Lätis, Kuramaal - Valmiermuiža, Ungurmuiža, Lielstraupe loss, Kandava, Sabile, Abavas rumba, Kuldiga, Edole loss, Alsunga, Jurkalne, Pavilosta, Aizpute, Jaunmoku loss, Šlokenbeka loss, Salacgriva, Pietraga kaljud, Staicele

Oleme Valmiermuižast tihti mööda sõitnud, aga sisse pole keeranud, nüüd läksime. See on suur kompleks, algselt rüütlimõis, mille häärber on paraku hävinud ja tänapäeval on sellest alles vaid uhke torn. Küll aga on säilinud paljud kõrvalhooned. Näiteks väga puhtad tallid, kus võib vaadata ja paitada nunnusid hobuseid. Mõisa ümber on suur park, mis on Lätile omaselt väga korras, palju on lilli ja laste mänguväljakuid.

Mõisatallid

Kemmergud

Nunnud hobused

Mõisa territooriumil on ka väike õlletehas, kus valmistatakse kuulsat "Valmiermuiža alust". Selle kõrva endises aidas asub restoran, õlletehase pood ja infopunkt. Mõned suured kõrvalhooned on elumajadeks tehtud.

Siin müüakse Valmiermuiža alust

Elumaja

Juba 14. sajandil asus Valmiera kindluse juures populaarne tavern, kus müüdi mõisahärra pruulitud õlut. Aastast 1624 asub pruulikoda enam-vähem samas kohas, kus praegu. 18. sajandil omandas mõisa

Schleswig-Holstein-Sonderburg-Becki hertsog Peter August Friedrich, kes rajas siia muuhulgas uhke jahihäärberi koos hirveaiaga. See oli mõisa suurima õitsengu aeg. Kuna Valmiermuiža asus Lääne-Euroopast Peterburi suunduva maantee lähedal, siis olid siin arisokrtaatlikud külalised väga sagedased ja mõis oli kuulus oma külalislahkuse poolest. Muuhulgas ööbisid siin Poola kuningas Sigismund, Rootsi kuningas Karl XII, Preisimaa kuninganna Louise ja Venemaa tsarinna Katerina II.

Kahe maailmasõja käigus kahjuks väga palju hävis. Valmiermuiža renessans sai alguse aastal 2006, kui Valmiera põliselanik Aigars Ruņģis alustas siia taas väikese õlletehase ehitamist.

Elumaja ja park Valmiermuižas

Ungurmuiža on väga armas väike puidust häärber, mida aastate jooksul on tasahaaval korda tehtud. Siin asub kena muuseum (pilet 4€), mida tasub vaadata eelkõige interjööri pärast. Mõisas on säilinud mitmed uhked seinamaalingud ja rõdult vaadeldavad sepistatud veesülitid. Tubades on suhteliselt lihtne sisustus, palju fotosid, ülemisel korrusel asus kellegi maalinäitus.

Ungurmuiža puust häärber

Mõisa uhkuseks on seinamaalingud

Muuseum

Teise korruse maalingud

Veesüliti

Tegemist on ainsa säilinud 18. sajandi puidust barokkmõisaga Lätis. Meil Eestis on umbes samast ajast Välgita mõis Viljandimaal, mis näeb välja ikka üsna arhailine. Häärberi rajas 1732. aastal vabahärra Johann Balthasar von Campenhausen oma perele. Mõned aastad hiljem ehitati uhkesse parki jõe äärde omapärase kujuga Teemaja, mis on samuti tänapäevani säilinud. Mõisas on ka paar tuba majutuseks ja hubane restoran vanas koolihoones. Pidasime seda pisut kalliks ja kartsime ka, et siin võib kaua aega minna, seega ise süüa ei proovinud.

Koolimajas asub praegu restoran

Teemaja

Kunagist rüütlimõisat on ürikutes esmakordselt mainitud 1430. aastal, mil mõis panditi Barthold Rostijerwele. Nagu ikka, käis ka see valdus aastasadade jooksul käest kätte, kuuludes 16. sajandil muuhulgas Ungernide suguvõsale, kelle järgi sai mõis ka oma lätikeelse nime. On teada, et häärberi ehitamise juures oli ka kaks eestlasest müürseppa. Seinamaalingud tegi Limbaži maalermeister Georg Dietrich Hinsch. Häärberi kõrvale lasi Campenhausen ehitada koolimaja hernhuutlaste ehk vennastekoguduste liikmete lastele. Praegu kuulub mõisahäärber vallale. Suviti toimuvad pargis tihti klassikalise muusika kontserdid, ka mitmed kuulsad läti ooperilauljad on siin esinenud.

Vaade jõele teemaja juurest

Avo soovil lõikasime ja tegime, nagu tavaliselt, hoopis suure ringi, aga oli ilus läti maastik, enamasti metsane.

Lielstraupe loss on väga imposantne, tegime pildistamise peatuse. Arvasime, et sisse ei saa, sest seal pidi narkosõltuvusega inimeste hooldekodu olema, aga suur kompleks tundus tühi. Hiljem selguski, et juba kaks aastat siin narkomaane enam pole.

Lossi maantepoolses otsas oli kinnikasvanud tiik, millest viis üle vana lagunenud metallpiiretega sild, paar lukku küljes. Teeraja ääres paistis kellegi iidne haua- või mälestuskivi hostade vahel. Piilusin pooleldi avatud metallväravate vahelt sisse, siseõu tundus rohtukasvanud. Aga park teiselpool, lossi ees oli korras. Pargi kaugemas nurgas asub omapärane puidust kellatorn 18.sajandist. Lossimüüride sisse on ehitatud kirik, ilma tornita ja paistis suht mahajäetud.

Imposantne Lielstraupe loss

Lossimüüride vahele ehitatud kirik

Kellatorn 18. sajandist

Algne kindlus rajati siia arvatavasti 13. sajandil. Täpset aega ei teata, aga juba aastal 1288 ilmneb kirjalikes dokumentides von Roseni nimi, kes oli tol ajal Riia piiskopkonna vasall siinse piirkonnas. See annab alust oletada, et juba sel ajal oli siia rajatud ka linnus. Sajand hiljem hakkas linnuse ümber tekkima Straupe linn, mis kuulus ka Hansaliitu, aga paraku hävis täielikult 17. sajandil. Massiivne torn on ehitatud umbes 1600, selle peal on kohaliku kellameistri tehtud kaunis puidust kell. 

Mitu sõda käis linnusest üle ja põhjustas korralikku hävingut. Kuni 18.sajandi alguses omandas selle väljapaistev Venemaa armee kindralmarssal Peter Lascy. Lascy ehitas lossi uuesti üles ja tolleaegne barokne välimus on säilinud tänapäevani. Barokkstiilis on uhke kupliga torn ja selle otsas asuv tuulelipp, samuti peasissekäigu portaal.

Barokkstiilis uhke kupliga torn ja portaal

1905. aasta tulekahjus loss taas suures osas hävis, aga taastati mõned aastad hiljem Balti-Saksa aadlike von Rosenite perekonna poolt, kes väikeste vaheaegadega valitses siin kuni aastani 1939. Tegemist on väga iidse, üle 1000 aasta vanuse, ja mõjuka aadlisuguvõsaga, kelle esindaja Georg Roseni hauakivi aastast 1590 on siiani kirikus alles.

Lossipargis asub keskaegne kalmistu, kuhu on maetud muuhulgas 16. sajandi katkuepideemia ohvrid. Straupe linn kaotas tolle epideemia ajal üle 80% oma elanikest, ellu jäi vaid 794 linnakodanikku.

Sajandite jooksul on Lielstraupe loss väga erinevat kasutust leidnud. Poolakate võimu ajal tegitses siin katoliiklik klooster, Nõukogude võimu algaastail masina-traktorijaam. Aastatel 1963 - 2018 aga hoopiski narkomaanide taastusravila. Legend räägib, et lossist läks maa-alune käik naaberlossi Mazstraupesse. Poola võimu ajal olevat Lielstraupes elanud nunnad ja Mazstraupes elanud husaarid seda käiku mööda üksteisel külas käinud. Ilmselt selleks, et koos palvetada.

Peale Straupet leidsime toreda taverna Zandarts, mille kelner, kena noormees, meile lahkelt menüüd tutvustas. Ilm oli ilus, saime istuda terrassil ja imetleda kaunist vaadet jõele, kus paadid vaikselt mööda sõudsid. Söök oli läti tavapärane šnitsel, aga väga maitsev, rohke garneeringuga.

Mõnus tavern tee ääres

Vaade terrassilt

Kell oli 15:30, pelgasime Riia kesklinna ummikut ja sõitsime ringteele. Sealgi oli ummik tobedate valgusfooride tõttu. Tee oli nii kitsas, et pervel seisjast mööda ei saa. Vahepeal läks lahedamaks, aga Jurmalast Tukumsini liikusime pikas kolonnis. Kiirus oli normaalne, aga millegipärast toimus mitu peatust. Keegi ei keeranud kuhugi, keegi ei seisnud tee ääres ees, lihtsalt kolonn peatus ja siis sõitis jälle edasi. Läbi Riia oleksime vist ikkagi kiiremini ja kindlasti ka hulga otsem saanud.

Kell oli 18 läbi, kui teisele poole Riiat ja Jurmalat jõudsime. Jätsime plaanitud Tukumsi külastamise tagasiteele ja sõitsime otse oma hotelli Kandavas. Keerasime valesti järsule munakivi Lielas ielale, mis kulges kaarekujuliselt ümber linna. Panime googlemaps'i käima ja sõitsime ringiga tagasi, et siis uuesti Pils ielat mööda mäest üles vanalinna sõita. Kandava vanalinn jääb teest pisut kõrvale, ärge jätke juhust kasutamata sinna sisse sõita.

Meie hotellike Pils asus kohe arhitektuurimälestise - püssirohutorni kõrval mäenõlval. See oli ilus vahvärkhoone kifti koha peal mäekallakul. Lihtne, aga avar tuba oli vaatega tornile ja pargile. Meile öeldi, et oleme ainsad külastajad.

Hotell ja restoran Pils

Ainsad olime ka kesklinna Kandava restoranis. Istusime realistlik-romantilises vanalinna sisehoovis. Õhtu oli soe ja vein maitses hästi. Söök oli normaalne, teenindus viisakas, hinnad pigem odavad. Siiani on kõik siin Lätis meiega vabalt inglise keeles rääkinud.

Restoran Kandava sisehoov

Kandava on tõeliselt armas linnake. Kesklinn oli vaikne, üsna inimtühi. Majad on suht korda tegemata, seda ehedamad ja vanemad nad välja näevad. Kitsad munakivitänavad. Keskväljakut ehib tuletõrjedepoo torniga. Mitmed majad on kaunistatud maalingutega, üks neist lausa mosaiigiga. Siia on rajatud ka uhke promenaad õitsvate põõsaste ja väikeste sillakestega, mänguväljakute ja pinkidega.

Kandava vanalinn on üks paremini säilinud keskaegseid linnasüdameid Lätis. 13. sajandil ehitas Liivi ordu Abava jõe kõrgele kaldale kindluse. Aja jooksul kasvas selle ümber linn koos Turuväljaku ning sellest lähtuvate Liela, Talsu ja Sabile tänavatega, mille asetus pole keskajast alates kuigipalju muutunud. 16. sajandi algul asusid linnasüdames sepikoda, võõrastemajad, aedadega krundid ja kõrvalhooned. Pärast suurt tulekahju 1870. aastal, mis hävitas peaaegu kõik puitmajad, hakati ehitama kivimaju. Sellest ajast peale on sõjad ja suured ümberehitused Kandava vanalinna säästnud. Siinsed majad on enamasti kahekordsed, keldri ja katusealusega. Esimesel korrusel on poekesed, baarid ja käsitöötoad, teisel korrusel asuvad korterid. Kindlusest on alles ainult mõned müürijupid.

Uhke kivisst häärber Kandava südames

Vanalinna tühjad tänavad

Turuväljak

Promenaad

1902. aastal, samuti pärast suurt tulekahju, ehitati turuväljakule uhke depoohoone, mida kasutatakse tänapäevani. Depoo taga on Katkumägi.

Depoohoone Kandava keskväljakul

Meie hotelli kõrval asuva Püssirohutorni ehitamise aega ja esialgset otstarvet ei tea keegi. Seda nelinurkset kahe meetri paksuste seintega hoonet olevat hertsog Jacobi ajal 17. sajandil kasutatud püssirohu valmistamiseks ja hoidmiseks. 18. sajandil seisis torn tühjana ja 19. sajandil kasutati seda vanglana. Hiljem olid siin lühikest aega ka korterid. Legendi järgi viis salakäik püssirohutornist linnuse veinikeldrisse.

Püssirohutorn meie hotelli vastas

Jalutasime mööda Talsu ielat mõisa juurde, kus asub koduloomuuseum. Selle kõrval oli põnev vana elumaja tohutu aiaga. Lapsed hüppasid batuudil, suur koer magas trepil. Praktiliselt kesklinnas.

Talsu iela

Elumaja

Paljud vanad majad on korda tegemata, aga seda ehedamad

Maalinguga maja

Mosaiigiga maja

Käisime veel paarsada meetrit üle suure tee Maximas vett ja Avole hommikuks näksimist ostmas, sest hommikusööki saab hotellis alles kell 10, kui all baar avatakse. Avo, kui varajane ärkaja, võib selle aja peale pahuraks muutuda.

Natuke enne keskööd hakkas kolistamine, trampimine ja jutuvada. Suurem lätlaste seltskond saabus öömajale. Kõik kostis läbi nagu paberist. Eks see on vanade puumajade viga. Õnneks oli öösel kõik vaikne, ka väljas.

Hommikul enne kaheksat alustasid lätlased juba väljakolimist.

Dušikabiinis ei läinud vesi alla. Aga hommikusöök oli täitsa normaalne. Ütlesin teenindajale, et duširuumis ei lähe vesi alla, teenindaja tänas, lubas tegeleda. Väga viisakas oli. Aga vesi ei läinud alla ka järgmisel korral.

Võtsime suuna lääne poole, Kuldigasse. Kandava - Sabile tee on üks ilusamaid Lätis. Tuletas meelde Ukraina Karpaate, kus ülikooli ajal rattamatkal käisime. Mõnusalt kurviline, ühel pool teed on lauge roheline mäekülg, teisel pool lai org. Veidi enne Sabiled viis trepp Greilu kalnsi ehk linnamäe vaateplatvormile. Sealt sai veelgi ülespoole mäele ronida, kus laius kollane koristatud põld ja paistis katkiste akendega mahajäetud taluhoone viljapuude keskel. Vaade alla orule oli suurepärane.

Kandava-Sabile tee on üks ilusamaid Lätis

Vaade Greilu linnamäelt

Sabile on pigem küla, mis kulgeb pikalt kahel pool maanteed. Siin on keegi kohalik tädi õmmelnud kümneid riidest nukke ja pannud nad elulistesse situatsioonidesse. Pesumasinaga, õmblusmasinaga õmblemas, pliidi juures askeldamas, pruutpaar, lapsevankriga isa, terve lasteaiarühm jalutamas jne. jne. Palju vanu tarbeesemeid lisaks nukkudele. Tegelikult päris kriipi, aga väga äge ka.

Nukkude aed Sabiles

Sabiles asub Euroopa põhjapoolseim viinamarjaistandus. See laiub keset küla järsul mäeküljel ja on ümbritsetud aiaga. Me polnud kunagi seal jalutanud, nüüd ostsin pileti 70. sendi eest ja hoolimata palavast ilmast käisin üleval ära, kuigi Avo ei viitsinud tulla.Vaated olid muidugi ilusad Sabile külale ja laia Abava jõe oru vastasnõlvale. Viinamarjaistandus oli roheline, aga marju küljes oli hõredalt ja nad polnud veel küpsed. Ülevalpool olid viljapuud, ilmselt murelid. Väga mõnus väike jalutuskäik, kindlasti soovitan.

Euroopa põhjapoolseim viinamarjaistandus

Vaade viinamäelt

Sabile on tuntud oma siidrivalmistamise poolest. Käisime ka nende esinduspoes. Mina võtsin külma õunamahla, Avo prooviks kuiva õunasiidrit. Perenaine oli väga asjalik ja viisakas, huvilisi oli päris palju. Lõpuks ostsimegi ühe pudeli poolkuiva õuna-mustsõstrasiidrit kodustele suveniiriks kaasa. Ise me tegelikult siidritarbijad ei ole.

Loomulikult tehakse Sabiles ka veini, aga seegi jäi meil ostmata. Ei raatsinud, sest viinamarjaveini hinnad olid päris krõbedad, muid marjaveine me aga eriti hinnata ei oska. 

Keskusest pisut Kuldiga poole on ilusa seinamaalinguga maja. Seinamaalingutega on siin Kuramaal üldse mingi teema, neid on igas linnas, üks uhkem kui teine.

Seinamaalinguga maja Sabiles

Sabile

Sabile - Kuldiga tee ääres asub Abavas rumba ehk juga, mis on suuruselt teine Lätis. Sellegi juurde saab piletiga. Maksime 1.20 näo pealt ja meid lasti tõkkepuu alt autoga läbi. Tegelikult on suurest parklast joani 500m. 

Juga ei saa vee hulgalt võrrelda meie Keila või Nõmmeveski jugadega, aga jõe äärde on rajatud mõnus puhkeala koos mänguväljaku ja lõkkeplatsidega. Inimesed telgivad, lapsed mängivad, sõidetakse paatidega. Jalgupidi saab otse joa keskel paterdada. Väga mõnus koht, kuigi üsna ülerahvastatud! Arusaadav ka praeguse ilusa ilma ja koroonapiirangutega, mis soosivad siseturismi. Olime siin kunagi aastaid-aastaid tagasi käinud, juba siis oli siin rahvast.

Puhkeala Abava joa juures

Abavas rumba

Edasine tee Kuldigani oli tavalisem, mäed lõppesid otsa ja kaunid vaated samuti. Kuldiga on oma 10500 elanikuga piisavalt suur linn, et sisse sõites petlikult suvalist muljet jätta. Esmapilgul ei aimagi, missugune pärl siin peitub. Seekord olid linnas teepiirded ja märk näitas 300m pärast tupikut. Väikese kõhklemise järel sõitsime ikkagi edasi. Rahvas tungles vana kivisilla juures, tänavaääred ja parklad olid autosid täis. Aga selgus, et saime üle silla sõita ja kesklinna lähedale isegi parkida. Ilmselgelt oli linnas mingi üritus, paistis, et jooksumaraton. Küll aga saime jõe ääres rotundis rahulikult kohvi juua ja vaadet Ventas rumbale imetleda.

Alekšupite jõgi Kuldigas

Daam koerakese ja jäätisega

Kuldiga linnamuuseum

Kuldiga on paljude arvates Läti kauneim linn ja ühtlasi ka minu vaieldamatu lemmik. Tänu hästisäilinud baroksele vanalinnale, hooldatud parkidele ja kaunile maastikule on tegu täiesti erilise paigaga, mis on esitatud ka UNESCO kultuuripärandi kandidaadiks. Kuldiga õitseaeg oli 17. sajandil, mil ta oli üks Kuramaa hertsogiriigi pealinnadest. Linna ajalugu ulatub aga aastasadade taha, kui 13. sajandil rajati mõne kilomeetri kaugusele praegusest kesklinnast, Venta jõe kõrgele kaldale linnus ja ilmselt oli seal ka sadam. Ehitusmaterjalina kasutati jõesängist pärit dolomiiti. 

1561. aastal moodustati Kuramaa hertsogiriik, mille esimeseks pealinnaks saigi Kuldiga, kuna selle valitseja, hertsog Gotthard Kettler valis oma elupaigaks just siinse ordulossi. Kuigi õige pea viidi pealinn üle Jelgavasse, oli Kuldiga õitseng saanud hea hoo sisse. Põhitulu teenis linn üle Venta jõe silla veetavate Riia ja Jelgava kaupade maksustamisest. Õitseng sai ränga hoobi 1615. aastal, mil toimus kaks masendavat sündmust. Kõigepealt viisid tugevad tulvaveed minema silla ja hiljem toimus suur tulekahju, mis hävitas suure osa linna puithoonetest. See oli Kuldiga arengule suur löök. Samas pole sõjad linna otseselt kunagi puutunud.

Enne suurt tulekahju paiknes linnasüda Püha Katariina kiriku ümbruses

Õige pea Kuldiga taastati ja rajati uus turuväljak, kus praegu asub raekoja plats ning ehitati uus raekoda. Tänapäeval teatakse seda juba vana raekoja nime all ja siin asub turismiinfo. Kunagi aga oli selle maja keldris linna esimene vangla. Rikkad kaupmehed ja linnakodanikud ehitasid oma majad uue linnakeskuse ümber. Need kaunid puithooned on tänapäevani säilinud. Kuramaa vanim säilinud puitmaja ehitati 1670. ja see asub raekoja lähedal. Mõned aastad tagasi Kuldigat külastades oli meil õnn selles kaunis majas ööbida. 

Paremal on uus vana raekoda

Praegune kaunis itaalia renessansistiilis raekoda ehitati 19. sajandil. Samal ajal umbes rajati ka uhke, seitsme telliskivist võlviga kivisild, mis on Euroopa pikim . Sild ehitati nii lai, et kaks hobuvankrit vabalt üksteisest mööduda saaks. Sillalt saab imetleda aga Kuldiga suurimat looduslikku vaatamisväärsust Ventas rumbat. See on küll suhteliselt madal, ulatudes kõigest 2 meetrini, aga seevastu oma 250 meetriga Euroopa kõige laiem juga. Rahvalegend räägib, et kunagi elas jõe kaldal nõid, kes oli millegipärast vanakuradi enda peale vihastanud ja plaaninud kättemaksu. Kurat olla kord kotitäie kividega üle Venta jõe lennanud. Nõid aga kires hommikuse kuke moodi, millele sekundeerisid omakorda külakuked. Kurat ehmatas ja pillas riburada mööda kivid jõkke. Nõnda see juga tekkiski.

Uhke kivisild üle Venta jõe

Ventas rumba

Kuldiga linna muudab eriliseks väike Alekšupite jõgi, mis voolab otse linnasüdames, uhtudes vanade hoonete vundamente. Just selletõttu kutsutakse Kuldigat ka Läti Veneetsiaks. Üle Alekšupite jõe kulgeb üheksa sillakest. Abiellujatele pidi õnne tooma, kui neist vähemalt seitset ületada. 

Alekšupite jõgi uhub majade vundamente

Vasakul on Kuldiga vanim puumaja, kus me kunagi ka ööbisime

Mõned meetrid enne Alekšupite ühinemist Venta jõega asub juga, mis rajati kunstlikult 17. sajandil Kuramaa esimese paberivabriku tarvis. Vesiveski ehitati kunagise lossiveski asemele ja praegu seisab see mahajäetuna.

Vana vesiveski ja kunstlikult rajatud juga

Jalutasime Alekšupite joa juurest läbi kesklinna. Möödaminnes nägin meie parklas kollase vestiga meest midagi seletamas. Läksin juurde ja selgus, ei paarikümne minuti pärast pannakse kogu kesklinn kella 21-ni kinni, oligi mingi jooksuüritus. Mehe juhatuste järgi sõitsime ümber kesklinna ja õnneks saime parkide kohe suletud piirkonna äärde. Sealt oli paarsada meetrit raekojaplatsini.

Plats oli rahvast täis, lapsed kilkasid purskkaevu vees, kõik söögikohad teatasid tunnisest ooteajast. Siin Kuldigas on selle ooteajaga alati mingi teema, oli juba siis, kui enne sajandivahetust siin esimest korda restoranis söömas käisime. Lõpuks saime peatänava ääres ühes kohvikus suhteliselt kiiresti ja suhteliselt normaalse söögi - krevetisalati. Šnitslist oli meil mõlemal juba kõrini. Suurem pulm oli linnas toimumas, meist möödus hulgakaupa pidulikult riides lillekimpudega inimesi.

Lapsed naudivad veemõnusid keskväljaku purskkaevus

Liepaja tänav kesklinnas

Kuldiga on tõesti ilus linn ja tavaliselt võrdlemisi inimtühi. Turistid pole seda imelist kohta veel massiliselt avastanud. Seekord olid aga ilmselt kõik kohalikud ja ümberkaudsed inimesed siia kogunenud. Jalutasime natuke vanalinnas, aga põgusalt. Küllap tuleme jälle tagasi millalgi, kui rahvast vähem on.

Kuldigast sõitsime mere äärde Jurkalnesse. See 40 km polnud eriline vaatamisväärsus, aga läks kiiresti. Kuramaa teed tunduvad rohkem korras olevat, kui Võrumaa piiriäärsed. Vahepeal põikasime sisse Edole lossi, kus ootamatult leidsime end väikeselt koorikontserdilt. Koor oli täitsa tasemel ja me kuulasime õige mitu laulu ära.

Täiesti tasemel koorilaul Edole lossihoovis

Uusgooti stiilis loss ise oli roosa ja rõõmsa ilmega. Loomulikult käis selle juurde ilus lilleline park ja järvevaade. Tänapäeval on lossis väike muuseum ja hotell.

Edole loss

Lühikese peatuse tegime ka Alsungas. Avo käis poes ja mina ümber Püha Miikaeli katoliku kiriku, mis asus kauni paisjärve kaldal. Alsungas on ka päris hästi säilinud ordulinnus. Tõsi küll, selle 14. sajandil alanud ehitus lõppes ka alles 18. sajandil. Linnuses asub ka väike muuseum, mida kindlasti oleks tasunud külastada, aga kahjuks me kiirustasime juba mere äärde, Jurkalnesse.

Püha Miikaeli kirik Alsungas

Vaade kirikuaiast

Alsunga ordulinnuse hoov

Ordulinnus ja kirik taamal

Jurkalnes on ilus kõrge liivakallas ja pikk rand. Rahvast oli üksjagu, isegi üks pruutpaar käis pildistamas. Vaene peigmees pidi pruudi süles üle pehme liiva ja pärast ka tagasi vedama. Pruut oli küll väike, aga ega peigmeeski polnud palju suurem.

Ma olin ammu ujuda tahtnud ja lõpuks ometi saabus see võimalus. Riietuskabiine ei olnud, aga sellega ma olen harjunud. Kalda ääres oli veidi kivine, aga sai paljajalu läbi küll. Paar meetrit kaldast oli liivane ja ka piisavalt sügav (nii pool meetrit), et ujuda. Vesi oli mõnusalt jahe. Minu esimene ujumine meres sellel aastal. Avo ei viitsinudki tulla, ta on rohkem hommikune ujuja.

Jurkalne rand

Jurkalnest sõitsime piki mererannikut Pavilostasse. Seal pidi olema uus ja uhke rannapromenaad. Tegelikult oli sadamapiirkond veel ehitusjärgus. Promenaad oli lühike ja lõppes suht inimtühja rannaga. Jõesuue oli täis purjekaid ja melu. Üks päris kena restoran oli siin ka. Ilmselt on Pavilostas ka muid vaatamisväärsusi, aga me ei jaksanud enam seda kontrollida, oli juba hilja.

Pavilosta sadam

Pavilostast Aizputesse oli meie üllatuseks kruusatee, pealegi enamasti võsa vahel ja igavavõitu. Alles peale 20 km sõitu nägime esimest maja tee ääres. Apriki külakeses lõppes kruusatee otsa ja kohe algas ka ilusam maastik. Aizpute on jälle üks ilus Kuramaa linnake. Ühe mäe otsas on kindlus, teisel kirik. Küngaste all on paisjärv ja kivisild üle selle. Teisel pool järve asub vana vesiveski. Mingi üritus oli just lõppenud, vesiveski juures olid käsitöö ja toiduletid, noored aerutasid järvel, muusika mängis.

Aizpute paisjärv ja vana vesiveski

Laat on lõppemas

Aizpute

Teadsin, et Aizputes on paar uhket joonistustega maja. Otsisime need ka üles, väga huvitavad. Atmodas iela 11 on Kanada kunstniku Sylvia Borda sketšide järgi maalitud lopsakas õunaaed. Pasta iela 6 vana uhke hoone seinal on triumfikaar ning väga romantiline autoga paarike maailma vaatamisväärsuste taustal.

Romantiline paarike

Väikses armsas kesklinnas oli restoran, aga ooteaeg jälle tund aega. Niikaua me ka ei viitsinud passida, pealegi oli kell 20 läbi. Võtsime Kuldiga juurest bensiinijaamast hot dogid ja sõime sealsamas parklas.

Tee Kuldigast Kandavasse tundus ilus, aga pimedas ei näimud kahjuks eriti palju.

Meie hotell Kandavas oli taas rahvast täis, läti perekonnad kolistasid trepil ja lobisesid väljas. Öösel oli õnneks vaikne ja magada oli hea.

Hommikul ootasime jälle, et kell saaks 10, eriti Avo, kes on harjunud vara sööma. Paraku oli kell 10 need paar perekonda kogu söögi juba ära tarbinud ja meil paluti natuke oodata. Avo vihastas ja tahtis ära minna. Õnneks toodi varsti omletti ja viinereid, isegi taldrikuid. Avo viha läks üle ja me sõime täitsa normaalse hommikusöögi.

Sõitsime korraks veel vanalinna, käisime infopunktis, kus väga meeldiv naine meile natuke Kandavast rääkis. Meie hotell olevat sada aastat tagasi juutide saun olnud. Püssirohutornis olid korterid ja selle taga asus loomalaut, mis praeguseks on ammu lammutatud.

Vasakul turismiinfo

Vaade püssirohutornile ja linnamaketile

Läti kontuuriga pink Koolimäel

Jalutasime munakivisillutisega Lielas ielal, mis kulgeb kaarekujuliselt ümber vanalinna üles ja alla. Majad on ikka ägedad, kuigi korda tegemata. Renoveeritud hooneid, eriti eramaju, näeb Lätis ikka vähe. See tähendab muidugi ka ehedamat miljööd, Lielas ielal tunned nagu oleks aega umbes sada aastat tagasi keeratud.

Väga vana vaibiga Lielas iela

Eks meilgi leidub veel selliseid koridore

Sõitsime teisele poole maanteed ka Läti vanimat maakivisilda vaatama, mille juurde oli tehtud korralik laudtee. Sild on ehitatud 1873. aastal, enne seda ületati Abava jõge parvega. Sild rajati kuivale maale ja kaevati selle alt läbi uus jõesäng. Vana aeti kinni.

Läti vanim maakivisild

Oligi meil aeg Kandavast lahkuda ja võtta suund kodu poole. Külastasime tee peal kahte lossi. Jaunmoku on uhke ja suursugune, aga igavavõitu. Eks me vast hakkasime kõigist neist vanadest lossidest juba väsima. Hoonesse saab ka sisse minna, pilet maksab 4 €, aga me ei viitsinud. Lossi ümbrus oli küll väga kena nagu Lätis kombeks. Palju roose, tiik purskkaevuga, hooldatud muruplatsid, uhke restoran kõrvalhoones.

Jaunmoku pils

Šlokenbeka kastelliloss oli põnevam, meenutas ehituselt Rogosi mõisat, aga oli suurem ja rohkem renoveeritud. Hooned olid säravalt kollased. Kõrvalhoonetes oli maanteemuuseum ja kohvik. Elu käis, rahvas jalutas või sõitis jalgrattaga. 

Šlokenbeka kastelliloss

Üks kõrvalhoonetest, ilmselt kellegi kodu

Tukumsis tegime autoga ringi kesklinnas. Tundus ka kena olevat, natuke tuletas Rakveret meelde: ilus puumajadega tänav ja siis mõned vähemilusad tänavad või väljakud. Ka Kandava infopunkti töötaja ütles meile Tukumsi kohta "so-so". Niisiis, peatust me ei teinud.

Tukumsist sõitsime otse mere äärde Apšuciemsi. See oli väga ilus tee, üles-alla põldude vahel. Apšuciemsis avanes totaalne parkimisprobleem. Teeäär oli autosid pilgeni täis. Sõitsime külla sisse, igal pool oli parkimiskeeld. Tänavad olid väga kitsad ka, arusaadav. Umbes kilomeetri pärast jõudsime mere äärde, seal oli tasuline parkla. Aga meie kurvastuseks oli ees silt: kohti pole. Keerasime vaevaliselt ümber ja sõitsime maanteele tagasi. Küla ise tundus väga tore, natuke meenutas Võsut. Siin oleks meeldiv jalutada olnud, aga, mis parata, pühapäev ja palav ilm oli tohutu rahvahulga kokku toonud.

Maantee Riia suunas oli kümnete kilomeetrite kaupa autodega ääristatud. Pikapeale hakkasime ka tühje kohti märkama. Parkisimegi ühe sellise koha peale ja kõndisime üle mäe, läbi mõnusa männimetsa mere äärde. Nii kaugele, kui silm ulatus, laius mõlemal pool liivarand. Rahvast oli, aga üldsegi mitte liiga tihedalt. Mõned koerad olid sündsalt veest kaugemal kaldavarjus.

Maantee serv oli kümnete kilomeetrite kaupa parkivaid autosid täis

Mõnus rand

Vesi oli soojem, kui Jurkalnes ja madal, aga ujuda oli väga mõnus. Kive ei olnud, puha liiv. Isegi Avo tuli seekord vette.

Lootsime, et pühapäeval pole ummikuid ja otsustasime läbi Riia sõita. Ummikuid meie suunas tõepoolest polnud, aga aega läks ikka. Brivibas on ikka kole tänav ja kahjuks ei pääse Riiga sõites sellest üle ega ümber.

Teiselpool Riiat algas ummik, aga õnneks vastassuunas. See kestis ikka kümneid kilomeetreid. Otsisime söögikohta, aga kord ei olnud õues kohti, kord oli ooteaeg liiga pikk. Keerasime suurelt maanteelt mere-äärsele teele ja leidsime lõpuks Saulkrastis ühe šašlõkikoha, mis nägi küll natuke välja nagu urgas, aga osutus päris toredaks. Teenindaja, keskealine mamsel, oli väga äge, soovitas riisiga praadi, seda saab kõige kiiremini ja sai tõesti kähku. Väga maitsev oli ka. 

Šašlõkibaar Saulkrastis - täiesti korralik

Siis tuli mulle meelde, et tänaöises majutuses ei pakuta hommikusööki ja me peame kusagil poes käima. Majutus oli meil Svetciemsis, mõned kilomeetrid enne Salacgrivat. Poodi pidime sõitma ikkagi Salackrivasse.

Majutuse leidsime kiiresti, teeviidad olid olemas. Vejavas on suurem kompleks, avaral õuel on 5 hoonet, üks neist suuremateks üritusteks, teised puhkemajad. Kõik mõnusalt privaatsed ja eriilmelised, algupärase väljanägemisega maamajad. Meie maja oli kahe magamistoa ja köögiga, väikese vannitoaga ja lisaks veel ühe wc-ga. Üks tuba oli kahekohalise voodiga, teine nelja ühekohalise voodiga. Mõlemas magamistoas oli ka väike istumisnurk.

Meie majake

Mere äärde oli mõnisada meetrit läbi männimetsa. Metsa all olid ka telkimiskohad. Rand oli pikk ja liivane, näha oli vaid mõnda üksikut inimest. Väga mõnus oli ujuda, kuigi sügavaks ei läinudki.

Privaatne rand

Õhtul jõime veini. Meie kõrvalmajas oli meievanune eesti pere Võrust. Nad läksid just päikeseloojangut vaatama. Nemad olid siin juba eelmisel aastal, aga siis telkimisplatsil. Olid väga rahul selle kohaga. Siia võiks tõesti lastelastega paariks päevaks suvitama tulla.

Majutuskompleks Vejavas

Hommikul sai Avo vara tõusta ja ujumas käia. Vesi olevat külm olnud.

Kuigi koht oli mõnus, me pikalt istuma ei jäänud, seadsime suuna kodu poole. Salacgrivas saime üllatuse osaliseks. Minu mäletamist mööda oli tegu mõttetu nõukaaegse linnakesega, aga nüüd oli siia ilus promenaad ja sadam tehtud. Palju lilli ja mõnusad metallpingid. Osa promenaadist oli ääristatud betoonmüüriga, millel kuulsuste vajutatud käejäljed. Hakkasin juhuslikult ühte jälge lähemalt vaatama ja nägin Ewert Sundja silti. Siis lugesin juba kõik läbi ja leidsin veel Toomas Henrik Ilvese käejälje.

Sadamapromenaad Salacgrivas

Uus sadamahoone ja tuletorn

Toredad metallist pingid

Kuulsuse käejälg

Salacgrivas on siiani kasutuses Läti ainuke iidne võrguga silmupüüdmise süsteem. Salatsi jõele on rajatud kitsas puidust jalakäijate purre, mille külge on kinnitatud võrgud. Veevool viib silmud võrku ja koos võrguga saab need veest välja tõmmata. Kuigi silla juures olev putka oli suletud, hiilisime me süsteemi lähemalt vaatama. Purre oli väga kitsas ja kipakas, aga vette me ei kukkunud. Pooled võrgud olid välja tõmmatud ja kuivasid vee kohal, pooled olid jões. Kalu me ei näinud. Silmupüüdmise hooaeg kestab augustist veebruarini ja vedamise korral saab neid kõrvalasuvas putkas ka maitsta.

Silmupüüdmine Salatsi jõel

Võrgusüsteem

Kuivama tõmmatud võrgud

Salatsi jõele on rajatud kaitseala, mis ulatub kuni Mazsalacani. See jäi ka meie tänase reisiteekonna sisse. Kõigepealt sõitsime Ainažini ja sealt keerasime sisemaale. Kruusatee kulges piki jõesängi. Huviväärtusteks on Salatsi jõe ääres asuvad liivakivipaljandid, suurimad neist Punased ehk Pietraga kaljud. Paljandid on kuni 10m kõrged ja kulgevad 400 meetri pikkuselt mööda kallast. Paljandites on ka väiksemaid koopaid, aga kuna suur osa jõekaldast oli võsastunud, siis me neid ei näinud. Väike plats puhkekoha ümbert oli ära niidetud.

Puhkekoht Pietraga kaljude juures

Jõekallas oli suures osas võssa kasvanud

Punased kaljud

Salatsi jõel on ka raudsild, mis eriline vaatamisväärsus polnud. Siit on kunagi kulgenud kitsarööpmeline raudtee. Väga põnevaks linnakeseks osutus aga Staicele, kus domineerisid endise papivabriku varemed ja töölisbarakid. Varemete juurest läheb rippsild üle jõe ja on ka teine sild, kuhu uudishimulikke ei lubata, kuna see on juba vabriku territooriumil. Selle silla all keset jõge nägime jäälindu. Püüdsin muidugi pildistada, aga liiga kaugel oli. 

Papivabriku varemed Staiceles

Udune jäälind. See oli teine kord minu elus jäälindu kohata.

Staicele asula saigi alguse alles 19.sajandi lõpul, kui siia rajati paberivabrik ja veidi hiljem kitsarööpmeline raudtee. Tänapäeval elab siin alla 1000 inimese. Nägime ühte noortekampa varemete juures ja veel mõnda elanikku. 

Tööliste elamud Staiceles

Barakkides elatakse ka tänapäeval

Mazsalaca külje all on mitu uhket liivakivipaljandit ja matkarada, aga kahjuks me sinna enam ei jaksanud minna. Käisime söömas kohvikus Miks, mis oli täiesti normaalse söögiga. Ruhja ja Karksi-Nuia kaudu sõitsime tagasi Tartusse. Ruhja ja Karksi-Nuia vaheline tee oli väga ilus.

Normaalne söögikoht Mazsalacas