"Tsaar Saltaan. Üleküpsenud muinasjutt"

Kõik vajalik õnnestunud teatrielamuseks on olemas. Esiteks superasukoht vana Sõbra tänava vene kiriku aias. See on väga mastaapne ehitis, aga seisab suhteliselt mahajäetuna nõukogude ajast saadik. Mingil hetkel, tõsi küll, sai kirik uued ja uhked kuplid, aga hoone ise on üsna väsinud olekuga ja aed rohtukasvanud. Seega igati põnev mängukoht.

Pühade Aleksandrite kirik

Enne etendust sai kuulata diakon Toomase ülevaadet kiriku ajaloost. Kahjuks rääkis ta võrdlemisi vaikselt ja kirikus kajas nii kõvasti, et suurem osa tekstist läks kaduma. Kavast lugesin, et Püha Aleksandri kirik ehitati 1914-1918 mõjutustega Vladimir-Suzdali vürstiriigi kirikuarhitektuurist. Nõuka ajal kasutasid seda Tartu Ülikool ja ERM laohoonena. Aastast 1995 on siin taas kogudus.

Kirikus valmistutakse pulmadeks

Lava - kivilpaatidega kaetud plats on kiriku taga. Laval seisab pikk musta riidega kaetud laud, mille alt tegelased erinevaid atribuute välja võtsid, kaasa arvatud suur hulk igat sorti samovare. Lisaks mõned kaserootsud, paar vaipa ja üks meresinine metallist pink.

Peolaud samovaridega

Kui neli musta riietatud küürakat mutti matuse pasunakoori meelega kiivakiskuvate helide saatel lavale komberdas, siis hakkas päris jube. Eriti kriipi oli Ingid Isotamme sõnatu ja näota ämm, kes terve etenduse aja kusagil vingerdas. Tegelikult oli ta muidugi äärmiselt naljakas, eriti tagaajamisstseenis ümber kiriku või lõpupoole, kus ta püüdis tsaaripalee võtmekimpu enda kätte nihverdada.

Toredad olid ka neli puhkpillimängijat. Lisaks mitmekesisele muusikale ja muudele häältele, olid paaril neist ka päris suured sõnalised etteasted.

Kolm peategelast, kolm õde ja vanamutti Marika Barabanštšikova, Karin Tammaru ja Terje Pennie esituses olid täiesti ületamatud. Barabanštšikova oli minu jaoks ikka suur leid. Ma ei teadnud, et tal sellised komöödianäitleja eeldused on. Tema ilmed ja liigutused ja väikesed nüansid panid ennast pidevalt jälgima ja minu jaoks sellest kolmikust pisut esile tõusma.

Barabanštšikovale sekundeerisid lustiga Karin Tammaru ja Terje Pennie. Eriti Tammaru tundub olevat sündinud karakternäitleja. Tal on oskus keha ja näoilmetega rahva sagedasi naerupahvakuid esile kutsuda. Tema lühike venekeelne lauluke oli minu jaoks pärliks. Kolmekesi moodustasid nad suurepärase kamba ja lustisid silmnähtavalt ka ise selles lavastuses.

Tekst oli vaimukas ja palju oli kifte lavalisi leide. Näiteks Volkonski pildi kasutamine Tsaar Saltaani kujutamisel. Või vaimukad tantsu- ja laulunumbrid. Paar korda sekkus ka ümbritsev "loodus" - koer hakkas haukuma just pingelise koha peal ja lõpus hakkas loojuv päike läbi lehestiku intensiivselt särama.

Ühesõnaga kõik oli olemas, mis vaja. Ometi ei haakunud ma millegipärast selle tükiga ja sama vist oli ka Liisiga. Miski jäi puudu, isegi igav hakkas vahepeal. Võib-olla oli põhjus selles, et sattusime selle aasta esimesele etendusele ja näitlejad olid veel pisut ebakindlad. Võib-olla oli asi selles, et alles üleeile nägime suurepärast "Kirvetüüd" ja järjest kahe etenduse nautimiseks pauerit ei piisanud.