"Miks Jeppe joob" Rakvere teatris, Rakveres ja Lahemaal

Läksin etendust vaatama, sest lugesin kiitvaid hinnanguid ja kindlasti ka Eduard Salmistu pärast. Pean ütlema, et mind see tükk kohe üldse ei kõnetanud. Mitte ei taibanud, milleks oli tarvis seda igivana näidendit (aastast 1722) praegu lavale tuua. Ainuke mõeldav põhjus võis olla see, et Salmistule väärilist võimalust anda peaosas särada. Samas eks ta ole neid joodikutest jobusid juba küllalt mänginud, oleks aeg midagi peenemat või isegi saatanlikumat proovida.

Kuigi, kui üldse tasus seda tükki vaadata, siis just Salmistu pärast, kes täidab ilma suuremate pingutusteta kogu lava ja kui teda pole, siis pole ka eriti midagi vaadata. Erandiks ehk veel Anneli Rahkemalt täiesti üllatav ümberkehastumine paksuks ja labaseks Jeppe naiseks. Tema oli ka kõige koomilisem tegelane selles etenduses. Särtsu oli ka Jeppe stseenides petisest kingsepp Jakobiga (Peeter Rästase kehastuses).

Krahvi seltskond oli üllatavalt verevaene ja iseäranis häirisid mind kahe tentsiku kostüümid - mingi geivihje krahvi laiale ampluaale või mis see oli? Ja kas see kõrgklassi elu kaugel keskajal ikka nii hõrk ja roosiline oli? Vahe maakatega oli etenduses ikka üüratu, samas aadlike intelligentsitase Jeppe omast küll kuigivõrd kõrgem ei tundunud.

Lavakujundus mulle meeldis, ka see unenäolik krahviloss ja iseäranis masendavalt raagus kuuskedest lükandseinad, mis iseloomustasid maamatside trööstitut elu.

Positiivsetest nüanssidest hoolimata oli minu jaoks tegu palaganiga - kaua sa ikka jaksad ühele purjus jobule kaasa elada. Võib-olla Kolgaküla rahvamajas oleks etendus kuidagi loogilisemalt mõjunud, või oli näitlejatel koroonasuvega särts ära kadunud, ei oska öelda. Mis oli loo moraal? Et mats jääb ikka matsiks ja võimu on kerge kuritarvitada? Erinevalt keskajast on tänapäeval paraku täiesti võimalik, et ka matsid pääsevad võimu juurde.

Ööbisime Pika tänava apartemendis, mis oli sobiva asukohaga, umbes kilomeeter kesklinnast, piisavalt avar kahele. Magamistoas olid minu maitsele küll kitsavõitu ja ilma peatoeta ühekohalised voodid, aga muidu täitsa normaalne koht, maitsekas ja puhas.

Selles majas on tegelikult 3 külaliskorterit

Elutuba kööginurgaga

Elutoast oli vaade Pikale tänavale, mis mulle meeldis

Detail korterist

Kallega koos läksime õhtul Rakveret avastamas. Tal oli päris palju huvitavaid fakte linna kohta. Rakvere on viimasel ajal palju kenamaks muutunud ja siin on lisaks teatrile teisigi vaatamisväärsusi. Esimese asjana võiks kohe nimetada Pikka tänavat, mis on minu arvates linna kõige ilusam tänav. Tegemist on ka ajaloolise peatänavaga tervelt viie sajandi vältel. Praegu on küll linnakeskus pisut nihkunud, aga paljud kohvikud-restoranid, majutusasutused ja muuseumid on endiselt Pikale tänavale koondunud. Hiljuti tehti siin rekonstrueerimistöid ja tänava algus näeb välja pigem nagu promenaad oma istepinkide ja lillekastidega.

Pikal tänaval on palju kaunilt renoveeritud puumaju

Ja on ka renoveerimata, aga sellegipoolest ilusaid hooneid

Sihvakas Mihkli kirik on Pika tänava sümboliks 

Rekonstrueeritud tänavaosa näeb välja nagu uhke promenaad

Pikast tänavast peaaegu otse üle Tallinna maantee on väike kivisillutisega Õllepruuli tänav, mille ühinemiskohas Vabriku tänavaga asub ajalooline puitmaja 18.sajandist, mida peetakse Rakvere vanimaks puitmajaks. See hoone kuulus kunagi mõisakompleksi ja siin elas mõisavalitseja. Praeguseni on säilinud laiad, sepanaeltega kinnitatud voodrilauad ja mantelkorsten, mida kahjuks väljastpoolt polnud võimalik näha. Praeguseks on hoone kaunilt restaureeritud ja siin asuvad külaliskorterid.

Väike kivisillutisega Õllepruuli tänav

Arvatavalt Rakvere vanim puitmaja 18. sajandist

Vabriku tänavalt jõudsime mõisaparki, mille servas asub ka teatrihoone. Teatrimägi on üks linna vanimaid paiku, siin on leitud elutegevuse jälgi juba meie ajaarvamise algusest. 16.sajandil asus siin frantsiskaanlaste mungaklooster. 17.sajandil ehitati mõisahoone, milles tänapäeval asub Rakvere kultuurikeskus. 20. sajandi algul ehitati mõisahäärberi külge teatrihoone. Teatri väike saal asub uhkes mõisa aidas, millel rokokookaunistus ukse kohal.

Rakvere mõisahäärber, praegune teatrimaja ja kultuurikeskus

Mõisa park

Mõisa aidas asub teatri väike saal, kus oli ka meie etendus

Rakvere sai linnaõigused juba 1302. aastal, mil asulat tunti Wesenbergi nime all. Muinasaja lõpus asus praeguse linnuse kohal eestlaste Tarvanpää linnus. Wesenberg ongi saksakeelne tõlge Tarvanpääst. 13. sajandil rajasid taanlased muinaslinnuse asemele esimesed kivist kaitserajatised, milles pikapeale kasvas välja ringmüüriga linnus. Sajand hiljem võttis linnuse üle Liivi Ordu ja veel sajand hiljem vene tsaaririik. 1658. aastal vallutasid rootslased linnuse, mis aga paraku paarkümmend aastat hiljem Rootsi-Poola sõja käigus õhku lasti. Sellest ajast saadik seisab linnus varemetes.

Rakvere Vallimägi koos linnuse ja kuulsa Tarvase kujuga

Tänapäeval on linnusevaremetes vahva muuseum, kus on võimalik ajas mitusada aastat tagasi rännata ja põnevaid keskaegseid tegevusi katsetada. Linnuse õuel on veinikelder, piinakamber, surmatuba ja põrgu, Punaste laternate tänav, keskaegne pordumaja, habemeajaja töötuba ning alkeemiku töötuba. Siin on ka Shenkenbergi kõrts, mis pakub keskaegseid sööke. Muuseumi külastusest olen kirjutanud  2017. aasta suvel siin blogis. 

Seekord tahtis Kalle viia meid vaatama äsjavalminud vabaõhulava, aga kuna parajasti oli algamas Nublu kontsert, siis me kahjuks Vallimäe sellesse külge minna ei saanud. Vähemalt taipasime, miks linnas üllatavalt palju rahvast liikus.

Vähemasti saime ülevalt nautida kauneid vaateid all-linnale. Päike hakkas loojuma ja värvid olid imelised.

Imeline vaade all-linnale

Imeline vaade Mihkli kirikule

Laskusime mööda treppe Pikale tänavale tagasi ja see hargnes ühel hetkel kaheks. Meie keerasime Vee tänavale, mis samuti ilusate puumajadega ääristatud ja mille äärde jäävad ilusad suured pargid. Ühes pargis umbekasvanud tiigi kaldal seisab uhke puitfunktsionalistlikus stiilis supelhoone, mis ehitati 1937. aastal Tõnis Mihkelsoni projekti järgi. Arvata võib, et mõni aasta hiljem nõukogude töölisrahval sellist edevat asja vaja ei läinud. Igal juhul on õnnestunud väliskuju tänaseni säilitada, hoone on renoveeritud ja siin asub pansionaat.

Vee tänaval on mõnus jalutada

Uhke funktsionalistlik supelusmaja

Pargiroos

See ilus värviline maja Kastani tänavas kuulub linna tuntud klaasikunstnikule

Järgmisel hommikul otsisime Elsaga mõnusat hommikusöögi kohta ja lõpuks maandusime ikka Art Cafes, kus eile õhtulgi söömas käisime ja kus on kena terrass, lai ja maitsev toiduvalik ning meeldiv teenindus. Pärast tegime väikese šopingu Rakveres ja vaatasime üle moodsa keskväljaku, kus oli üllatavalt palju lilli. Siis oli aeg Rakverest lahkuda, et paar tundi veel Lahemaad taasavastada.

Värviline ja lilleline Rakvere keskväljak

Altja on tore koht, kuhu ikka ja jälle tagasi tahaks minna. Ilus vaikne küla kaunite suvilate ja ka mõne vanema majaga. Altja kõrtsi pole kahjuks viimasel ajal õnnestunud külastada. Ka sel päeval oli uksel silt elektriavarii ja see oli kenasti põleva elektripirniga valgustatud.

Altja oli tuntud kui meremeeste ja laevaehitajate küla. 19.sajandil hakkasid mõisnikud siia ehitama suvemaju. Elu soikus nõukogude okupatsiooni ajal, kui siia tehti kinnine piiritsoon. Suurim vaatamisväärsus Altjal on muidugi vanad paadikuurid, mis on autentselt taastatud. Nad asuvad toredasti kõrvuti, rookatustega kaetud ja vaatavad lahele. Siin on alati mõnus väike tiir teha ja meretuult hingata.

Kaluriküla idüll

Altja paadikuurid

Ja vaade teiseltpoolt

Kuna Altja kõrts meile taas süüa ei pakkunud, siis sõitsime piki Lahemaad idapoole, kuni leidsime Võsu külje alt meeldiva, aga kallivõitu restorani Wöse. Igal juhul saime siin korralikult süüa ja terrassil suveilma nautida.

Restoran Wöse