Reisi- ja kultuurisutsakaid: Opekalna, Jaunlaicene, Ape ja Mõniste talurahvamuuseum

Opekalna kirikust olen põgusalt kirjutanud nii 2016, kui 2017 suveblogis. Kuna tegemist on ilusa kohaga, siis tuleme ikka ja jälle siia tagasi. Seda enam, et seekord olid meil seltskonnas ka mõned sõbrad, kes tulid siia esmakordselt.

Opekalna kirik on kõige kõrgemal asuv pühakoda Lätimaal (235 m). Muide, Eesti kõige kõrgemalasuv kirik on Plaani õigeusukirik (272 m), mis asub meie maakodust 3 km kaugusel ja ka Opekalnast ainult mõnikümmend kilomeetrit. Arvatakse, et esimene Opekalna kirik toodi 1684. aastal Aluksnest, aga juba 1701 põletati see tšerkessidest sissetungijate poolt maatasa. 30 aastat hiljem ehitati siia uus puust kirik, see asendati 1779 kivist hoonega, mis on algsel kujul säilinud tänapäevani. Muinsuskaitse all on peale kiriku ka selle orel, kantsel ja altar. Kiriku juurest avaneb kaunis vaade allpool asuvatele taludele, metsale ja niitudele. Kohe kõrval on surnuaed.

Kantsel ja altar on muinsusmälestised

Ja ka orel

Ilus vaade kiriku juurest

Jaunlaicene ilus mõisakompleks jääb samuti Eesti piiri lähedale. Siingi on väga ilus maastik, künklik pinnamood ja järvesilmakesed. Mõisa peahoone pole säilinud, aga alles on hulk kauneid maakivist kõrvalhooneid, Eesti keeles on mõisa nimi Uue-Laitsna ja enne vabadussõda oli tegu eesti territooriumiga. Ka Opekalna asus tol ajal Eestimaal. 1920. aasta piiride tõmbamisel läksid need alad Läti koosseisu.

Mõisakompleks

Legendi järgi vahetati Eesti lõunapoolsemad vallad nagu Vana-Laitsna Ruhnu saare vastu, kuna algselt tahtis Läti Ruhnut omale, et neil oleks kasvõi üks saar. Eesti olevat aga nõudnud Ruhnut iga hinna eest omale, loovutades Vana-Laitsna valla ja seal elavad inimesed Lätile. Tegelikult loovutas Läti poole Valgast, Eesti aga Hopa (Ape) linna ja Vana-Laitsna valla. Praeguseni räägitakse Hopas ja Vana-Laitsnas eesti keelt ja seal elab palju eestlasi, kes kannavad eesti nimesid, seda vaatamata Läti vabariigi koosseisu minemisele.

Jaunlaicene mõis oli oma kihelkonna suurim ja jõukaim. 170 aastat valitses seda von Wolffide suguvõsa. Mõisa kaunis park on säilinud, siin on tiike ja sillakesi, purskkaeve, kauneid puid ja lilli. Pargis asub laululava ja siia on ehitatud 20. sajandi alguses ka paar elumaja. Mõisakompleksist on säilinud tervelt 16 hoonet, ühes neist asub ka muuseum.

Mõisa külje all on ka suuremad elumajad

Ilus park ja üks kõrvalhoonetest

Raganu klintis ehk Nõiakaljud Apes on kaunid liivakivipaljandid Vaidava jõe kohal. Nad ei ole küll nii mastaapsed, kui Taevaskojas, aga asuvad lausa linnaterritooriumil. Teed mööda sõites ei pruugi seda loodusimet märgatagi. Tee kõrvalt läheb väike rada ja puidust trepid alla jõe äärde, kust on võimalik paljandeid imetleda. Paljandites on hulgaliselt kaldapääsukeste pesakoopaid ja varasuvel on tore vaadata, kuidas linnud poegi toites edasi-tagasi lendavad.

Raganu klintis Vaidava jõel

Kaldapääsukeste pesad olid juba tühjad

Loodusrada algab siit

Piki Vaidava jõe orgu kulgeb maantee Eestisse. Siin, Mõniste külje all Hüti külas on mälestuskompleks "Eesti kodu", mis rajati 2006. aastal kõigi küüditatute ja sõjakeerises kodu kaotanute mälestuseks. Kividest laotud akna, ahju ja korstnaga müür sümboliseerib ahervaret ja selle kõrval seisab hiietammest tehtud skulptuur, mis kujutab Siberist tagasitulnud peremeest. Väga ilus maastik ümbritseb seda mälestusmärki, õhel pool suured põllud, teisel pool männimets.

Mälestusmärk "Eesti kodu"

Siberisst naasnud peremees

Mõniste Talurahvamuuseum on ka minu lemmikute hulgas, kuhu ikka ja jälle tahan tagasi tulla. Olen sellest siin blogis juba ka varem kirjutanud, 2016 ja 2017. Tegemist on Eesti vanima vabaõhumuuseumiga, millele pandi alus 1948. aastal. Siin on rehielamu, saun, ait ja suveköök. 2016. aastal taastati endistes kaupluseruumides ekspositsioonina Mõniste Tarvitajate Ühisuse kauplus ja kaupmehe eluruum. Kaupluses saab ka osta, näiteks vanaaegse kujundusega napse ja šokolaade. Seekord meiljälle vedas, muuseumijuhataja oli ise kohal ja tegi meile põneva tuuri.