 |
| Peipsi järv |
Teel kirde poole tegime väikese peatuse Lohusuu uhke õigeusu kiriku juures. See Jumalailmumise kirik ehitati 1897-98 endise pühakoja asemele Peterburi kaupmehe Medvedjevi annetatud rahadega. Kirik on tehtud värvilisest graniidist ja tema nurgad, karniisid ning kellatorn on kaetud punaste tellistega.
Jõhvis käisime täitsa korralikus Vanameistri pubis söömas ja kella 14-ks jõudsime Sillamäele, samasse majutuspaika Majakovski tänaval, kus aasta tagasigi ööbisime. Tegime ümbruskonnas väikese jalutuskäigu. Liisi ja tema sõber polnud siin enne käinud. Siin oli veelgi lillelisem ja kenam, kui varem. Väga kahju ainult, et puuduvad mõnusad kohvikud ja kesklinnamelu. Sillamäest kirjutasin siin blogis pisut pikemalt aasta tagasi.
Et varakult etendusele jõuda, sõitsime aegsasti Narva. Seal võtsime ühes kohvikus kooki ja kohvi ning käisime toidupoes hommikusöögikraami ostmas. Päev otsa oli kergelt tibanud, aga nüüd hakkas päris korralikku tihedat vihma tulema. Õnneks olid meil korralikud vihmakeebid kaasas ja ilm oli pigem soe. Vihm jäi järele alles siis, kui etenduse lõppedes väljapääsu poole trügisime.
"Kremli ööbikud". Olude sunnil läksin teist korda vaatama ja meeldis isegi rohkem, kui esimesel korral. Näitlejad olid hoos hoolimata pidevast vihmast või just tänu sellele, mina sain algusest peale asjale paremini pihta, tundsin ära kõik vanad lauljad ja kavalehe abiga ka nende esitajad. Märt Avandi lauluoskus oli veelgi suurepärasem. Ja lõpp oli veelgi võimsam.
Mastaapne ja täiesti eriline üritus erilises kohas. Arvestasin, et kohti oli üle 2000, seega toimub juba teist aastat terve kuu pikkune eestlaste (ja venelaste) palverännak unustatud Kirde-Eestisse.
Hommikul tegin Sillamäel traditsioonilisi pannkooke. Kuna meil olid Kreenholmi Manufaktuuri ekskursioonile piletid ette ostetud, siis pidime juba 12-ks jälle Narvas olema. Ekskursioon oli pisut tagasihoidlikum, kui ma paar aastat tagasi Turismikonverentsi raames kogesin, aga tore oli sellegipoolest. Noortele väga meeldis. Kummaline, meie noor naisgiid oli pärit Veneetsiast.
 |
| Ketrusmasin |
Viisin noored ka Narva Veneetsiat vaatama - neid naljakaid kanaliäärseid paadikuure. Edasi suundusime sadamasse, sõime seal mõnusas restoranis lõunat, istudes väljas jõe ääres ja nautides päikest. Jalutasime ka natuke mööda uhket rannapromenaadi ja piidlesime Venemaad teiselpool jõge.
 |
| Mõnus kohvik jõe ääres |
 |
| Taamal paistab Venemaa |
Peatuse tegime ka kindluse juures. Sisse ei hakanud minema, aga kõndisime kindlusehoovis ja nautisime kauneid vaateid ümbruskonnale. Narva Hermanni kindluse ehitasid üle 700 aasta tagasi taanlased. Tänaseni säilinud ilme sai kindlus Liivi ordu valitsemise ajal 14-16.sajandil. Nagu kogu Narva linn, sai ka kindlus Teises maailmasõjas kõvasti kannatada ja taastati 70-80. aastatel.
 |
| Valaste rand |
 |
| Juga oli täiesti kuivanud |
Otsisime ka Ontika panka, aga ei õnnestunudki leida. Teeäärsed viidad olid eksitavad. Küll aga otsustasime hoolimata tupikumärgist piki mereäärt otse Sillamäele sõita. Kurviline kruusatee pakkus jälle ilusai vaateid ja kõrgeid paekaldaid enne kui ootamatult traataiaga ära lõppes. Sõitsime tagasi ja turnisime väikest konarlikku põldudevahelist teed mööda suurele maanteele tagasi.
 |
| Ilus pankrannik kulgeb Sillamäele välja |
 |
| Ootamatu üleminek põllumajandusmaastikult tööstusmaastikule |
Sillamäel käisime Cafe de Paris´ söömas. See oli üllatavalt korraliku söögiga koht suurte majade vahel.
 |
| Cafe de Paris |
Järgmisel päeval võtsime suuna kodupoole tagasi. Et nõukanostalgiaga jätkata, läksime vaatama Viivikonna kummituslinna. Mina olin seal mõned aastad tagasi talvel käinud, Liisi ja P aga mitte kordagi. Endale üllatuseks avastasin, et kummituslinn ei olegi enam nii inimtühi. Kohe hakkas silma uhke ja värviline laste mänguväljak ja kõrval jõumasin. Meiega ühines kohe vahva lokkispäine poiss, kellel oli ilmselgelt suhtlemisvajadus.
 |
| Hommikune vaade meie Sillamäe korteri aknast |
Viivikonna rajasid saksa sõjavangid 1955.aastal ja parimatel päevadel elas siin kuni 9000 inimest. Linnas olid poed, polikliinik, kino, kool ja lasteaed. Põhiliseks tööandjaks oli põlevkivikaevandus. Kaevanduse sulgemise järel 1974 hakkas linn vaikselt inimestest tühjaks voolama. Tänasel päeval on siia sisse kirjutatud umbes 60 elanikku, reaalselt elab veel vähem.
Jalutasime veetorni juurde ja sealt edasi mööda Torni tänavat, mille ääres oli päris mitu ilusate aedade ja elumärkidega maja. Rahu tänava ääres oli vanu lagunenud kortermaju mitu, muuhulgas ka koolimaja. Kokkuvõttes siin nii masendav ei tundunudki, kui talvel. Tundub, et elu tuleb siia tasapisi tagasi.
 |
| Viivikonnas on ka ilusaid korras maju varemete vahel |
Järgmise peatuskoha tegime Kurtna järvede kaitsealal Nõmmejärve ääres. Üle tee jäi Räätsma järv, mille ääres kunagi üliõpilastena majutusime, aga sinna lähedale ei saanud - krunti ümbritses traataed.
 |
| Nõmmejärv |
Kuremäe klooster on koht, kuhu võib ikka ja alati tulla. Seekord valmistusid nunnad hoolega peatselt saabuvaks ristikäiguks Vasknarva kloostrist. Kohalik kohvikupidaja, kelle käest küsisin, kas nad tulevad tõesti selle tee jala?, kommenteeris, et neil on ilmselgelt palju vaba aega. Klooster oli muidugi väga korras ja lilleline nagu alati. Kuremäe ehk Pühtitsa Jumalaema Uinumise klooster on ehitatud 1891.aastal ja on ainuke tegutsev vene õigeusu nunnaklooster Eestis. Seal elab kogunisti üle 100 nunna ja noviitsi. Kloostris on võimalik tellida ka giidiga ekskursioone. Legendi järgi nägid karjased Kuremäel 16.sajandil jumalaema ilmutust ja leidsid iidse tamme alt õigeusu ikooni. Sellest ka nimi Pühtitsa ehk püha koht. Väga põnevalt on kloostri ajaloost kirjutatud siin.
Käisime ka allikal, kust võtsime püha tervendavat vett oma joogipudelisse.
