Luhasoo rabas ja Filmi-Vargamäel

Sõbrad tulidVõrumaaale külla ja me läksime tavapärasele väikesele väljasõidule. Luhasoo rabas olime ainult korra varem käinud ja sedagi aastaid tagasi, nüüd siis võtsime uuesti ette.

Luhasoo raba asub Haanja kõrgustiku serval Pärlijõe lammil. Võrumaa kuplite vahele üldiselt palju soid ja rabasid pole mahtunud, Luhasoo on neist vähestest suurim ja ühtlasi ainuke kaitseala.

Rabasse on rajatud 2,5 kilomeetrine laudteega kaetud matkarada. Rada on ringikujuline, kulgeb piki Mustjärve rannikut, põikab rabasaarekesele, kus on ka väike matkaonn ja lõkketegemise võimalus ning lõppeb heinamaade vahel.

Rada algab algab parkla ja puhkeplatsiga heinamaadekeskel, edasi kulgeb natuke maad metsa vahel ja siis siirdub madalsoosse. Madalsoo on kaetud õhukese turbakihiga ja on ümbritsevatest aladest madalam, Ühtlasi on madalsoo kõige liigirikkam. Siin kasvab põhiliselt sookask, aga ka mänd, kuusk, lepp ja paju. Lisaks hulk rohttaimi nagu näiteks kaitsealused käpalised.

Rada algab puhkealaga

Metsas leidus palju pohli

Madalsoo on väga liifgirikka taimestikuga

Ädalalill sõnajalgade keskel

Mesimumm peetrilehel

Madalsoo läheb üle siirdesooks, kus kasvab mätastel jõhvikas ja sookail, kask asendub männiga.

Siirdesoos asendub kask männiga

Viimane arenguaste on kõrgsoo ehk raba ja sellel kasvab põhiliselt ainult turbasammal. Veerohkes ja seetõttu hapnikuvaeses pinnases ei lagune surnud taimed täielikult vaid ladestuvad turbana. Turvas muudkui kerkib ja siinne taimestik saab toituda ainult sademeteveest. Ellu jäävad kõige vähenõudlikumad.

Turbasammal ja pilvikunöpsid

Siin on keegi oma otsa leidnud

Kanarbiku olemasolu vihjab tihtilugu kunagisele põlengule või pikemale põuale. Mida sügavamal on rabavesi, seda lopsakam on kanarbik. Kummalisel kombel olid siinsed taimed ka kahevärvilised - valkjad ja lillad. Kanarbikku kasutatakse rahvameditsiinis ja ta meeldib väga ka mesilastele.

Mitmevärviline kanarbik

Rabas on kolm pruuniveelist järve, neist suurim on Mustjärv, mille ääres on ka ujumisplatvorm. Taimestik on järves rikkalik, aga kalad puuduvad täiesti.

Mustjärv

Keegi on oma pesu maha unustanud

Mustjärve kaldalt suundub rada väikesele rabasaarele, millel nimeks Meiesaar. Rabasaared on jäänukid kunagistest küngastest, mis on nüüdseks kattunud turbaga. Saar on kaetud männimetsaga ja juba aastaid seisab siin köetav matkaonn. Saare ühes otsas on näha kunagiste metsavendade punkrite nelinurksed süvendid.

Meiesaare matkaonn

Onnis on ka ahi, siin saab ka talvel ööbida

Tagasitee parklasse kulgeb ülesmäge ja läbi heinamaa.

Siinsamas lähedal asub Filmi Vargamäe külastuskeskus, kus filmiti meie suurfilmi "Tõde ja õigust". Hooned on siia toodud filmimise tarbeks. 11 maja palkidest ehitati Andrese Mäee talu neli hoonet - elumaja, ait, vana ja uus laut ning Oru talu hooned. Talude ümber on suured põllud, kokku 12 hektarit.

Mäe talu

Siin elasid Andres, Krõõt ja Mari

Vana laut 

Paistab Oru talu

Oru talu hooned

Siit kaevult tassis Krõõt raskeid veepangesid

Väga tore koht on seegi. Saab vanu talusid kaeda ja tutvuda Tammsaare romaani sündmustikuga. Kindlasti tasub siia muuseumi tulla.

Peipsiveere vanausuliste külades

Ühel pühapäeval otsustasime sõpradega Peipsi äärde sõita. Ma olen siin blogis väga põhjalikult vanausuliste küladest juba kirjutanud, sellepärast panen rohkem pilte üles https://reisijakultuurisutsakaid.blogspot.com/search?q=peipsi

Alustasime oma retke Varnjast, kõige lõunapoolsemast vanausuliste külast siinpool Emajõge.

Hõbehaigur on maailmas laialt levinud liik, Eestiski näeb teda suviti järjest enam

Paadikanalid on peaaegu iga talu juures

Majanumber näitab, kui pika külaga on tegu

Majad on siin enamasti värvirõõmsad

Voronja galeriis oli sel aastal Vahur Afanasjevi kureeritud näitus "Kättemaks", ilmselt inspireeritud tema enda romaanisaagast "Serafima ja Bogdan", mis mulle ei meeldinud - liiga jäle. Soovitan Peipsiäärsetest küladest lugeda hoopis Andrus Kasemaa "Leskede kadunud maailma". Näitus oli aga vahva. Eriti Terje Taltsi vallatu fotonäitus "Möirg". Ja galerii ise on lopsaka fantaasia ja hea huumoriga kujundatud. Hoolimata pidevast hulgast huvilistest, on siin piisavalt kohti, kus eralduda ja mõnusat boheemlikku õhustikku nautida. 

Voronja galerii Varnjas on avatud ainult suviti

Mõnusalt boheemlaslik õhustik

Näitus "Kättemaks"

Minu lemmik on suur ärkliaken

Sama aken ka väljastpoolt

Terje Taltsi fotonäitus "Möirg" saunas

Sellist aiakujundust oskab ainult kunstnik teha

Muide, galerii omanik Raul Oreškin on ka kirjutanud väga toreda raamatu "Minu Peipsiveer", mis räägibki põhiliselt Voronja galerii elust.

Varnja külale järgneb Kasepää. Sealt ostsid meie reisikaaslased endale sibulaid.

Sügisene sibulamüük tänava ääres

Sibulakuivatamine ja müük

Siit saab ka häid pirukaid

Pulvand

Kasepää vanausuliste kirik ja kalmistu

Külatanum Kasepää kiriku juures

Tüüpilised sibulapõllud

Kolkja sibularestorani me muidugi ei mahtunud, küll aga õnnestus sisse saada Kolkja vanausuliste muuseumisse. Perenaine ootas küll suurt gruppi, aga paistis, et need jäävad tulemata. Kohe, kui olime piletid jõudnud ära osta, see grupp ikkagi saabus suure bussiga. Turistid olla sibulaostmisega hoogu läinud. Giid oli pahane ja hakkas neile kiiresti kohalikust elu-olust rääkima. Seda oli meilgi põnev kuulata. 

Kolkja vanausuliste muuseumis

Suur-Kolkja vanausuliste kirik

 Lõpetasime oma reisi Ninakülas, vana hea tuletornu juures.

Vana hea Ninaküla tuletorn

"Miks Jeppe joob" Rakvere teatris, Rakveres ja Lahemaal

Läksin etendust vaatama, sest lugesin kiitvaid hinnanguid ja kindlasti ka Eduard Salmistu pärast. Pean ütlema, et mind see tükk kohe üldse ei kõnetanud. Mitte ei taibanud, milleks oli tarvis seda igivana näidendit (aastast 1722) praegu lavale tuua. Ainuke mõeldav põhjus võis olla see, et Salmistule väärilist võimalust anda peaosas särada. Samas eks ta ole neid joodikutest jobusid juba küllalt mänginud, oleks aeg midagi peenemat või isegi saatanlikumat proovida.

Kuigi, kui üldse tasus seda tükki vaadata, siis just Salmistu pärast, kes täidab ilma suuremate pingutusteta kogu lava ja kui teda pole, siis pole ka eriti midagi vaadata. Erandiks ehk veel Anneli Rahkemalt täiesti üllatav ümberkehastumine paksuks ja labaseks Jeppe naiseks. Tema oli ka kõige koomilisem tegelane selles etenduses. Särtsu oli ka Jeppe stseenides petisest kingsepp Jakobiga (Peeter Rästase kehastuses).

Krahvi seltskond oli üllatavalt verevaene ja iseäranis häirisid mind kahe tentsiku kostüümid - mingi geivihje krahvi laiale ampluaale või mis see oli? Ja kas see kõrgklassi elu kaugel keskajal ikka nii hõrk ja roosiline oli? Vahe maakatega oli etenduses ikka üüratu, samas aadlike intelligentsitase Jeppe omast küll kuigivõrd kõrgem ei tundunud.

Lavakujundus mulle meeldis, ka see unenäolik krahviloss ja iseäranis masendavalt raagus kuuskedest lükandseinad, mis iseloomustasid maamatside trööstitut elu.

Positiivsetest nüanssidest hoolimata oli minu jaoks tegu palaganiga - kaua sa ikka jaksad ühele purjus jobule kaasa elada. Võib-olla Kolgaküla rahvamajas oleks etendus kuidagi loogilisemalt mõjunud, või oli näitlejatel koroonasuvega särts ära kadunud, ei oska öelda. Mis oli loo moraal? Et mats jääb ikka matsiks ja võimu on kerge kuritarvitada? Erinevalt keskajast on tänapäeval paraku täiesti võimalik, et ka matsid pääsevad võimu juurde.

Ööbisime Pika tänava apartemendis, mis oli sobiva asukohaga, umbes kilomeeter kesklinnast, piisavalt avar kahele. Magamistoas olid minu maitsele küll kitsavõitu ja ilma peatoeta ühekohalised voodid, aga muidu täitsa normaalne koht, maitsekas ja puhas.

Selles majas on tegelikult 3 külaliskorterit

Elutuba kööginurgaga

Elutoast oli vaade Pikale tänavale, mis mulle meeldis

Detail korterist

Kallega koos läksime õhtul Rakveret avastamas. Tal oli päris palju huvitavaid fakte linna kohta. Rakvere on viimasel ajal palju kenamaks muutunud ja siin on lisaks teatrile teisigi vaatamisväärsusi. Esimese asjana võiks kohe nimetada Pikka tänavat, mis on minu arvates linna kõige ilusam tänav. Tegemist on ka ajaloolise peatänavaga tervelt viie sajandi vältel. Praegu on küll linnakeskus pisut nihkunud, aga paljud kohvikud-restoranid, majutusasutused ja muuseumid on endiselt Pikale tänavale koondunud. Hiljuti tehti siin rekonstrueerimistöid ja tänava algus näeb välja pigem nagu promenaad oma istepinkide ja lillekastidega.

Pikal tänaval on palju kaunilt renoveeritud puumaju

Ja on ka renoveerimata, aga sellegipoolest ilusaid hooneid

Sihvakas Mihkli kirik on Pika tänava sümboliks 

Rekonstrueeritud tänavaosa näeb välja nagu uhke promenaad

Pikast tänavast peaaegu otse üle Tallinna maantee on väike kivisillutisega Õllepruuli tänav, mille ühinemiskohas Vabriku tänavaga asub ajalooline puitmaja 18.sajandist, mida peetakse Rakvere vanimaks puitmajaks. See hoone kuulus kunagi mõisakompleksi ja siin elas mõisavalitseja. Praeguseni on säilinud laiad, sepanaeltega kinnitatud voodrilauad ja mantelkorsten, mida kahjuks väljastpoolt polnud võimalik näha. Praeguseks on hoone kaunilt restaureeritud ja siin asuvad külaliskorterid.

Väike kivisillutisega Õllepruuli tänav

Arvatavalt Rakvere vanim puitmaja 18. sajandist

Vabriku tänavalt jõudsime mõisaparki, mille servas asub ka teatrihoone. Teatrimägi on üks linna vanimaid paiku, siin on leitud elutegevuse jälgi juba meie ajaarvamise algusest. 16.sajandil asus siin frantsiskaanlaste mungaklooster. 17.sajandil ehitati mõisahoone, milles tänapäeval asub Rakvere kultuurikeskus. 20. sajandi algul ehitati mõisahäärberi külge teatrihoone. Teatri väike saal asub uhkes mõisa aidas, millel rokokookaunistus ukse kohal.

Rakvere mõisahäärber, praegune teatrimaja ja kultuurikeskus

Mõisa park

Mõisa aidas asub teatri väike saal, kus oli ka meie etendus

Rakvere sai linnaõigused juba 1302. aastal, mil asulat tunti Wesenbergi nime all. Muinasaja lõpus asus praeguse linnuse kohal eestlaste Tarvanpää linnus. Wesenberg ongi saksakeelne tõlge Tarvanpääst. 13. sajandil rajasid taanlased muinaslinnuse asemele esimesed kivist kaitserajatised, milles pikapeale kasvas välja ringmüüriga linnus. Sajand hiljem võttis linnuse üle Liivi Ordu ja veel sajand hiljem vene tsaaririik. 1658. aastal vallutasid rootslased linnuse, mis aga paraku paarkümmend aastat hiljem Rootsi-Poola sõja käigus õhku lasti. Sellest ajast saadik seisab linnus varemetes.

Rakvere Vallimägi koos linnuse ja kuulsa Tarvase kujuga

Tänapäeval on linnusevaremetes vahva muuseum, kus on võimalik ajas mitusada aastat tagasi rännata ja põnevaid keskaegseid tegevusi katsetada. Linnuse õuel on veinikelder, piinakamber, surmatuba ja põrgu, Punaste laternate tänav, keskaegne pordumaja, habemeajaja töötuba ning alkeemiku töötuba. Siin on ka Shenkenbergi kõrts, mis pakub keskaegseid sööke. Muuseumi külastusest olen kirjutanud  2017. aasta suvel siin blogis. 

Seekord tahtis Kalle viia meid vaatama äsjavalminud vabaõhulava, aga kuna parajasti oli algamas Nublu kontsert, siis me kahjuks Vallimäe sellesse külge minna ei saanud. Vähemalt taipasime, miks linnas üllatavalt palju rahvast liikus.

Vähemasti saime ülevalt nautida kauneid vaateid all-linnale. Päike hakkas loojuma ja värvid olid imelised.

Imeline vaade all-linnale

Imeline vaade Mihkli kirikule

Laskusime mööda treppe Pikale tänavale tagasi ja see hargnes ühel hetkel kaheks. Meie keerasime Vee tänavale, mis samuti ilusate puumajadega ääristatud ja mille äärde jäävad ilusad suured pargid. Ühes pargis umbekasvanud tiigi kaldal seisab uhke puitfunktsionalistlikus stiilis supelhoone, mis ehitati 1937. aastal Tõnis Mihkelsoni projekti järgi. Arvata võib, et mõni aasta hiljem nõukogude töölisrahval sellist edevat asja vaja ei läinud. Igal juhul on õnnestunud väliskuju tänaseni säilitada, hoone on renoveeritud ja siin asub pansionaat.

Vee tänaval on mõnus jalutada

Uhke funktsionalistlik supelusmaja

Pargiroos

See ilus värviline maja Kastani tänavas kuulub linna tuntud klaasikunstnikule

Järgmisel hommikul otsisime Elsaga mõnusat hommikusöögi kohta ja lõpuks maandusime ikka Art Cafes, kus eile õhtulgi söömas käisime ja kus on kena terrass, lai ja maitsev toiduvalik ning meeldiv teenindus. Pärast tegime väikese šopingu Rakveres ja vaatasime üle moodsa keskväljaku, kus oli üllatavalt palju lilli. Siis oli aeg Rakverest lahkuda, et paar tundi veel Lahemaad taasavastada.

Värviline ja lilleline Rakvere keskväljak

Altja on tore koht, kuhu ikka ja jälle tagasi tahaks minna. Ilus vaikne küla kaunite suvilate ja ka mõne vanema majaga. Altja kõrtsi pole kahjuks viimasel ajal õnnestunud külastada. Ka sel päeval oli uksel silt elektriavarii ja see oli kenasti põleva elektripirniga valgustatud.

Altja oli tuntud kui meremeeste ja laevaehitajate küla. 19.sajandil hakkasid mõisnikud siia ehitama suvemaju. Elu soikus nõukogude okupatsiooni ajal, kui siia tehti kinnine piiritsoon. Suurim vaatamisväärsus Altjal on muidugi vanad paadikuurid, mis on autentselt taastatud. Nad asuvad toredasti kõrvuti, rookatustega kaetud ja vaatavad lahele. Siin on alati mõnus väike tiir teha ja meretuult hingata.

Kaluriküla idüll

Altja paadikuurid

Ja vaade teiseltpoolt

Kuna Altja kõrts meile taas süüa ei pakkunud, siis sõitsime piki Lahemaad idapoole, kuni leidsime Võsu külje alt meeldiva, aga kallivõitu restorani Wöse. Igal juhul saime siin korralikult süüa ja terrassil suveilma nautida.

Restoran Wöse