Leedus ja Lätis - Zarasai, Baltinava, Ludza, Rezekne, Aglona, Ignalina tuumaelektrijaam, Gražute looduspark

Meie perel hakkab juba heaks traditsiooniks kujunema minna suvel täies koosseisus nädalaks naabrivabariikidesse suvitama. Seekord panin kinni öömaja Põhja-Leedus Zarasais. Teekond sinna on väikese lapsega pikk, sellepärast tegime ööbimispeatuse ka Lõuna-Lätimaal. Alustasime kahe autoga Võrumaalt sõitu. Elsa ja Mait pidid Tartust otse Zarasaisse järele tulema.

Meie teekond kulges üsna Venemaa piiri ääres ja mida lõuna poole suundusime, seda venepärasemaks muutusid külad. Üks sellistest ilusatest külakestest, mis vääriks pikemat peatust, on alla 500 elanikuga Baltinava. Kui välja arvata uhke heledast maakivist katoliku kirik keset hooldatud muruväljakut, on siin aeg justkui seisma jäänud. Peale ühe kassi ja kohaliku poe müüja ei näinud me hingelistki.

Unine Baltinava külake

Roomakatoliku kiriku juurde viib ilus tee

Liikusime üha lõunapoole ja meie tee äärde jäid kaunid põllud ning üksikud majapidamised. Iga kilomeetriga süvenes ääremaa tunne, kuigi Läti mõistes on ääremaa ka juba Eesti piiriäärsed alad.

Maastik Kraslava kandis

Pikema lõunapeatuse tegime Ludzas. Olime Avoga siin ka korra varem käinud ja igatahes tasub Ludzasse ikka ja jälle uuesti tulla. Tegemist on Läti vanima linnaga, mida esmakordselt mainiti 1174. aastal, mil Novgorodist Smolenskisse teel olnud vürst Rjurikul sündis ja ristiti siin poeg Mihhail. Esimesed kaitserajatised loodi siia arvatavasti 13. sajandi lõpul ja sajand hiljem ehitati linnus. Nagu ikka, käis ka Ludza ajaloo jooksul erinevates sõdades käest kätte, kuuludes kord Liivi Ordu, kord Venemaa, siis Rootsi alla. Korduvalt valitses siin ka Rzeczpospolita ja Ludzas on viibinud ka poola kuningas Stefan Batory. Poolakate võimu tagajärjel on Latgale maakond tänaseni põhiliselt katoliku usku.

1938. aasta suvel toimus Ludzas suur tulekahju, milles hävis ligi 400 hoonet ja kolmandik elanikest jäi peavarjuta.

Tänapäeval on Ludza rahulik ja kaunis linnake, mille muudab eriliseks asukoht künklikul maastikul järvede vahel. Linna kohal kõrgub ilus kahe torniga Neitsi Maarja kirik ja selle kõrval teiselpool sügavat sälkorgu laiutavad ordulinnuse varemed. Ludza kesklinnas asub teinegi ilus pühakoda, siniste kuplitega Vene Õigeusu Jumalaema kirik.

Ludza vanalinn kahe kirikuga

Seegi on südalinn

Majesteetlik Roomakatoliku kirik

Püha Tadeuši kabel 

Katoliku kiriku ehitamist alustati 1939. aastal, aga sisse õnnistati see alles 1990.

Vaade linnusevaremetele ja Ludza Suurjärvele

Järsk org kiriku ja linnuse vahel

Vene õigeusukiriku kaunid sinised kuplid

Ludza vanalinn on pisut eklektiline, aga siin asub toredaid vanu puumaju, lillelisi väljakuid ja Lätile omaseid seinamaalinguid. Sõime juba vanas tuttavas Kristine kohvikus, kus toit on odav ja maitsev. Muide, Lätis on täiesti võimalik leida ka täitsa korralikke sööklaid, mida Eestis enam ei kohta.

Õõmaja asus meil Ludzast läände sõites Biksiniki külakeses, 10 km Rezeknest. Keerasime maanteelt väiksemale kruusateeele ja äkitselt oleksime nagu Šveitsi sattunud - maastik muutus künklikuks ja avaraks, tee ääres sõid heinamaadel lehmad ja lambad. Vaated muutusid järjest kenamaks, kuni keerasime sisse parklasse väikese majadekompleksi juures. See oligi meie ööbimispaik Brīvdienu māja Vīteri. Meie nelja magamistoaga kõigi mugavustega maja oli sisustuse poolest lihtne, aga selle korvasid uhked vaated rõdult, akendest ja terrassilt. Kompleksi ümbritses ilus lilleline aed tiigi ja saunamajaga, allpool paistis järv. Pererahvas ise elas kõrvalmajas koos armsa valge kassi ja paari väikese koeraga. Koerad meist välja ei teinud, aga kass käis küll tutvust sobitamas.

Vaade meie maja rõdult

Maja ümbritsesid heinamaad

Ilus lilleaed ja järvevaade

Meie majake

Õhtune vaade

Hommikul oli ilm sajune, eelmise päeva päikesepaistest polnud midagi järel. Käisime Klara ja Liisiga kahe sajuhoo vahel ümbruskonnas jalutamas. Olid ikka uhked vaated küll! Eelmisel õhtul pimedas olime Liisiga ka väikese tiiru teinud ja kahte kitse näinud. Nüüd poseeris terve perekond.

Uhke vaade

Ujumiskoht

Kitseperekond

Plaanisime ka täna teel mõne vaatamisväärsusega tutvuda. Joosepi pere sõitis otse Zarasaisse, sest väike Klara hakkas pikast sõidust väsitama. Meie Liisi ja Avoga suundusime Rezeknesse.

Rezekne tundub esmapilgul üsna ilmetu linn, aga tegelikult on siingi mõned toredad vaatamisväärsused. Näiteks Loomekeskus Zeimuls, mis oma roheliste erineva nurga all asetsevate katustega, läti rahvusornamentidega dekoreeritud tornikestega ja ümbrusesse sulanduva maadligi üldmuljega on täiesti eriline ja põnev hoone. Majas asub ka tore kohvik terrassi ja vaatega kõrvalasuvale linnusemäele. Olime siin varemgi istunud ja oleksime ka nüüd ühed kohvid teinud, aga kahjuks oli hetkel just kohviga mingi probleem.

Loomekeskus Zeimuls

Zeimulsi kohal kõrguvad Rezekne linnamägi ja linnusevaremed. Linnusest on üsna vähe alles jäänud, aga mäelt avaneb tore vaade uhkele kahe torniga katedraalile ja siin on mõnusaid radasid jalutamiseks. Rezekne ajalugu ulatub kaugele latgalite aega, mil 9. kuni 13. sajandini seisis siin kõrgel künkal puust linnus. Esmakordslt mainiti asulat 1285. aastal. Peale Teist maailmasõda arenes Rezeknest põhiliselt tööstuslinn, mille Piimatoodete kombinaadis valmistatud kondenspiima tunti üle kogu maailma. Ka mina mäletan seda lapsepõlvest.

Linnamägi ja Jeeuse Püha Südame katedraal

Muide, Rezeknes asub ka uhke modernne kontserdimaja GORS, mille akustika olevat suurepärane ja kus toimub häid kontserte nii klassikalise, kui kergema muusika.

Rezeknest lõunasse jääb Läti suuruselt teine järv Razna. Järve kaldad on enamsti liivased ja pakuvad häid ujumisvõimalusi. Sõit piki järvekallast oli väga tore. Kord kulges tee kõrgemal, kord päris järve ääres, veega samal tasapinnal. Sõitsime läbi kaunite puumajadega külakeste. Rahvast oli üsna hõredalt, ei mingeid turistide horde, vaid ehe külamaastik. Elanikkond on siin valdavalt venekeelne ja palju jääb tee äärde õigeusukirikuid. Lipuški küla ilus valge helesiniste katustega kirik asub otse järve kaldal.

Raznas ezers

Perekond Eramaa

Külamaastik, mida Eestis enam väga tihti ei kohta

Tee kulgeb otse järve kaldal

Lipuški Püha Nikolai Imetöö õigeusu kirik

Lipuški küla

Surnuaed

Majapidamine kassiga

Lipuškist keerasime järveäärselt teelt ära ja võtsime suuna Aglonasse. Möödaminnes ronisime  Valkenberga ordulinnuse varemeid vaaatama. Need asusid päris kõrgel, aga ronimise vaeva korvasid maastikuvaated. Seda kohta soovitas külastada Joosep, kes kunagi siinkandis rattaga matkas.

Selline vaade avaneb Valkenberga linnamäelt

Tee viis mööda Andrupene külast, mille ehteks on 1849. aastal ehitatud Neitsi Maarja kirik. Kirikul ei ole torne, küll aga on eraldi kellatorn. Nagu siin näib kombeks olevat, moodustab kaunilt värvitud kirik suure kontrasti nõukogudeaegsetele korterelamutele ja kehvas seisus armsatele puumajadele.

Maaelu

Andrupene Püha Neitsi Maarja kirik kellatorniga

Paar kilomeetrit enne Aglonat nägime tee ääres omapärast puuskulptuuride ja lillepeenardega maastikku. Tegemist oli Kristus Karaļa kalnsiga ehk Kuningas Jeesuse mäega, kus kaunilt kujundatud tiikide, sillakeste ja taimedega liigirikkas aias asub kümneid piibliteemalisi kujusid, Meie peatust ei teinud, aga koht tundus väga põnev.

Kristus Karala kalns

Aasta tagasi käisime ka Aglonas ja ma kirjutasin blogis: Aglona Püha Neitsi Maarja taevassemineku kirik ehitati 18. sajandil dominiiklaste ordu liikmete poolt. Tänapäevalgi käivad tuhanded katoliiklased siin palverännakul, eriti neitsi Maarja taevasseminemise pühal ehk rukkimaarjapäeval 15. augustil. Dominiiklased tõid kirikusse ka kuulsa neitsi Maarja imettegeva ikooni, mis on pärit 17. sajandist. Tavaliselt asub see vähemtähtsa ikooni taga ja paljastatakse vaid tähtsamatel ususündmustel. Aglona kirikut on külastanud 1993. aastal rooma paavst Johannes Paulus II ja 2019  septembris on oodata paavst Franciscuse visiiti.

Katedraal asub väikeses külakeses tohutul muruplatsil ja on oma suuruses väga muljetavaldav.

Aglona katedraal

Aeg hakkas juba õhtusse kalduma ja me sõitsime otse läbi Daugavpilsi Leetu ning sealt Zarasaisse oma ööbimispaika. Joosep oli oma perega juba kohale jõudnud ja meile kirjutanud, et koht on väga mõnus. Meie majake asus ilusal vaiksel tänaval kõrgel järvekaldal, mis tähendas, et rõdult, aiast ja akendest avanesid ilusad vaated järvele. Meie päralt oli terve maja kolme magamistoaga teisel korrusel ja suure elutoaga allkorrusel. Lisaks väike aed, eraldi saunamaja ja istumispaviljon. 

Ka Elsa ja Mait jõudsid kohale. Õhtu oli väga ilus ja me sõime aiapaviljonis. Klara magas juba oma kaasaskantavas reisivoodis.

Kodutänav

Rõduga magamistuba

Vaade rõdult

Teine vaade rõdult

Järgmisel päeval läks osa meie seltskonnast Vilniusesse tripile. Mina jäin Klara, Elo ja Joosepiga Zarasaisse. Jalutasime seal ringi ning käisime väga lastesõbralikus ja toredas kohas RestoBaZar lõunat söömas. Siin oli kõige vingem lastenurk, mida ma kunagi toidukohtades näinud olen.

Zarasai on väike unine linnake Põhja-Leedus. Ta on ümbritsetud mitmest järvest ja jõest ning seetõttu väga populaarne suvituspaik kohalikele. Samas lühiajalisi välisturiste nagu meie, ei paistnud siin eriti olevat. Oma kõrge järvekalda ja toredate väikeste tänavatega meenutab Zarasai Viljandit, vaikse kuurordiõhustiku poolest aga pigem Elvat. Elanike arvult on ta aga Paide-suurune. Ma avastasin selle linnakese täiesti juhuslikult otsides sobivat majutuskohta Ignalina järvede piirkonnas. Ignalina-kanti tahtis aga tulla Joosep rattamatkale. Kui meie asume autodega tagasiteele, istub Joosep ratta selga ja veedab mõned päevad siinkandis ringi sõites.

Maja vaatega järvele

Majad järve kaldapealsel

Zarasaid on ürikutes mainitud 14. sajandil ja linnana teati teda juba aastal 1522. Nagu ikka, on ka Zarasai asula ajaloo jooksul sõdade, haiguste ja tulekahjude tõttu kõvasti kannatada saanud. Viimane suurem tulekahju oli aastal 1834, mil praktiliselt kogu linnakeskus maha põles. Paar aastat hiljem ehitati Zarasai üles uue planeeringu järgi, kus hobuserauakujulist keskväljakut ääristavalt tänavalt lähtuvad kiirtena kõrvaltänavad. Enam-vähem sellisena on linn säilinud tänapäevani.

Õnnistatud Neitsi Maarja kirik asub keskväljaku ääres

See bistroo kesklinnas ilmselgelt ei tööta enam

Zarasai Regionaalmuuseum

Linnakese suurim vaatamisväärsus on 17-meetri kõrgune ringikujuline vaatlussild. Modernne metallist sild rajati 2011. aastal ja sobitub väga hästi ümbritsevasse maastikku. Siit avanevad parimad vaated linnale, järvedele ja järvesaartele. Trepid viivad kaunile promenaadile, mida mööda on väga mõnus jalutada. Järve kaldal on paate, kalavõrke ja kauneid skulptuure, vees ujuvad pardid ja muud veelinnud. Ikka väga idülliline!

Vaatlussild

Vaated promenaadilt

Promenaad

Klarale meeldis väga järve ääres jalutada, parte vahtida ja sillal joosta. Kahju, et me ujuma ei jõudnud, sest see oli viimane ilusa ilmaga päev meie reisi ajal nagu selgus.

Klarakesega jalutamas

Ka teisel seltskonnal oli tore päev ja nad nägid nii mõndagi põnevat paika teel Vilniusesse. Vilniuses avastasid nad hipide rajooni Užupise.

Järgmisel päeval tegime kõik koos väljasõidu Ignalina. Praegu on noorte hulgas väga populaarne sari "Tšernobõl" ja see filmiti suures osas just Ignalina aatomielektrijaamas. Seetõttu oli arusaadav, et pidime seda monstrumtehast vaatama minema. Kuigi oma nime on jaam saanud Ignalina linna järgi, asub ta hoopis teises kohas, Leedu suurima järve Drukšiai ääres. Ega ta esmapilgul ei erinenud väga teistest tehasemonstrumitest nagu näiteks Viru Keemiakombinaat Kohtla-Järvel. Tohutusuur parkla, mille ümber hallid hiigelhooned, üks koledam kui teine, paar korstent ka. Ja sekka kasti sees muru ning paar kidurat puud.

Väike Klara Ignaliina tuumaelektrijaama ees

Ignalina tuumajaama rajamist alustati 1974. aastal ja selle esimene üksus alustas tööd ligi 10 aastat hiljem. Teise üksuse avamine pidi toimuma samal aastal Tšernobõli katastroofiga ehk 1986, aga lükati nimetatud sündmuse tõttu aasta võrra edasi. Planeeritud oli ka kolmas üksus, aga see jäigi avamata ja on tänaseks juba demonteeritud.

Kuna Ignalina sarnaneb oma reaktorite ehituselt ja kaitserajatiste puudumise tõttu vägagi kurikuulsa Tšernobõli tuumaelektrijaamaga, siis otsustas Leedu valitsus selle EU pealekäimisel ja rahalise abiga sulgeda. Esimese üksuse demonteerimist alustati 2004 ja teise üksuse demonteerimist 2009. aastal. Tööd kestavad siiamaani, planeerituna 25 aastaks. Jõudsime jaama juurde kella 17-paiku ja huvitav oli vaadata, kuidas tööpäeva lõppedes valgus suurest tehasekompleksist välja töötajaid, osa pintsakus ja lipsus, osas lihtsamates tööriietes. Kompleksi ees asus bussipeatus ja enamik jäi sinna seisma ning bussi ootama. 

Töötajad väljuvad tuumajaamast

Elektrijaama töötajate ja nende perede majutamiseks ehitati Visaginase linn, mis tänapäeval näeb välja pigem kummituslinnana. Suured korrusmajad, laiad trotuaarid ja pargid seisavad pooltühjana. Tuumajaama töötamise ajal elas siin ligi 35000 elanikku. Tänaseks on alles vaevalt 20000. Me sõitsime ka natuke selles linnas ringi, aga pilti teha väga ei tahtnudki.

Zarasai lähedal on kaks loodusparki: Sartai ja Gražute. Meie tegime tagasiteel tiiru Gražute looduspargis. Paruniteaegses jahikeskuses Salakases asub imposantne raidkivist Neitsi Maarja katedraal. Kirik asus siin kaunis ümbruses juba 15. sajandi algul. Praegune, neogooti mõjutustega uusromantilises stiilis pühakoda valmis 1911. Tegemist on täiesti unikaalse ehitisega, millesarnaseid Leedus rohkem pole. Kiriku ligi kahemeetrised seinad on kolmekihilised. Pealmine kiht on raidkividest, keskel on põllukivid ja seespool krohvitud tellised. Sellisena jääb mulje pigem keskaegsest kindlusest, kui väikese linnakese kirikust.

Imposantne Neitsi Maarja katedraal Salakases

Kirikut ümbritseb raidkividest müür ja siin on ka mõned traditsioonilised usuteemalised puitskulptuurid. Kiriku uksed olid lahti ja me saime ka pilgu sisse heita. Silma hakkasid kaunid vitraažaknad, massiivsed sambad ja uhke altar. Paistis, et tulemas oli mingi püha, sest kirik oli värviliste lintidega ehitud.

Kirikaed

Traditsiooniline puuskulptuur

Piduehtes interjöör

Salakas tundus põneva linnakesena, pigem küll külana, sest siin elab ainult 500 inimest. Tegime "kesklinnas" väikese poe- ja jäätisepeatuse. Ümbritsev maastik oli pigem agraarne. 

Kesklinn Salakases

Gražute looduspargi internetilehekülg soovitab sellist automarsruuti: Zarasai – Salakas – Kiemionys – Baibiai – Antalieptė – Baltriškės - Degučiai – Zarasai (110 km). Midagi sellist me ka läbi sõitsime. See on kaunite järvede ja jõgede piirkond, siin asub 70 suuremat ja väiksemat järve, metsad, kaunid künkad ja toredad puumajadega külakesed.

Ilus puumajake Kiemionyse külas

Lehmakari õhtuvalguses

Ilus tee 

Ei mäleta enam, mis külakesega tegu on

Põnev koht on Baltriškes, kus kaunis Püha Kazimiri puukirikus tegutseb 20-st mungast koosnev tiberiaadide vennaskond. Mungad on pärit põhiliselt Belgiast ja tegelevad paastu, palve ja misjonitööga. Meie neid kahjuks ei kohanud, küll aga saime imetleda 1920. aastal valminud pühakoda, mille ehitamisel on järgitud folkarhitektuuri traditsioone. Kirik rajati siia peatamaks venestamist ja Antalieptesse rajatud õigeusukoostri mõju. 

Püha Kazimiri kirik

Kohalike jutu järgi olevat Teises maailmasõjas langenud suurtükimürst läbi kirikukatuse, aga õnneks ei plahvatanud. Kirikukellad peideti sõja ajal surnuaeda ja peatorn lammutati, kuna sealt oleks olnud vaenlasel väga mugav tulistada - ümbruskond paistis nagu peopeal, isegi Salakaseni välja. Peale sõda kirik remonditi ja ümber kalmistu rajati kivimüür. Paraku ei lubanud nõukogude võim ehitada kellatorni nii et kellad riputati ajutiselt kirikutorni. Alles 2011 ehitasid tiberiaadi mungad kellatorni ja renoveerisid kiriku täielikult.

Kindlasti oleks võinud siin ümbruskonnas pikemalt ringi vaadata ja matkata, meil kahjuks nii palju aega ei olnud.

Baltriškese küla

Uhke maja Baltriškese külas

Järgmisel päeval enne ärasõitu käisime Klarakesega veel Zarasai kaunitel tänavatel jalutamas. Äsja oli vihma sadanud ja kõnniteel oli tohutult tigusid. Joosep asutas jalgrattaga matkale, Elsa ja Mait sõitsid läbi Riia Tartusse. Meie, ülejäänud seltskond asusime tagasiteele Võrumaale. 

Viimasel vihmasel hommikul Zarasais

Tegime ainult Rezekne kohvikus Jam lõunapeatuse. Kohvik asus äärelinnas suurte majade vahel, aga siin oli kohe kõrval kena väike park, kus saime Klaraga jalgu sirutada. Siin oli väike lastenurk ja söögid täitsa maitsvad.

Täitsa normaalne söögikoht Rezekne äärelinnas