"Pidusöök" Endla teatris, Valgusfestival Pärnus ja Kondase muuseum Viljandis

Järjekordne kevadel ärajäänud etendus ja juba teist korda viimase aasta jooksul Endla teatris. Seekord olid ootused väga kõrged, sest osales ju mitu suurepärast meesnäitlejat nagu Sepo Seeman, Märt Avandi, Ago Anderson ja Meelis Rämmeld. Lisaks Sten Karpov, keda ma vähem teadsin ja noor Sander Rebane. Lisaks Kinoteatri kaubamärk. Kõik see kokku pani lootma ühte vaimukat ja intelligentset lavastust, eelkõige suhete pillerkaari. Vaimukas ja intelligentne oli lavastus küll, aga pillerkaari ei tulnud. Mis valmistas väikese pettumuse. Tegelikult ma komöödiatest pigem hoidun ja kui ei ole suutnud hoiduda, siis pigem pettun. Samas nalja tahaks ikka saada. Ühesõnaga minu viga, et ootasin midagi muud.

"Pidusöök" oli pigem ajalooline ülevaade antiik-kreeklaste ülemklassi jõudeelust, vestlustest, kõnepidamisest, joomisest ja armastusest muidugi. Kõnepidamise võistlus oligi põhiline võimalus tegelastel ennast avada ja nii mõnelgi puhul, näiteks Andersoni või Rämmeldi monoloogis olid väga liigutavad hetked. Tõeline üllatus oli aga Sander Rebane oma siiras poisikeselikus aususes ja lihtsas armastusavalduses Avandi tegelase vastu. Nagu antiikajal kombeks, oli armastus enamasti meestevaheline. Muide, Rebase ja Avandi suudluse liigutav hetk muutus vägagi naljakaks, kui üks impulsiivne naisterahvas minu taga üle saali ahhetas.

Kõige enam ootasin säravat vaimukust muidugi Sepo Seemanilt, keda olen alati suurepäraseks näitlejaks pidanud. Pealegi on ju Sokrates tuntud oma kiire mõtlemise ja vaidlemisoskuse poolest. Seekord tehti vaatajale ninanipsu. Seemani Sokrates oli vana ja väsinud ning ei sekkunud ülearu teiste meeste keskustellu. Etenduse vaimukam stseen oli küll just temaga seotud - väitlus kauni nooruki Pausaniose (Rebane) ja Sokratese vahel, kumb on ilusam. See pani ootama Sokratese edasisi etteasteid, aga neid õieti ei tulnudki. Teine vaatus kuidagi sumbus. Ilmselt oli see tegijate taotlus näidata Vana-Kreeka mehi täiesti tavaliste ja pisut igavatenagi. Paari erandiga ehk oli tegu ka üsna räsitud välimusega isenditega. Samas olid nad muidugi väga nunnud ja tekitasid vaatajas poolehoidu. Ega siis meeste elu ka antiikajal meelakkumine polnud.

Teise vaatuse kulminatsiooniks oli meeste fantaasiaküllane tantsustseen. Igaühel oli oma stiil ja lähenemine, kõik andsid surmtõsiselt oma parima. Oli naljakas küll. Paraku jäi ülejäänud vaatus võrdlemisi tagasihoidlikuks. Kõige enam liigutas lõpus Andersoni Nikeratos oma Homerose-armastusega. Respekt sellise deklameerimise ees!

Üks naistegelane oli ka - ori Carmen Mikiveri kehastuses, näitas selgelt välja oma põlgust meestegelaste, eriti peremehe Agathoni (Avandi) suhtes.

Tagantjärele andis etendus mõtteainet küll ja tore on, et taoline intelligentne vaatemäng sellised rahvamassid saali toob.

Ööbisime väga korralikus Koidula villas Pärnu vanalinna pargis.  Väga hästi sisustatud ja mugav korter uhkes puitvillas vaiksel tänaval. Ja väga soodsa hinna eest!

Uhke puitvilla Pühavaimu tänaval

Meie öömaja

Pärnusse jõudes selgus, et õhtul toimub siin valgusfestival "ÖÖvalgel". Peale etendust saime meiegi sellest natuke osa võtta. Valguse, muusika ja videoprojektsioonide kaudu jutustati erinevates vanalinna hoovides väikseid lugusid, mille ssisust me küll muhvigi aru ei saanud, aga äge oli ikka. Kõlas näiteks Mick Pedaja ja Pastaca muusika.

Valgusfestivali etendus

Kuna õhtu oli enneolematult soe, siis istusime Liisiga tänavakohvikus ja nautisime kokteile. Tänavatel valitses veel täiesti suvine melu.

Järgmisel, pühapäeval otsustasime hoopis Viljandisse sõita. Käisime seal kasside varjupaigas, sest Elsa tahab endale teist kassi võtta ja külastasime Kondase muuseumi. Kuna Kondas on üks minu lemmikuid ja see muuseum asub väga toreda koha peal Viljandi vanalinnas, siis olime siin juba mtmendat korda. Selgus, et Kondasel on sel aastal 120-s sünniaastapäev ja selleks puhuks oli koostöös Viljandi kunstiakadeemiaga valmis tehtud audiovisuaalne näitus tema maalidest. See 30min kestev filmike oli väga informatiivne, Kondase pildid on ju väga värviküllased ja fantaasiarohked. Natuke häiris Kondase enda teksti ja kuju naiivne esitus, aga võib-olla ta oligi selline.

Minu lemmikmaal "Jõuluvana kalastab" siirel ekraanil

Lisaks oli siin veel Tartu tänavakunstniku Kairo näitus "Maasikaravi" ja Kaljo Simsoni maalidenäitus. 

Tartu tänavakunstnik Kairo on oma töödes Kondaselt kõvasti inspiratsiooni saanud

Jalutasime veidi ringi lossimäel ja käisime lõunat söömas "Arturi juures". See on väga meeldiv söögikoht ja imekombel oli ka täna avatud.

Viljandi vanalinnas

Üks uhketest villadest Viljandis

Vaade Viljandi järvele lossimägedest

Kohvik "Arturi juures"

"Naiste kool" Vanemuises

Vanemuise paljukiidetud ja auhinnatud etendus. Moliere pole mind varem eriti kõnetanud ja ausalt öeldes ei kõnetanud seegi kord. Teema tundus vana ja iganenud, liiga palju sõnu ja tegevuskäigud enamasti etteaimatavad. Selletõttu pani algus mind pisut igavlema ja nihelema. Niipalju siis negatiivset.

Etendus ise oli aga läbinisti positiivne elamus. Näitlejad olid kõik eranditult tasemel ja mängisid suure lustiga. Peategelane, vananev kinnisideede käes vaevlev mehike Karol Kuntseli esituses sai kõige rohkem lavaaega. Tema muutumine alguses üleolevast ja enesekindlast tüübist raevutsevaks ja riukalikuks ning lõpuks alandlikult anuvaks ja põrandal väänlevaks vanameheks oli muljetavaldav. Kuntseli Arnolphe jättis tegelikult algusest peale pisut hullu mulje. Sellele aitas kaasa ka räsitud välimus ja sagris hall parukas. Eriti võrreldes tema elegantse sõbra, etenduses vist ainsa tõeliselt sümpaatse ja intelligentse tegelase Chrysaldega Jaanus Tepomehe võluvas esituses.

"Küll võib ikka inimene loll olla" ei mõelnud ma korduvalt ainult Arnolph´i tulutut sebimist vaadates, vaid ka tema riivaali, noore armastaja Horace´i puhul. Kuigi etenduses käis pidev kiidulaul, (Moliere´il ilmselt küll läbi irooniaprisma), meeste harituse ja intelligentsuse üle, siis kahjuks pole autor terve mõistusega õnnistanud eriti ühtegi meestegelast, (eespoolnimetatud Chrysalde välja arvatud, kas tema oli ehk Moliere´i enda alter ego?). Etenduse naljakamaid hetki pakkus just Horace ja Arnolphe´i omavaheline suhlus. Vaese Arnolphe´i halastamatu sakutamine ja rebimine Horace´i poolt pani mind uskuma, et viimane näeb peategelase riukaid läbi ja plaanib teda üle kavaldada. Aga ei midagi taolist! Samas oli Karl Laumets niivõrd soe, sümpaatne ja nooruslikult õhinas oma esimese armastusega, et oli täiesti arusaadav, miks ta pealtnäha naiivse, kuid sisemuses elutarga Agnese väljavalituks osutus.

Arnolphe´i kasvandikku Agnest mängis väga loomuliku ja sarmikana Saara Nüganen. Tema tegelane oli sümpaatne oma siiruses ja otsekohesuses. Ei mingit nipsakust või paanikat, lihtsalt eluterve suhtumine. Eks näis, mis näitleja temast tuleb, aga tal paistab olevat seda suure plaani siirust ja loomulikkust, mis on omane Katarina Laugule või Ester Kuntule.

Teised tegelased pakkusid põhiliselt koomikat ja idiootseid tegelasi. Tanel Jonas tühmi kõõrdpilgulise teenrina ja eputisest aadlimehena on pööraselt naljakas. Sama võib öelda Tepomehe tantsiskleva notari kohta. Notari stseen oli üldse vist kõige pöörasem etenduses. Groteskne oli ka Marian Heinati mängitud teenijatüdruk.

Nagu ikka, pakkus suurt elevust ja nalja peategelase suhtlemine publikuga. See võimaldas luua lõbusaid paralleele ka tänapäeva maailmaga.

Lõpus sekkus mängu juhus, paha sai paraja palga ning noored õnnelikuks. Kokkuvõttes oli tegu pöörase suhete pillerkaariga, sai piisavalt naerda ja positiivse tundega lahkuda. Mis on väga oluline praegusel keerulisel ajal.

Turistina Tallinnas: Kalamajas, Noblessneris ja Telliskivi Loomelinnakus

Liisil oli puhkus ja me läksime kaheks päevaks Tallinnasse. Me ei olnud kumbki eriti Kalamajas käinud, pealegi tahtsime näha uut ja uhket Noblessneri linnaosa ja Telliskivi Loomelinnakut. Päev juhtus olema väga suvine - soe ja päikeseline.

Kalamajas oli ka välinäitus "Kalamaja kadunud killud" - pildikesi perealbumitest. Nagu ütleb pealkiri, oli näitus laiali erinevate tänavate ja majade juures. Tegemist oli vanade fotodega ja jutukestega vastavast piirkonnast, konkreetsetest majadest ja selle elanikest. Jõudsime enamuse eksponaatidest läbi käia ja ühtlasi tutvuda võluva nostalgiahõngulise Kalamajaga.

Romantiline Kalamaja

Tahvel välinäitusest " Kalamaja kadunud killud"

Keskajal oli Kalamaja Tallinna suurim eeslinn, ühtlasi ka üks vanimatest. Sel ajal elasid siin põhiliselt kalurid ja Kalamaja nimi arvataksegi olevat tulnud muinasajal siin asunud ajutiste kalurikuuride järgi. Tänu sadama lähedusele asus siinkandis ka hulgaliselt kõrtse. Praeguse ilme sai linnaosa põhiliselt 19.sajandi lõpus ja esimese maailmasõja eelsel perioodil. Tol ajal rajatud hoonestus on säilinud tänapäevani. Põhiliselt on tegemist kahekordsete üürimajadega, mida ümbritsesid kõrged plankaiad ja veelgi kõrgemad väravad. Maju ehitati peamiselt kahte tüüpi. Kahekorruselised üleni puust Lenderi tüüpi üürimajad valmisid 19. sajandi lõpus, 1920.–30. aastatel ehitatud nn. Tallinna majade iseloomulikuks tunnuseks on kaks sümmeetrilist puittiiba ja kivist trepikoda.

19.sajandi algul oli Kalamajas palju supelasutusi, sealhulgas pakuti ka mudavanne ja mereveega protseduure. Hiljem on siin arendatud põhiliselt tööstust. 1915. aastal avati siin trammiliin. Eesti vabariigi ajal oli Kalamaja politseil tegemist salapiirituse vedajate ohjamisega.

Tänapäeval on Kalamajast kujunenud populaarne elurajoon just noorte ja loominguliste inimeste seas. Kuigi ma pole enam noor ja loomeinimene ka mitte, siis kui ma elaksin Tallinnas (jumal hoidku selle eest!), siis kindlasti Kalamajas.

Leidsime siit ka väga koduse söögikoha nimega Kodukohvik, mis ise asus keldrikorrusel, aga istuda oli võimalik varjulisel terrassil. Söögid-joogid olid head ja odavad.

Kodune Kodukohvik vaatega

Kalamaja piirkonna alla kuulub tegelikult ka Lennusadam, kus me Liisiga oleme mõlemad käinud, aga ka Noblessneri ja Telliskivi linnakud. Noblessner jääb puumajade kvartalist läbi Kalmistupargi mere poole.

1912.aastal rajasid Peterburi ärimehed Emanuel Nobel (see kuulus Nobel oli tema onu) ja Arthur Lessner siin Venemaa tähtsaima allveelaevade tehase. Kahe asutaja perekonnanimedest tuletatigi tehase nimi Noblessner. Lisaks allveelaevadele ehitati ja remonditi siin ka merelaevu. Laevaehitus lõppes alles aastal 2001, kui Tallinna Meretehas läks pankrotti,. Siis hakati siin arendama uhket sadamalinnakut. Renoveeritud ajaloolised tehasehooned näevad välja väga moodsad ja värvikirevad. Siin asuvad nüüd kallid korterid ja bürood, ilus promenaad ning jahisadam. Ja kunstigalerii-kohvik "Art Cafe". Selle ees tänaval oli väike istumiskoht. Tellisime mahlad ja puhkasime päikese käes mõnuga jalgu.

Nooblid elumajad Noblessneri linnakus

Art Cafe

Hea akustikaga Noblessneri Valukoda

Jahisadam ja promenaad

Liisi õhutusel tegin endale Bolti tõukeratta konto ja me laenutasime tõuksid Telliskivi loomelinnakusse sõiduks. Esialgu võttis ikka väga jalad värisema ja käed väsisid kiiresti kramplikust lenksude hoidmisest, aga veidikese harjutamise järel oli siledatel tänavakividel mõnus sõita. Kalamajas ja Telliskivis olid kõnniteed juba konarlikud ja seal väga head sõitu ei saanud.

Loomelinnak asub koledamas rajoonis, tee sinna, Telliskivi tänav, oli auklik ja tolmune, koledate majadega ääristatud. Seda üllatavam oli sattuda kirevasse boheemlaslikku hoovi, kus asusid restoranid, galeriid, loomingulised ettevõtted, poed, isegi teatrid. Muuhilgas ka Fotografiska, kuhu meil oli plaanis näitust vaatama minna.

Telliskivi Loomelinnak

Telliskivi Loomelinnaku rajas endise Balti Raudtee tehase alale 2007. aastal ärimees Jaanus Juss.

Fotografiskas nagu ka loomelinnakus olime mõlemad Liisiga esmakordselt. Siin oli hetkel kolm rahvusvahelist fotonäitust - Bryan Adamsi kuulsuste portreed, mis oli ehk kõige traditsioonilisem, Alex Prageri pöörased ja värvikirevad fotokollaažid ning Sebastiao Salgado masendavad mustvalged dokumentaalfotod Brasiilia kullakaevandusest, kus inimesed olid nagu tõugud mudase kaevanduse kaljuseintel.

Bryan Adamsi kuulsused

Alex Prageri värviline ja ülemeelik linnamaastik

Ööbisime aga hoopis Rotermanni kvartalis hotellis Metropol, mille asukoht mulle väga meeldib, kus saab kõrval autot parkida ja mis pakub head agendihinda.

Vaade hotelliaknast

Lätis ja Leedus, Darzini, Jelgava, Saldus, Liepaja, Nida, Klaipeda, Plateliai, Rundale, Jumprava, Cesis

See reis oli küsimärgi all algusest peale. Kõigepealt oli meil plaanis Avo ja Liisiga reisida Rumeeniasse. Suve jooksul sai selgeks, et sinna me minna ei saa, sest Rumeenia koroonanäidud kasvasid pidevalt, pealegi ei saanud Turkish Airlines, mille piletid Bukaresti meil olid ostetud, luba oma lende Eestisse alustada. Seega pidime otsima alternatiivi. Mõtlesin veel augustis, et vaatame suht viimasel hetkel, kuhu lennata saab ja ostame sinna uued piletid. Mida aeg edasi, seda karmimaks Euroopas olukord läks, koroona muudkui levis ja sihtkohad kuivasid kokku. Alla 15 jäi koefitsent Soomes, Lätis ja Leedus.

Seega orienteerusime ümber Leedu ja Läti peale. Põhiliseks sihtkohaks Nida poolsaar Leedus, kus me polnud ammu käinud ja kus, ma lootsin, on veel natuke suveilma septembri alguses. Meie rõõmuks lubasid kaasa tulla ka Elsa ja Mait. Tegin ka juba mõned majutuse broneeringud. Septembri alguseks hakkas nakatumisnäitaja üle lubatud piiri tõusma ka Leedus ja kuna Liisi ega Avo ei saanud kindlasti tagasitulles jääda kaheks nädalaks garantiini, siis orienteerusime veelkord ümber ainult Läti peale.

Laupäeval pidime sõitma hakkama, aga kolmapäeval selgus, et Eesti enda näitajad tõusid üle kriitilise piiri ja Läti ei pruugi meid sisse lasta. Asi hakkas täiesti jamaks kiskuma. Avo alustas juba Eesti ringreisi planeerimist. Reede õhtul selgus meie rõõmuks, et nii Eesti kui Leedu kordajad pole tõusnud üle 16 ja Läti valitsus nõustus mõlemalt poolt turiste sisse lubama. See tähendas, et meile avanesid nii Läti kui ka Leedu. Terve reede õhtu ja pool ööd tegelesin majutuste uuesti broneerimisega ja järgmisel päeval alustasime ühe autoga sõitu. Mait, kes tegeles Rally Estonia ülekannetega, pidi jõudma järele esmaspäeval.

Laupäev, 5.september

Alustasime oma reisi peale lõunat, et jõuaksime hommikul pakkida. Elsa ei leidnud oma ID kaarti ja tekitas väikese paanika. Lõpuks saime ikka teele asuda. Ilm oli ilus, päikeseline. Sõitsime peatumata Riia külje alla välja. Tüdrukute soovil külastasime Ikea poodi. See oli tohutu suur ja rahvarohke. Tore oli see, et otse poe kõrval oli männimets ja mõned toa näidised vaatega sellele.

Öömaja oli Riia äärelinnas daatšade rajoonis Darzinis. Tegu oli väga põneva piirkonnaga, palju väikeseid veneaegseid suvilaid üksteise kõrval, mõni suurem ja uhkem, mõned üsna segasummasuvilate moodi. Meie öömaja Family Garden oli suur ja uuem maja. Värav oli koodlukuga ja autoparklas piisavalt ruumi. Aias oli ka väike muruplats, mõned toolid ja laste mänguväljak. Korter oli kitsas, väike köök, üks kitsas magamistuba ja teine pisut avaram, söögilauda ja istumisnurka ei olnud, järsk keerdtrepp tuli otse korteri keskele. Seega väikeste lastega perele poleks see kindlasti sobinud. All korrusel oli ka suurem korter, see sobinuks kindlasti ka lastega perele. Meie boonuseks oli aga suur rõdu vaatega daatšadele ja aedadele. Õhtu oli küll juba sügiseselt jahe, aga istusime ikkagi väljas, sõime õhtusööki, Avo tehtud pastat ja jõime veini. Elu oli ilus!

Kitsas magamistuba

Meie öömaja suurim boonus oli avar terrass

Vaade terrassilt naabermajale

Veel üks naabermaja

Pühapäev, 6.september

Terrassil sõime ka hommikust. Ilm oli taas päikeseline. Meie korteriperenaine oli hoolikalt kausta vahele pannud info ümbritseva piirkonna huviväärsuste kohta. Muuhulgas soovitati jalutuskäiku Daugava jõe ääres. Meie tegime väikese ringsõidu daatšade vahel. Jõudsime Daugava kanali äärde, kus nooremapoolne mees jalutas seaga. Selline kena pühapäevahommikune vaikelu valitses. Kena metallsild viis suure Daugava äärde, millel ujus palju luiki. Tüdrukute tähelepanu köitis suur alõtšapuu, milla marju nad kohe korjama asusid. Paraku olid need veel toorevõitu.

Midagi pole teha, mulle lihtsalt meeldivad sellised daatšad

Mõned sellised viletsakesed olid ka

Darzini keskus meenutas mulle Lõuna-Aafrika külaväljakut

Daugava kanal, suur jõgi on tagapool

Selline nunnu koduloom

Meie järgmine peatus oli Jelgavas Lielupe jõe ääres. Siin oli kena promenaad ja uhke jalakäijate sild. Kohalikud nautisid ilusat ilma. Jõel sõudsid paadid, üks purjekas sättis teeleminekut. Promenaadil oli augulise vihmavarjuga mehe kuju, kelle vihmavarjult nirises vett. Tegemist on 2013.aastal valminud taiesega väljamõeldud tudengist, kelle nimi on Jēkabs Ceriņš. 

Purjekas sätib teeleminekut

Vihmavarjuga mees võiks sobida meie Suudlevate tudengite kõrvale, siis ta ehk poleks nii kurvameelne.

Ilus promenaad uhke jalakäijatesillaga

Parkisime auto 400-aasta vanuse Püha Kolmainu kirikutorni kõrvale. 1615. aastal rajatud kirik hävines 1944. aasta õhurünnakus ja alles jäi ainult kellatorn. Tornis on interaktiivne ajaloomuuseum ja vaateplatvorm. Meie aga nautisime sooja ilma, hoidusime muuseumidest ja läksime söögikohta otsima. 

Püha kolmainu kirikutorn pidi olema Jelgava tähtsaim vaatamisväärsus

Kui jõe ümbrus oli väga kaunis, siis natuke kaugemal muutus linn suvalisemaks. Auklikud kõnniteed ja koledad nõuka-aegsed majad. Leidsime guugli järgi Rosso pizzarestorani lagunenud väljakul bussijaama kõrval. Koht ise oli normaalne ja pizzad ka head.

Ka koleda maja võib teha huvitavaks

Ahvatlev köögiviljalett

Jalutasime jõe äärde tagasi. Teele jäi mitu ilusat kirikut ja muuseumi. Kahjuks selgus, et mõned toredad vanalinna tänavad jäid meist nägemata. Selleks oleksime veel veidi vastassuunas minema pidanud.

St. Simeoni ja St. Anna ortodoksi katedraal

Gewdert Eliase ajaloo ja kunstimuuseum

Jelgava suurim vaatamisväärsus on minu meelest Kuramaa hertsogi palee, millele Daugava teiselt kaldalt avanevad uhked vaated. See on üks kahest Baltimaades asuvast lossist, mille on projekteerinud kuulus vene-itaalia arhitekt Bartolomeo Rastrelli. Teine, pisut väiksem loss asub Rundales, samuti Lätis, ja seda oli meil ka plaan külastada. Jelgava palee ehitati 18. sajandil endise Liivi ordukindluse asemele. Loss on mitu korda tules kannatada saanud, viimati ja kõige hullemini Teises maailmasõjas. Hiljem loss taastati ja praegu asub seal Põllumajandusülikool.

Parim vaade lossile avaneb jõe vastaskaldalt

Lossis pidi asuma ka väike muuseum ja hertsogi suguvõsa krüpt. Tegime suure hoonekompleksi ümber tiiru, aga kusagilt ei paistnud, et turistid oleksid teretulnud olnud sisse astuma. Ega sellise palava ilmaga ei olekski raatsinud väga muuseumis käia. See-eest sõitsime teisele poole jõge, et paleest panoraamsemaid fotosid saada.

Kuramaa hertsogiloss

Lossipark 

Salduse linnale avanes ilus vaade koos kauni valge linnasildiga. Seal tasub kindlasti peatuda, koha nimi on Panorāmas skats uz Saldus pilsētu. Natuke tuletas see vaade meelde Viljandit. Seisime kõrgel kaldapealsel, paremal pool Salduse järv, vasakul madalate majadega linnake. Ainult nii uhket linnasilti Viljandil ei ole.

Sildi varju jääb linn

Kuna aeg oli hiline, siis tegime ainult väikese poepeatuse kesklinnas, kuigi siin oleks võinud pikemalt ringi jalutada.

Salduse kesklinna ilusad majad

Tegime möödaminnes tiiru ümber Skrunda mõisa, kus asub butiikhotell ja restoran. Mõis on väga kauni asukohaga otse Venta jõe kaldal. Restorani terrassil oleks küll tore õhtust süüa. Meie aga kiirustasime oma ööbimispaika Liepajas.

Klassitsistlik Skrunda mõisahäärber on ehitatud 1849. aastal

Kaunis Venta jõgi

Siin võiks õhtust süüa küll!

Liepaja majutus asus vanade puumajade rajoonis, üsna mere lähedal. Meil oli broneeritud 2 korterit esimesel korrusel. Need olid väga maitsekad ja kunstniku käega sisustatud. Tüdrukud võtsid endale muidugi suurema, eraldi köögi, elu- ja magamistoaga apartemendi. Seal oli isegi klaver ja seinal Klimti motiiv. Meie Avoga olime avaras kööginurgaga toas. Selgus, et paar aastat tagasi talvel ööbisid siin ka Elo ja Joosep. Kuna korterid asusid samas koridoris uksed vastakuti, siis käisime vabalt sisse-välja, kuni tüdrukute juurde ilmus suur must labradori tõugu koer, ronis diivanile ja ära ei läinud. Ta oli küll sõbralik, aga väga pealetükkiv ja intensiivne. Pidin helistama omanikule ja paluma ta ära viia. Rohkem me uksi pärani ei hoidnud. Omanikud, kaks noorepoolset meest, elasid ülemisel korrusel.

Meeie kodutänav Liepajas

Väiksem, ühetoaline korter

Suurema korteri elutuba

Ilus aed oli meie majal ka

Sõime õhtuks salatit ja läksime Avoga mere äärde jalutama. Tegemist on ikka tõelise kuurordiga. Tänavaid ääristavad suured uhked šveitsi suvilastiilis rõdudega puitmajad, mere ääres on ilus park, kus paarid jalutavad ja noortekambad kohtuvad. Tekkis täielik suvetunne. Kuigi õhtu oli jahedavõitu ja hakkas juba hämarduma, oli rahvast palju liikvel. Liepaja liivarand on 8 km pikk ja peene valge liivaga. Kahjuks ei olnud ujumise ilm, küll aga imetlesime kuulsat linnasilti ja tegime selle juures selfisid.

Liepaja vanalinnas

Uhke villa Liepajas

Liepaja rand

Kummituste Puu on pühendatud Liepajast pärit ikoonilisele leedu ansamblile Livi ja nime saanud üje nende albumi järgi.

Liepaja muutus populaarseks kuurordiks juba 1860-ndatel aastatel, kui vene tsaariperekond ja nende õukondlased hakkasid siin tihedasti suvitamas käima. Populaarne on siinne rand tänapäevani. Liepaja ranna kvaliteeti tunnustab ka Sinine Lipp, mis heisatakse siin igal suvehooajal juba ligi 20 aastat.

Esmaspäev, 7.september

Kahjutundega lahkusime hommikul oma hubasest majutusest. Tagantjärele hinnates oli see meie reisi lemmik, siia oleksime võinud kauemakski jääda. Plaanisime teha põhjalikuma jalutuskäigu Liepajas. Jõudsime kuulsa Art Nouveau stiilis Peetri Turu hooneni, kui hakkas vihma sadama. Istusime mõnda aega sees kohvikus.Kuna vihm ei näidanud vaibumise märke, siis otsustasime pühenduda kaubandusele. Guugli abil leidsin suurepärase ostukeskuse 200 meetri kaugusel. Panin teekonnajuhised sisse ja ootamatult näitas sõber guugel, et jalgsi läheb keskusesse 2 päeva. Nojah, olin oma kehvade silmadega leidnud mitte 200 meetri vaid 200 kilomeetri kaugusel Riias asuva kaubanduskeskuse.See tekitas meie seltskonnas kõvasti elevust muidugi. Edasised otsingud viisid meid Kurzeme ostukeskusesse, aga see oli üks kummaline koht, pigem nagu Tartu Sepa turu vähendatud väljaanne. Meile sai selgeks, et Liepajas ostukeskust otsida on mõttetu.

Arhitekt Louis Melville projekteeritud Peetri turg Liepajas

Kaubavalik turuhoones

Poest välja astudes oli ilm selginenud. Tegime veel väikese ringi ilusas kesklinnas, aga aeg surus peale ja me suundusime Karosta linnaossa.

Liepaja vanalinn

Veel ilusaid puumaju Liepajas

Liepaja on ilmselt üks väiksemaid linnu, kus on oma, ühtlasi ka Baltimaade vanim trammiliin, mis rajati juba 1899. aastal.  

Karosta oli Vene impeeriumi ja Nõukogude võimu ajal mereväebaas. Pärast vene vägede lahkumist jäi piirkond inimtühjaks, hooned muutusid varemeteks, tänavatel lokkas kuritegevus ja narkomaania. Nüüdseks on piirkond taas jalad alla saanud ja väga populaarne nii turistide kui kunstnike seas. 

Meie alustasime Püha Nikolause vene õigeusu mereväekatedraalist, mis kahjuks oli küll tellingutes ja suletud, kuid sellegipoolest imposantne. 20. sajandi algul ehitatud kirikule muidugi sõjad hästi ei mõjunud. I Maailmasõja algul viidi kiriku sisustusest palju väärtuslikku Venemaale ja ülejäänu rüüstasid saksa sõdurid. Nõukogude ajal oli kirikus sõdurite võimla, kino ja kultuurimaja. Selleks, et kiriku suurepärane akustika ei segaks filmivaatamist, kaeti keskne kuppel betooniga. Nüüd on sellest uhkest hoonest taas pühakoda saanud.

Püha Nikolause vene õigeusu mereväekatedraal

Karosta suurim vaatamisväärsus on ainulaadne vanglamuuseum. Seda saab külastada ainult koos giidiga ja pilet maksis 5€. Selle raha eest võttis pikk karmiilmeline noormees meie grupikese omale sappa, viis vangla ukse juurde ja käskis kõigil koos kõva häälega korrata: Port of imperator Aleksander the Third. Taipasime sellest kohe, et nalja siin ei mõisteta. Vangla nägi välja kole nagu kõik sellised asutused. Algselt ehitati hoone hoopis sõjaväehospitaliks, aga millegipärast haiglana seda kunagi ei kasutatudki. Juba tsaari ajal asutati siia sõjaväevangla ning seda eesmärki täitis hoone kuni aastani 1997. Seega päris mitme valitsuse ajal. Ja mitte kunagi ei ole ühelgi vangil õnnestunud siit põgeneda.

Karosta vanglamuuseum

Militaartehnika ja laste mänguväljak mõnusasti kõrvuti

Meie karm giid ja sissepääs vanglasse

Esimesel korrusel oli ekspositsioon sõdadest, teisel korrusel vangla ruumid, muuhulgas ka Lenini tuba, komandöri tuba, kongid, peldik. Giid jutustas meile mõnuga väljakannatamatust elust vanglas ja pakkus võimalust üksi pimedasse kongi jääda. Õnneks oli tema inglise keel väga kunjundlik ja väikese leedu aktsendiga, seega lasksin pingsa kuulamise asemel oma mõtetel enamasti mujale kanduda. Igal juhul oli tegu põneva elamusega. Muide, siin majas pakutakse ekstreemsuste huvilistele ka hotelliteenust ja erineva šokitasemega pakette. Teadupoolest on Karosta vangla kuulus ka kummituste poolest.

Väike sõjaekspositsioon

Raamatukogutuba

Lenini toa punanurgake pesumasinaga

Kong number 37

Peldik-duširuum

Vanglamuuseumis on ka puhvet ja väike suveniiripood.

Vanglapuhvetisse me siiski sööma ei jäänud. Ühel hetkel sai lihtsalt kõrini sellest koledast majast. Läksime hoopis restorani Rietumkrasts. See oli väike kollane maja, kust avanes ilus vaade merele. Rannas oli näha suuri betoonitükke - jäänukeid kunagisest rannakaitserajatisest. Nimelt asus siin kunagi Tsaari-Venemaa võimsaim mereväe kaitserajatis. Kuni see aastaid hiljem oma tähtsuse kaotas ja tsaari käsul õhku lasti. Rajatise hävitamine aga väga hästi ei õnnestunud ja nüüd on betoonplokid siin randa kaunistamas.

Ilus rand ja mõnus restoran Karostas

Jäänukid kunagistest uhketest rannakaitserajatistest

Karosta linnaosa eraldab Liepajast lai kanal ja seda saab ületada Läti vanima metallsilla kaudu. Sillal on kaks identset külge, mis mõlemad pöörduvad lahti piki kanalit, avades tee laevadele. Sild avatakse viis korda päeva jooksul kuni kaheks tunniks. Meie seda avatud varianti kahjuks ei näinud. Samas hea ka, sest sild on avatud kuni paar tundi ja alternatiiviks oleks olnud suur ring ümber kanali.

Oskar Kalpaka nimeline lahtikäiv sild Karostas

Päev hakkas jälle vaikselt õhtusse kalduma ja meil oli aeg Liepajast lahkuda. Kahjuks jäi promenaad ja veel palju ilusaid kohti nägemata. Otsisime siiski veel üles linnuvaatlustorni Liepaja järvel. Liepaja linn on surutud mere ja järve vahele. Tegu on madala rannikujärvega, kus vohab lopsakas taimestik ja elutseb palju linde. Veekogule on ehitatud ka vähemalt kaks linnuvaatlustorni, neist ühte me külastasime. Nägime parte, varblasi ja luiki. Tore koht!

Laudtee linnuvaatlustorni juurde Liepaja järvel

Part ja varblane korraga kaadris

Vaade tornist

Kuna tahtsime ööseks juba Nidasse jõuda, siis oli viimane aeg Leedu poole sõitma hakata. Mait oli hommikul Tartust tulema hakanud ja lähenes meile jõudsalt. Palangas käisime poes, aga linna sisse ei keeranud. Võib-olla tagasiteel. Peagi olime Klaipeda sadamas. Siin käis asi kiirelt. Autoaknast saime osta pileti, mis maksis 12.80 ühe auto kohta. Praam väljus iga 20 minuti järel. Parkisime pisut kõrvale ja jäime Maitu ootama, kes jõudis 40 minuti pärast.

Selle praamiga sõitssime Kura säärele

Ülesõit oli kiire ja sujuv. Neringa poolsaarele jõudsime hämaras ja hakkasime nüüd juba kahe autoga mööda kitsast teed Nida poole sõitma. Tee kulges metsa vahel ja ei läinud kaua aega, kui meie eest kalpsas mööda põdravasikas. Võtsime hoo maha, et näha, kas emapõder ka ennast ilmutab. Ei ilmutanud. Aga vaevalt mõni kilomeeter edasi läks emis hulga põrsastega üle tee. Tekkis tunne nagu oleksime safaril. Edasise tee sõitsime igaks juhuks 50-nega.

Meie majutus Geliu Vila asus Nida servas, metsa sees ja, nagu pärast selgus, 100 meetrit merest. Tegemist oli suurema territooriumiga, millel mitu maja. Igast küljest ümbritses meid mets ja oli väga vaikne. Territoorium oli ümbritsetud aiaga ja värav avanes konkreetsele numbrile helistades. Meie maja oli pime ja me leidsime uksekoodi mobiili taskulambiga.

Geliu Vila päevavalgel

Olin broneerinud kaks korterit. Suurem oli terrassi, elutoa ja ühe magamistoaga. Sisustus oli pigem lihtne - laud, mõned toolid, diivan, väike kööginurk. Meil Avoga oli kahene tuba teisel korrusel, avar ja hubane. Meie toad ei olnud kahjuks kõrvuti, pidime minema ümber maja. Meie tuppa sai minna mööda kitsast rõdu. Tütarlaps meie kõrvalkorterist istus oma ukse ees pimeduses ja nautis vaikset õhtut.

Meie tuba oli täitsa avar ja hubane

Meie toas ei olnud kööginurka, seega läksime alla õhtust sööma. Olime kõik päris väsinud ja läksime varakult magama. Voodid olid siin küll väga mugavad.

Teisipäev, 8.september

Hommikusööki sõime terrassil, fliisid ümber. Täitsa soe oli ja me jäime pikemaks istuma. Siis sõitsime kahe autoga Nidat avastama. See oli viga, sest parkida pole linnakeses eriti kuhugi, isegi raha eest mitte. Lõpuks leidsime kaks kohta sadama juures, 1.50 tund.

Möödaminnes leidsime ahvatleva restorani Grill House´As sadama juures ja avastasime, et võiks juba täiesti lõunasöögile mõelda. Restoran oli küll kallipoolne, aga seal oli mõnus istuda gaasilambivalgel. Toit oli samuti suurepärane, ka magustoit - õunastruudel jäätisega.

Hea restoran Nida sadama lähedal

 
Peale sööki tegime väikese ringi Nida keskuses, vanas kalurikülas. Kahjuks oli ilm vihmaseks keeranud ja pikemat jalutamist ei soosinud. Majad on siin kaunid, enamasti rootsipunased madalad, värviliste piiretega. Aiad on lilli täis. Rahvast oli õnneks vähe, aga kujutan ette, milline sagimine siin suvel võib käia.

Nida

Nidale on omased väikesed värvilised puumajad

Aiad on väga lillelised

Ka selliseid hoove oli

Nida, mis tähendas vanas preisi keeles voolav, oli iidne kuroonide asula. Esmakordselt mainiti seda Teutooni ordu ürikutes 14. sajandil. Aastal 1709 suri peaaegu kogu siinne elanikkond katku. Kohalike elu pole kergendanud ka aastasadu kestnud pidev võitlus pealetungivate liivadüünidega.

19.sajandil muutus Nida populaarseks Königsbergi maastikumaalijate hulgas, kes moodustasid siin oma väikese kogukonna. Nida on kuulunud Preisi hertsogiriigi ja kuningriigi ning hiljem Saksa impeeriumi koosseisu. Nõukogude ajal puhkas siin partei nomenklatuur, aga saksa-preisipärane õhkkond on Nidas säilinud tänapäevani.

Otsisime söögipoodi, aga paistab, et Nidas on neid ainult üks -Maxima. Ümber Maxima käis ehitustöö ja me ei suutnud aru saada, kuhu oleks võmalik poes käimise ajaks auto parkida. Tegime kvartalile kaks tiiru peale ja lõpuks läbi häda mahutasime end kõnniteele. Leedus on kohustuslik siseruumides maski kanda, niisiis tõmbasime kõik maskid ette. Pood oli mõttetu, kahel korrusel ja rahvast täis. Midagi me siiski ostetud saime, aga hea meel oli siit jalga lasta.

Tagasi jõudes läksime Avoga mere äärde jalutama. Paarsada meetrit majast asus kaunis promenaad. Kohe meie maja naabruses asus kuulsa saksa kirjaniku Thomas Manni majamuuseum. Kirjanik jõudis siin küll ainult 3 suve veeta enne kui natsid tema pere emigreeruma sundisid. Maja juurde viis promenaadilt lagunenud trepp. Muuseumi sisse me ei läinud, küll aga kõndisime vaateplatsile, millelt avanevat pilti Kura lahele omaaegne saksa kunstnike kogukond maalida armastas.

Jube elukas!

Kunstnike lemmikvaade Manni majamuuseumi juurest

Thomas Manni majamuuseum

Järjest tihedamalt hakkas sadama ja me kõndisime kiirendatud sammul lähima restoranini, et lohutuseks klaasike veini klaasike veini juua. See oli väga hea mõte, kuigi restioran, kuhu sattusime, oli pigem kullakarraline, kui hubane. See-eest saime istuda aknast all ja hallivõitu merd imetleda.

Rannapromenaad Nidas

Koosolek

Veel kauneid maju ja aedu

Õhtusöögiks tegime ühiselt dippi ja mängisime uut lauamängu "Pick your poison". Noorte korteri elutuba oli meie seltskonna jaoks pisut napivõitu ja mitte kõige mugavam. Liepaja korter oleks hästi sobinud, aga eks hind paneb asjad paika. Mis on meile jõukohane Liepajas, ei ole seda Nidas. 

Õhtul hiljem vihm vaibus ja me sõitsime teisele poole poolsaart Läänemere äärde. Parklast oli mere äärde umbes 500 meetrit läbi metsa. Tegelikult ongi paremad ja puhtamad rannad siinpool poolsaart. Praegu oli siin aga päris kõva tuul, nii et ujuma me ei kippunud. Aga rand oli täiesti inimtühi, meri vahutas, lained kohisesid, päike loojus. Tõeline ilu!

Kura sääre Läänemere-poolne rand

Korra läksime veel kõik ööpimeduses promenaadile jalutama. Siinpool, Kura lahe ääres, oli vaikne ja mõnus. Meri loksus tasakesi vastu kallast. Meie maja juures uitas üks julge rebane. 

Kolmapäev, 9.september

Hommikusöögiks tegin pannkooke. Sõime jälle terrassil, ilm oli ilus, 19` ja päikeseline. Terrass oleks võinud olla suurem ja rohkem päikesele avatud, aga see ei seganud meid. Võib-olla suvekuumuses oleksimegi varju nautinud.

Täna sõitsime Hallidesse ehk Surnud düünidesse. Neringa poolsaarel on kahed düünid, ühed kohe Nida külje all ja teised, uhkemad Hallid düünid Prevalka lähedal.

Hallid düünid

Kura säär on kitsas, ligi 100-kilomeetrine maariba, mis tekkis geoloogiliselt alles väga hiljuti, kõigest mõni tuhat aastat tagasi merehoovuste, tuule ja liiva koosmõjul. Poolsaar on jagatud Leedu ja Kaliningradi oblasti vahel. Leedu osa kuulub ka UNESCO maailmapärandisse. Kõrged ja kaunid liivadüünid on Kura sääre suurim vaatamisväärsus. Aastasadu on siinsed elanikud võidelnud pidevalt pealetungiva liivaga. Eriti hulluks läks olukord saksa rüütlite võimu ajal, kui hakati kõvasti metsi maha raiuma. Paari sajandi jooksul liikusid luited kuni 15 meetrit aastas ja neelasid enda alla neli küla ning kaks kalmistut.

Parkla asub otse maantee ääres ja kohe siitsamast algab ka lai laudtee. Umbes kilomeetrine rada kulgebki alguses mööda mugavat laudteed, siis aga tuleb mööda liiva mäest üles sumbata. Kõrgeim tipp on 50 m üle merepinna ja see kõrgus muutub aja jooksul, sest düünid liiguvad endiselt nii tänu turistide hulgale, kui ka meretuultele. Kuigi kõrgused pole ju suured, on düünid väga võimsad ja vaated väga ilusad. Siin-seal on ehitatud roigastest aedu liiva peatamiseks. Kõrgemast tipust näeb korraga mõlemale poole, nii Kura lahele, kui Läänemerele. Kõrgemal oli ka päris kõva tuul, liiva lendas suhu ja silma.

Teekond düünide tippu oli lahtise liiva tõttu päris väsitav

Kura laht paistab

Vaade Kura lahele

Tegime kohustuslikke grupipilte ja selfisid. Rahvast polnud palju, aga ikka liikus väiksemaid seltskondi. Tagasitee oli põhiliselt allamäge ja läks hõlpsamalt. Väga äge koht!

Tagasitee läks lennates

Sõitsime veelgi põhja poole, et Kura sääre suuremad külad üle vaadata. Juodkrantes parkisime kiriku lähedale ja jalutasime mööda ilusat promenaadi keskusesse. Siin mere ääres oli eriti palju ägedaid kivikujusid. Leidsime maantee äärest restorani Pamario takas, kus olid kõrged hinnad ja mage söök, Elsa ei söönud üldse midagi.

Juodkrantes on ilus rannapromenaad põnevate kivikujudega

Juodkrante keskus

 

Leidsime ühe väikese toidupoe, aga seal oli väga kummaline ja kehv valik. Ei midagi sellist, mida Elsa oleks saanud hamba alla panna. Siinsamas kõrval asus üks tagasihoidlik suveniiriputka. Olime üllatunud, et siin kaubandus nii kehval järjel on. Terve poolsaare peale leidsime ainult ühe Maxima poe Nidas. Kas nad oskavad siin oma poode korralikult turistide eest ära peita või käivad kohalikud ainult mandril kaupa toomas?

Sõitsime tagasiteel ka Prevalkast läbi. Tundus ilus väike suvituskülake, majad sarnased Nida omadele. Lootsime järgmisest teest üles tagasi maanteele minna, aga see osutus pigem metsateeks. Sõitsime tuldud teed tagasi.

Avo tahtis hirmsasti vene piiri näha, aga ühel hetkel oli tee kinni, kollane silt ees. Kirjast me aru ei saanud ja ühtegi inimest ka ei olnud, kellelt küsida. Niisiis sõitsime tagasi Nidasse ja parkisime vanasse kohta sadamas. Tüdrukute rõõmuks oli siin Caffe-in, võtsime omale kohvid ja muffinid.

Kõndisime läbi äärelinna ülesmäge tuletorni juurde. Suur osa teest kulges mõnusalt metsa all. Punase-valgetriibuline tuletorn on ligi 50 m kõrge ja tema valgust on näha 40 km kaugusele. Ehitati see 1953. aastal, sest vana oli sõjas purustatud. Torni sai ka üles ronida, 5€ pilet. Nägime rõdult Venemaad ja Nida düüne.

Nida tuletorn

Venemaa paistab

Meil oli küll plaan külastada ka Nida düüne, aga kõik olid väsinud. Käisime vanas kehvas Maximas ja läksime koju. Lugesin tetrassil raamatut, fliisiga oli soe. Kuidagi ei tahtnud lasta suvel minna.

Avo tegi õhtusöögiks kartuleid ja vorsti-seenekastet. Istusime terrassil ja nautisime sooja õhtut.

Hiljem tegime õhtuse jalutuskäigu üles vaateplatsile Thomas Manni majamuuseumi juures ja mõõda promenaadi vastassuunas. Piki mere kallast asusid uhked suvilad. Kormoranid ja pardid tegutsesis madalas vees, promenaadil sõitsid jalg- ja tõukeratturid. Mõnus! Suvi kestab veel! Leidsime korraliku treenimisväljaku mitmekesise atribuutikaga. Saime oma kõndimisest valutavad puusad liikuma. Võib-olla pensionieas tasuks siia pikemaks ajaks suvitama tulla?

Neljapäev, 10.september

Hommikul toimus pakkimine ja ärasõit. Majaomanikest ei näinud me siinviibimise ajal kedagi ja ega ei tundnud ka puudust, kõik oli kenasti organiseeritud. Terrassil me täna ei söönud, ilm oli palju jahedam, kui eile. 

Sõitsime sadamasse ja saime kohe praami peale. Kiire ülesõidu järel võtsime joonelt suuna Akropolise ostukeskuse juurde. Pärast räiget fiaskot Liepajas olime kogu šopingulootuse Klaipeda Akropolisele pannud ja me ei pidanud pettuma. 

Kosutav poodlemine kestis kaks tundi, isegi Avo pidas vastu. Pealegi oli siin väga hea jaapani restoran Manami. Pool tundi kulus üksnes menüü lugemisele. Tellisin endale ramen supi ja šokolaadisuflee. Toit oli maitsev ning teenindus viisakas ja kiire.

Klaipeda vanalinn on väike aga väga armas. Eriti kena on jõgi oma kohvikute, sildade ja paatidega. Klaipeda on suuruselt kolmas linn Leedus ja ühtlasi ainus sadam. Linn rajati 13. sajandil saksa ordurüütlite poolt ja on siiani säilitanud saksapärase õhustiku. Vanalinnas on alles mõned uhked vahvvärk majad, samas oli siin palju ehitusplatse ja kolemajasid - jäänukeid nõukogude ajast. 

Dane jõe kaldapealne on Klaipedas kõige kenam piirkond

Vahvvärkmajad Klaipeda vanalinnas

Üks ilus tänav

Teatriväljak

Pärast lühikest jalutuskäiku Klaipedas sõitsime Plateliaisse, Žemaitija rahvusparki, kus meil oli broneeritud öömaja  Žiliu sodyba. Avo google juhatas meid kehvale neljakilomeetrisele auklikule kruusateele. Aga siis jõudsime asfaldile ja edasi oli väga ilus tee kuni Plateliaini.

Leidsime eest mõnusa maja tiigi kaldal ja toreda inglannast perenaise. Mis kõige tähtsam, majas oli ka saun ja bassein! Saun oli kuum ja bassein super. Isegi Avo käis. Noored üritasid ka tiiki ronida, aga seal oli vesi ainult nabani. Magamistoad olid väikesed, aga voodipesu oli rõõmsavärviline ja lõhnas väga hästi. 

Tore maja tiigi kaldal Plateliais

Terrassi me kahjuks ei kasutanud, sest ilm oli jahedavõitu

Küll aga nautisime sauna- ja basseinimõnusid

Reede, 11.september

Tegin jälle hommikuks pannkooke. Ilm oli külmapoolne, aga õnneks ikka päikeseline. Igatahes seltskond keeldus terrassile sööma minemast. Ilmselt hakkab reisiväsimus tunda andma. 

Plateliais asus turismiinfo, püüdsin sealt uurida, kuhu täpsemalt järve äärde minna, aga noor tütarlaps ei osanud mulle vastata. Pealegi olin maski autosse unustanud, aga Leedus ei suhtuta sellesse hästi. Niisiis sõitsime järve otsima. Leidsime väikese parkla ja hakkasime jala edasi kõmpima, et leida tee järve äärde. Sealsamas kõrval ta sinas, aga vahepeal oli läbimatu võsa. Peagi märkasime kõrgel kaldal vaateplatvormi ja ronisime sinna üles. Siit paistis järv nagu peopesal. 

Plateliai järves on seitse saart

Plateliai järves on seitse põneva nimega saart, näiteks Põdrasaar, Kukesaar, Kerjusesaar. Kiilassaar ja Vasikasaar. Vaateplatvormi seintel olid väga informatiivsed plakatid nende kohta. Järve ääres asub ka sukeldumis- ja jahtklubi.

Vaateplatvormist teisele poole teed viis kitsas rada üle väikese puust silla järve äärde. Siin oli ka ujumis- ja lõkkekoht, kaugemal paistis purjekate sadam Üksik lehm sõi heinamaal rohtu. Istusime pingil ja imetlesime maastikku. Ühtegi inimest peale enda seltskonna me ei näinud.

Maastik paadiga

Maastik lehmaga

Edasine reis viis meid mööda ilusat looklevat teed juba Lätimaa poole. Siin, Zemaitija piirkonnas on kaunid künkad, põllud, metsatukad ja jõed. Otsisime tükk aega söögikohta, üks ei sobinud ühele, teine teisele. Ilmselgelt hakkasime sõidust ära väsima. Oma otsingutel külastasime ka imelist asulat Naujoji Akmene, tsemenditehase linna, kus oli uhke promenaad, purskkaev ja suursugune nõukogudelik ilu. Muuhulgas ka Gourmet bar keset tühermaad, mille me ära põlgasime.

Seevastu piiriäärne Zagare linnake tundus väga põnev, aga kuna tahtsime veel täna Rundale paleesse sisse saada ja see suletakse kell 18, siis kiirustasime peatumata edasi. Igatahes jäi see asula mulle südame peale. 

Kohe olimegi piiril ja Lätimaal. Tegime väikese jalgade sirutamise peatuse Mežmuisa mõisa juures Augstkalnes. Mõis ise oli punastest tellistest Sangaste lossi igavam versioon, aga tavapäraselt oli selle ümber ilus park vaatega Mežmuisa järvele. Punase-valgekirju kiisu hakkas meil kannul käima, meelitasin ta auto juurde ja andsin vorsti. 

Mežmuisa kirik Augstkalnes

Mežmuisa häärber 

Ilus mõisapark järve ääres

Elejas, väikeses tagasihoidlikus külakeses, leidsime lõpuks normaalse ja soodsa söögikoha Piramida cafe.

Edasine tee kulges põldude ja heinamaade vahel, siin-seal olid suured laudad ja tootmishooned. Seda hämmastavam oli taas näha suursugust barokset Rundale paleed kaugelt paistmas. Jõudsime viimasel hetkel, tund aega oli sulgemiseni. Paleepilet koos aiaga maksis 13€. Paljud saalid on väga ilusad ja rikkalikult kaunistatud.

Rundale palee peaväravad

Suursugune ja rõõmsavärviline Rundale palee

Palee ajalugu ulatub juba 15. sajandisse, mil siin asus Rundale mõis. Praegune loss ehitati Rastrelli projekti järgi Kuramaa hertsogi Ernst Johann Bironi suveresidentsiks. Ehitamist alustati 1736 ja lõpetati 1768. Juba Nõukogude ajal, 1972 rajati lossi muuseum ja alustati restaureerimist. Restaureerimisega jõuti lõpule alles 2014. aastal. 

Valge saal oli algselt tehtud kabeliks, aga hiljem muudeti hoopis ballisaaliks. Seintel on krohvkaunistused pastoraalsete stseenide ja aastaaegadega.

Valge saal

Kuldne hall oli kasutusel hertsogi troonisaalina. Kuldsed kaunistused kahevärvilise marmori taustal ja uhke laemaal loovad troonisaali jaoks piisavalt glamuurse atmosfääri.

Kuldne ehk troonisaal

Roosituba on pühendatud kevde ja lillede jumalannale Florale, seda rõhutavad kaunid stukkdekoorist lillepärjad seinapaneelidel.

Roosituba

Hertsogi magamistuba, kõige tähtsam ruum, asub palee keskel. Seda kaunistavad Danzigi (Gdański) pottsepa Gottfried Kateri valmistatud ahjud, mis pärinevad aastast 1740. Rastrelli kujunduse järgi 1739. aastal valmistatud parkettpõrand on taastatud tänu hertsog Bironi järeltulijate rahalisele toele.

Hertsogi magamistuba 

Hertsogi privaatapartementides on kolm vannituba, mis on kaunistatud koobaltsiniste Delfti plaatidega.

Üks hertsogi vannitubadest

Marmorsaal ehk hertsogi söögituba paistab silma eriti uhke laekaunistusega. Laual on Berliinist tellitud portselannõude komplekt 18. sajandist. 

Hertsogi söögituba

Uhke laekaunistus söögitoas

Zubovi tuba kujutab lossi sisustust 1800. aasta paiku, mil palee kuulus Vene keisrinna Katariina II protežeele krahv Zubovile. Neoklassitsistlik mööbel oli toodud Peterburist.

Zubovi tuba

Jahisaal

Hertsoginna buduaaris on merikarbikujuline voodinišš ja palee ainuke stukkahi. Seinu katavad brokaadist lillemotiividega katted ja piibliteemalised maalid, mis sümboliseerivad hertsoginna vagadust. Voodi buduaari seinanišis oli mõeldud päeval puhkamiseks.

Hertsoginna buduaar

Uhke laega ja osaliselt säilinud algupäraste seinaplaatidega hertsoginna vannituba.

Palee köögis olev näitus kujutab 18. sajandi tõenäolist interjööri ja tarvilikke köögiriistu.

Köök tarviliste riistadega

Väljast oli Rundale palee kahjuks tellingutes. Tegemist on imeilusa ja rõõmsailmelise barokkstiilis kompleksiga. Lossi ümbritseb barokne prantsuse stiilis aed, mis laiub tervelt kümnel hektaril. Aed rajati samal ajal lossiga ja samuti Rastrelli planeeringu järgi. See esialgne planeering on säilinud tänapäevani. Siin on uhke purskkaev, hoolega pügatud hekilabürindid, varjulised pergolad ja värvilised paviljonid, palju kauneid lillepeenraid, pügatud dekoratiivpuud ja põõsad, viinamarjad. Roosiaias on üle 2200 sordi, neist paljud õitsesid ka meie külaskäigu ajal. Mõned siinsed sordid on vanimad teadaolevad roosid, mida toodi Euroopasse juba ristisõdade ajal. Tõsi küll, ajaloolised roosid õitsevad ainult korra suve jooksul mai lõpust juuli keskpaigani, meie neid kahjuks ei näinud.

Ilus barokkaed Rundale palee kõrval

Tänaöine majutus Baltas Anemones oli mul broneeritud üsna lähedal paleele teiselpool Lielupe jõge Jumpravas. Paraku selgus, et lähim sild asus alles Bauskas, seega sõitsime läbi Bauska päris suure ringiga. Taas sattusime daatšade rajooni, sedakorda mitte nii armsasse nagu Riia lähistel Darzinis. Tee ääres seisid kasvuhooned, vanad masinad, kruusahunnikud, koledad silikaatmajad. Hakkasime juba kahtlema, kuhu oleme sattunud, seda enam, et esimese korraga me päris õiget maja ei leidnud. Õnneks tuli perenaine tee peale vastu ja juhatas meid peatänavalt kõrvale.  Otse jõe kaldal asus ilus puust maja vaatega jõele. Lahke perenaine näitas meile elamist. 

Ilus puumaja vaatega jõele ja toreda mänguväljakuga lastele

Vaade jõele

Meie käsutuses oli 3 magamistuba, kaks neist rõduga, suur elutuba suure laua ja kolme diivaniga, Kamin küdes. Ülemisel korrusel oli lastesuuruses WC, kuhu läbi häda ikka sisse mahtusin. Palju oli lastele mõeldud asju, nii väljas kui sees. Ma ei olegi varem nii lastesõbralikku majutust näinud. Majas oli ka saun, aga eraldi raha eest. Me ei tellinud, sest alles eile õhtul sai käidud. Natuke palju kola oli siin, näiteks paarkümmend paari krokse, hulk toole esikus. Ei saanudki hästi aru, kas maja oli mõeldud põhiliselt pidutsemiseks või lastega peredele. Aga muidu oli täitsa lahe koht. Kahjuks oli õhtu juba päris külm ja me ei saanud väljas istuda. Käisime vaid korra Avoga jõe ääres.

Elutuba suure laua ja kolme diivaniga

Olime täna kuidagi väsinud ja ei teinud isegi õhtusööki. Lemmikeineks olid Pasakad - Leedu kohukesed. Noored haarasid kaks rõduga magamistuba, meile Avoga jäi kolmas, suurem magala, kus oli reas viis voodit, üks ebamugavam kui teine. Lõpuks magasime hoopis trepihallis. Kasutasin ka lastepeldikut - põnev elamus.

Laupäev, 12.september

Viimane reisihommik. Perenaine tuli meid ära saatma. Ta oli väga kena inimene, tõsiselt huvitatud meie elust ja reisist. 

Algselt oli meil plaan koduteel ka Kokneset külastada, aga põlgasime ringi liiga suureks viimase päeva jaoks ja otsustasime minna Cesise kaudu. Joosepi üks lemmikpaiku, Koknese peab jällegi järgmist korda ootama jääma. Riiani ja sealt Valga maanteele tegime kiiret sõitu. Siin polnud ka eriti midagi vaadata. Lätlaste ohtlikud manöövrid on laialt teada, üks proovis möödasõitu tehes ikka väga meie Honda esinurka maha viilida. Eelmisel Läti-reisil kuu aega tagasi nägime, kuidas kaherealine Riia - Tallinn maantee möödasõiduvajadusel kolmerealiseks muutus.

Kaunis Cesise vanalinnas tegime väikese jalutuskäigu. Sõime lõunat vanas tuntud restoranis Vendene pizeria keskväljakul - oli endiselt hea ja odav. Liisi pettumuseks oli kirikutorn valgeks krohvitud. Minu meelest oli endiselt kena ka niimoodi. Kirik on üldse Cesise maamärk, kaunistab vanalinna, kustkandist iganes ka ei vaata. Kirikuväljak oli ka väga ilusaks tehtud - purskkaev, palju lilli, suveniiriputkad. Lastele korraldati toredaid mänge. Näha oli mitut keskaegsetes riietes giidi väiksetele gruppidele ekskursioone tegemas. Peatänav oli samuti korda tehtud, palju oli uusi kohvikuid tekkinud.

Kirikuväljakul oli melu

Cesise peatänav oli ilusti korda tehtud

Hiiliv munk kirikuaias

Cesise vanalinnatänav

Kirik paistab igale poole

Edasine kodutee läks kiirelt väga väikese peatusega Valka alkopoes. Me ei ole erilised läti õlle fännid. Küll aga oleme kõik kassiomanikud ja pidime koju jõudes nende elukate pahameele ära kuulama.

ReplyReply allForward