Mõtlesime sõita Lätti, kusagile, kus me veel käinud polnud, aga samas mitte kaugele. Valik langes Pededzele, kus Läti-Vene piir teeb väikese nurga. Pededze jõgi, eesti keeles Pedetsi, algab Kirikumäe järvest ja suubub lõpuks Daugavasse. Jõgi on väga populaarne paadimatkajate seas.
Sõitsime väiksemaid teid mööda ja sattusime ilusasse külakesse, kus sild viib üle Pedetsi jõe ja tee ääres vana kõrtsihoone. Sellest ka küla nimetus Lejaskrogs - krogs tähenddab kõrtsi läti keeles. Kõrtsihoone ise kuigi heas seisus ei olnud, aga aed oli kenasti korras ja lilled õitsesid. Perenaine, keskealine naisterahvas, tuli uksele ja rääkis meiega hea meelega pisut juttu. Selgus, et tegelikult elab siin majas tema ema ja naine ise elab juba ammu Riias. Siia käib päevas kaks bussi ja tööd ei ole. Eriti palju elanikke polegi külasse jäänud. Aga ennevanasti olevat siit läinud otsetee Irboskasse Venemaal ja selletõttu ehitati ka kõrts. Paraku hakkas see hoone juba ühest otsast kokku kukkuma.
 |
| Lejaskrogsi küla Pededze jõe ääres |
 |
| Vana kõrtsihoone |
 |
| Lilleaed |
Pededze külla on põhiliselt venekeelne ja eriti huvitav ei tundunud. Leidsime siit ka ootamatu punamonumendi.
 |
| Ootamatu punamonument |
 |
| Maja Pededzes |
Riia - Pihkva kivitee ääres, mõned kilomeetrid enne Kornetit, avastasime enda jaoks täiesti uue vaatamisväärsuse - Grube dolomiidipaljandi ja hüdroelektrijaama. 10 meetri kõrgune dolomiidipaljand asub otse hüdroelektrijaama lüüside kohal Vaidava jõe kaldal. Siin leidub ka palju allikaid. Siia rajatud ka väike puhkekoht, kuigi paljand oli pisut võssa kasvanud. Vesiveski kõrval on ka väike puhkemaja ja kalakasvatus.
 |
| Grube dolomiidipaljand |
Nagu teabetahvlilt lugesime, rajati esimene vesiveski siia 19. sajandil. 20. sajandi alguses rajati vesiveski asemel Grube papivabrik koos saeveskiga. Enne Teist maailmasõda töötas siin vabrikus 80 inimest, tegu oli piirkonna suurima tootmiskeskusega tol ajal. Mis tundub praegu üsna uskumatu, sest tegu on ikka Lätimaa jaoks tõelise pärapõrguga ja tänapäeval siin ümbruskonnas vaevalt, et üldse niipalju inimesi elab. 1944 lasksid taganevad sakslased vabriku õhku. Elektrijaam taastati 1951 paarikümneks aastaks ia seejärel, peale 25-aastast pausi, taastati see 1999 uuesti kohalike ettevõtjate poolt. Vanad turbiinid on huvilistele vaatamiseks välja pandud.
 |
| Vanad turbiinid |
 |
| Hüdroelektrijaam Vaidava jõel |
Kuna meiega oli vend Kalle, siis tegime ka veidi põhjalikuma Ruusmäe ehk Rogosi mõisa külastuse. Ise oleme seal muidugi korduvalt käinud, aga ikka ja alati on midagi uut. Õnneks olid uksed lahti ja me saime ka sisse vaadata.
 |
| Rogosi mõis |
 |
| Väike muuseum keldris |
Kastell-tüüpi Rogosi mõisa mainiti esmakordselt 1597. aastal. Oma nime sai mõis ja ümbruskond poola vürsti Stanislaus Rogosinsky järgi, kes valitses siin 17. sajandi alguses. 1939. aastal Rogoasi nimi eestindati Ruusmäeks. 130 aastat valitses mõisat Liebsdorffide suguvõsa. Sel ajal ehitati varaklassitsistlik peahoone. Abielu kaudu läks mõis 18. sajandi keskel üle Glasenappide suguvõsale ja nemad ehitasid ka tiibehitised, mis moodustasid uhke siseõuega mõisakompleksi. Historistsitlik väravatorn pärineb 19. sajandi keskpaigast. Praegu asuvad mõisas kool ja lasteaed, rahvamaja, raamatukogu, postkontor, infopunkt, jõusaal, külalistemaja, toitlustusettevõte ja väravatornis väike koduloomuuseum. Rogosi mõisa taga asub järve kaldal ilus park.
 |
| Uhke historitsistlik väravatorn |
Muide, mõisas pidavat ka kummitama. Eriti tuntud on sinise kliendiga naine, keda arvatakse olevat nunna vaimu. Enne sakslaste tulkekut olevat mõisa asemel olnud klooster. Mis kloostriga tegu, ei ole teada, igatahes lõhkusid rüütlid sõja käigus kloostri ära ja asemele ehitati mõis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar