Lätimaal - Rauna, Sietiniezise paljandid ja Seda linnake

I tõi Võrumaale viimase satsi renoveeritud aknaid ja me läksime temaga traditsioonilisele iga-aastasele Läti-tripile. Meil on päris raske juba leida käimata radasid Lätimaal, kus jõuaks ühe päevaga ära käidud. Õnneks on I-l rohkem avastada, kui meil, näiteks pole ta käinud Valmiera lähedal Sietiniezise paljandite juures. Ka mina olin seal vaid korra varem käinud, niisiis võtsime suuna Valmiera poole.

Liela Paika ezers Riia-Pihkva tee ääres

Esimese peatuse tegime Riia-Pihkva maantee äärde jäävas Rauna asulas. Siin on suur ja uhke mõisapark tiigikeste, sillakeste ja purskkaevudega. Mõisahooned pole säilinud, aga pargi servas kõrgel künkal asuvad kindlusevaremed. Arvatakse, et Rauna kindlus on rajatud 13. sajandil, aga esimesed kirjalikud teated on 1381. aastast. Keskajal oli kindlusel strateegiliselt tähtis positsioon ja siin peeti mitu suurt lahingut Riia piiskopkonna ja Saksa ordu vägede vahel. Sõjalise tähtsuse kaotas kindlus alles 17. sajandi lõpus.

Rauna mõisa park

Piiskopilossi varemed

Ka Rauna linnake linnuse jalamil sai sõdades mitmeid kordi rängalt kannatada ja hävis lõplikult Põhjasõjas. Praegu on ta alev.

Vaade Rauna alevile kindlusest

Rauna lähedal asub ka looduskaitsealune Staburagsi paljand - 3,5 m kõrgune, ohtra sambla ja taimestikuga kaetud lubjakivikalju. Sinna juurde viib matkarada, Halva ilma tõttu jäi see meil külastamata.

Liepas pidid asuma mingid koopad, aga leidsime tee äärest imposantse punastest tellistest ahervare. Ilmselgelt oli tegu suurejoonelise ehitisega, mis millegipärast pooleli ja mahajäetuna seisis. Kohaliku meesterahva käest sain teada, et tegu kultuurihoonega, mida hakati rajama 80-ndatel. Nõukogude Liidu kokkuvarisemise järel jäi ehitis aga seisma ja ei leidnudki enam kasutust.

Vecpauli kabel

Mahajäetud kultuurikeskus Liepas

Kuna vahepeal oli taas kõvasti vihma sadama hakanud, siis käisime toidupoes ja külakaltsukas aega parajaks tegemas. Sadu läks aina kõvemaks ja lõpuks me koopaid vaatama me ei läinudki. Sõitsime hoopis Valmierasse lõunat sööma.

Sietiniezise paljandid asuvad Valmierast 20 km lõunapool ja nende juurde läheb kruusatee. Raja alguses on parkla ja lõkkekoht ning sellest möödudes jõudsime Gauja jõe kõrgele kaldale. Siit algasid trepid, sillad  ja laudteed piki jõekallast ääristavat liivakivipaljandit. Tegemist on Baltikumi suurima valge liivakivi paljandiga, mis moodustab erilnevaid looduslikke vorme - sambaid, koopaid, nišše ja seinu. Paljand on ligi 15 m kõrge ja 400 m pikk. Matkarada teeb ringi ja on kokku umbes kilomeeter pikk. Vaated rajalt ja kaljult Gauja jõele on imelised. Kui ilm oleks ilusam olnud, oleksime saanud ka jões ujuda. Gauja vesi on sügav ja tundub piisavalt puhas.

Gauja jões on võimalik ka ujuda

Matkarada

Imeline vaade Gauja jõele

Ilm oli terve päeva kehv, aga õnneks matkarajal olles suisa ei kallanud, vaid tibas tasakesi.

Valmiera ja Valka vahel, suurest teest kilomeeter kõrval on unikaalne Seda linnake. See 1952. aastal asutatud linn on tähelepanuväärne näide stalinistlikust arhitektuurist. Natuke tuletas meelde Kohtla-Järvet või Sillamäed. Seda õitseaeg oligi 50-ndatel, kui kogu Nõukogude Liidust tulid siia töölised peredega turbakaevandusse tööle. Praegugi elavad siin põhiliselt venelased ja peamine tööandja on endiselt turbatootmisvabrik, Linn ilmutas küll lagunemise märke, aga majad on endiselt rõõmsalt kollaseks värvitud, uhkete sammaste, rõdude ja viilkatustega.

Vabaduse ja Metsa tänava rist

Pargi ja Võidu tänava nurk

Puhkekeskuse fassaad on kaunilt värvitud, aga tahapoole remondiraha ei jätkunud

Seda keskväljak, siin seisis vanasti Lenini kuju

Ilusa ilmaga tasuks siin pikem jalutuskäik ette võtta, linn on piisavalt väike, et kõik kolm tänavat otsast lõpuni läbi käia. Meid sundis pidev vihm kodu poole suunduma.