Kõigepealt tahaks kiita dramaturgi Ott Kiluskit. Eesti algupäranditel kipub ikka dramaturgia nõrgaks jääma - on tugevaid ja paljulubavaid kohti, aga siis vajub lõpp ära või vastupidi. Kilkuski draamas (või õigupoolest tragikomöödias) käib action kogu aeg, pinge on üleval esimestest stseenidest kuni võimsa ja elujaatava lõpuni välja. Vaatajale ei anta aega korrakski hinge tõmmata ja alguses nii ebamugavalt kitsad toolid ununevad kiirelt etenduse käigus.
Tegevus toimub segastel 90-ndatel ühes setu külakolkas. Tegelased, väga värvikas pande, esindavad enamasti rahva põhjakihti oma ropu kõnevärgi ja sama roppude tegudega. Eks see üks segane aeg oli, raha nappis ja igasuguseid tüüpe ujus pinnale, aga lavastus ei pretendeeri kindlasti ajastu tegelikule kajastamisele. Mina mäletan seda aega pigem helgena, aga eks ma elasin linnas kah.
Muidugi tuleb kiita ka lavastaja Mäeotsa. Olen näinud kõiki tema setoteemalisi lavastusi, alustades "Taarkast", mis oli kogukonnasündmusena väärt vaatamist pluss Merle Jäägeri suurepärane osatäitmine nagu alati. Edasised "Peko" ja "Obinitsa" olid juba võimsad mastaapsed lavastused, mis lisaks setu eksootilisele olustikule pakkusid ka üldinimlikke läbielamisi. Pluss Merca suurepärane mäng! Pluss paljude teiste näitlejate head osatäitmised. Pluss leidlikud lavastuselemendid nagu veoautoga kihutamine ja hobuvankriga sõit laval jne.
Kõik need elemendid on ka "Kirvetüüs" olemas. Vanad Volvod ja Mersud ja isegi traktor, kuigi selle viimasega siiski vastu minu ootusi lavale ei sõidetud. Seekord toimub etenduse hoopiski Tartus vanas Kammivabriku hoones Teguri tänaval. Ja taaskord on õnnestunud kohavalik lavastuse mõjuvusele kõvasti kaasa aidanud. Muidugi ka Iir Hermeliini ajastutruu lavakujundus (õigem oleks öelda lavade kujundus, sest tegevus toimus väga mitme erineva platsikese peal päris suurel territooriumil). Selle lavastuse paremaks nautimiseks oleks ehk õigem istuda hoopis tahapoole ja kindlasti keskele. Mina istusin teises reas pigem äärepool ning osa tegevust jäi liiga kaugele. Selle peale on lavastaja muidugi mõelnud ja kogu tegevus tuleb ka otseülekandena suurelt seina pealt. See aitas nii mõnegi stseeni mõistmisele kõvasti kaasa, näiteks Mait Malmsteni ja Ragne Pekarevi Andre ja tema naise Virve vestlus voodis, Andres Mähari Feliksi ja Kaia Skoblovi uue õpetaja "armustseenid", Liina Tennossaare Riina vaikne kaasatundev suhtumine invaliid Borkasse jne. Samas hakkas vaikselt kohti vahetav operaator mind pikapeale ikkagi pisut häirima ja etendusele sisseelamist segama.
Siit-sealt arvustustest ilmnev heliprobleem on küll minu meelest lahendatud, au ja kiitus muidugi näitlejatele, kes suutsid võõras setu keeles piisavalt selgelt väljenduda. Mõnel tuli see loomulikumalt välja, mõnel pisut aktsendiga, aga arusaadavalt igaljuhul. Minu puhul aitab muidugi ka võru keele mõningane valdamine tänu lapsepõlvesuvedele vanaema juures Mooste kandis ja suvekodule Võrumaal.
Küllap saab sedagi lavastaja arvele panna, et laval näeb sellist ansamblimängu, mida harva tavaliselt näha õnnestub. Ükski tegelane ei jäänud märkamatuks varjuks, kõigil oli oma koht ja tõeline lust osaleda. Alustada võiks jälle Merle Jäägerist, kellele seekord küll ühtki hingeminevat stseeni ei jätkunud, aga kelle lavaloleku iga hetke täiega nautisin. "Naase, undami nüit!" 5-liikmeline seto naiskoor oli võrratu! Liina Tennossaar on selline näitleja, kes mõjub igas osas orgaaniliselt, nii ka seekord õpetaja Riinana. Väga armas oli ka Kaia Skoblov ebakindla uue näona kolkakülas. Linda Kolde bravuurika poemüüja Vaikena ja minu jaoks täiesti tundmatu Silvi Jansons heatahtliku posijamoorina olid väga õnnestunud ja usutavad karakterid. Kõige rohkem on naistest lavaruumi Ragne Pekarevil ja tal olid nii mõnedki säravad etteasted nagu kaklus Matiga või klatš raamatukoguhoidja Reedaga.
Lavastuse peategelasteks olid siiski mehed. Praktiliselt kõigil neil on oma kummitus varasemast elust taagana kaelas. Ja kõik nad sooritavad uskumatuid lavatrikke. Kõige naljakam on nelja purupurjus tüübi sünkroonis trepist alla loksumine, eesotsas Margus Jaanovitšiga, kes pole enam ju noor mees. Braavo!
Uskumatu mees on Veiko Porkanen pidevalt purupurjus Mürkana. Tema, vaeseke, saab kõige rohkem räsida ja lendab pideval trepist alla. Tema peksmine ja rõdult allariputamine jõrmi Rauli poolt tundus juba päris ohtliku trikina. Ta on väsimatu algusest lõpuni ja mõjub väga usutavalt. Õnneks saab ta lõpus ka oma "lunastuse" Vaike näol.
Ott Seppa on tema pisimafiooso Enricona palju kiidetud ja ta on tõepoolest plahvatusohtlikult vägivaldne. Stseenid Mürka ja telekaga on väga vaimukad, samuti tema tobe surm ja viimane jõllitus publikusse.
Lavastuses on palju müstikat, aga see ei mõju õudsena. Näiteks surnud Borka ja Villi tasane ringikõndimine ja kõrvuti posija voodile istumine on väga naljakas. Lavastuses esinevad poisid on väga tublid ja usutavad, eriti videos.
Meestekambast olid minu jaoks mõjuvamad pisut tõsisemad karakterid Mait Malmsteni Andre ja Andres Mähari Feliks. Mõlemal on ka väga naljakaid kohti, aga nad ei püüa üle mängida ja jäävad inimlikuks ning haavatavaks. Andre kasvamine äpust võlgade ja lapsepõlvetraagikaga maadlevast mehikesest enesekindla abielumehe ja sõpra aasiva seltskonnalõvina on muljetavaldav. Väga õnnestunud roll jälle Malmstenil.
Malmstenile sekundeerib võimsalt Andres Mähar külaullike Feliksina. Ta on lõputult heatahtlik ja ilmselt alati naiste suhtes lootusrikas - ehk õnnestub oma luuletuste ja ilusate oksakestega keegi ära rääkida. Ta on natuke nagu Forrest Camp - alati instinktiivselt headuse poolel. Omamoodi tähenduslik on, et alguse stseenis, poisikeste rüselemises ja Villi kiusamises, on just Feliks see peamine kurja juur ja õhutaja.
Lavastuse lõpp lubab helgemat elu kõigile osalistele ja, nagu teada, eks see elu meil mõnda aega ju helgemaks läkski.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar