Ja Berliini trahteris on väga head söögid.

Vaade Pikale tänavale

Rakvere Tarvas 

Rakvere keskväljak näeb välja nagu UFOde kosmodroom

Kriitikud pole "Lendas üle käopesa" eriti kiitnud ja ma ei olnud väga suurte ootustega. Võib-olla just selletõttu etendus mulle väga meeldis. Kõige rohkem on lavastusele ette heidetud põhikonflikti taandamist mehe ja naise vaheliseks tunnete- ja võimuvõitluseks. Minu meelest ei teinud see lavastust vaesemaks pigem vastupidi. Jäiga režiimi ja vabaduse konflikt jäi ju alles, aga etendus oli pehmem ja pisut optimistlikum. Ülle Lichtfeldi mängitud õde Ratchedil oli ka nõrgem ehk siis inimlik pool ja selletõttu oli ta minu meelest palju huvitavam. Ka hullude kollektiiv oli tunduvalt sümpaatsem, kui filmist või legendaarsest Noorsooteatri lavastusest mäletan. Eriti puudutab see Eduard Salmistu mängitud Dale Hardingit. Salmistut olen siin blogis varemgi kiitnud ja ta läheb järjest paremaks. Ühe provintsiteatri jaoks oli ansamblimäng ikka superhea.

Üllar Saaremäe on muidugi McMurphy kuju jaoks loodud. Tõsi küll, ta oli pisut rahulikum ja intelligentsem, kui Tõnu Karku tema rollist mäletan. Meeldis ka see, et ta ei püüdnud liigselt koomikale rõhuda. Ja lõpp meeldis mulle väga. Alates sellest, kui Salmistu Harding ütles pealik Bromdenile: "Sa pead nüüd minema hakkama" ja lõpetades sellega, kuidas Ratched kärbsena unenäopüüdjasse kinni jäi.

Koos 50-sendise kavaga sai ka vetsupaberirulli. Vahel maksab kava 5 € ja kaasa ei saa midagi.

Rakveres oli poole rohkem lund, kui Tartus ja seda sadas aina juurde. Hommik oli aga päikeseline.

Hommikune vaade aknast

Vahepeale jäi kvaliteetaeg lapselapsega ja tema vanematega Maardus, õhtul läksime Liisiga Draamateatrisse. Ka "Mõnus maatükk" ei ole eriti kiitvaid hinnanguid saanud ja seekord ei saanud ka meie erilist elamust. Jaan Rekkor oli küll suurepärane egoistliku ja lobisemishimulise räpase vanamehena, aga kahjuks ei olnud Tiit Suka kehastatud jobust kinnisvaraärimehest talle absoluutselt vastast ja seetõttu jäi ka konflikt lahjaks. Tiit Sukk on üks mu lemmiknäitlejaid ja seekord poilnud küll viga temas vaid näidendis. Kui esimene vaatus oli üsna vaimukas ja tekitas lootusi, et nii jätkub tõusvas joones, siis teises vaatuses loodetud pööret ei sündinud ja kõik sumbus üsna ettearvatud rada pidi. Isegi tüütuks läks veidi. Ka lõpus toimunud lühike tulevärk ei muutnud minu meelest üldist muljet. Kahju muidugi - kiftid näitlejad, äge lavakujundus, Priit Pedajas lavastajana - kõik peaks nagu väärt elamust lubama, aga ei. Mulle jäi küll arusaamatuks, milles selle noore ja auhinnatud dramatusrgi headus seisnes, peale selle, et ta on iiri päritolu.,

Ah jaa, KUMUs oli väga esinduslik Konrad Mäe näitus.