Turistina Tallinnas: Kalamajas, Noblessneris ja Telliskivi Loomelinnakus

Liisil oli puhkus ja me läksime kaheks päevaks Tallinnasse. Me ei olnud kumbki eriti Kalamajas käinud, pealegi tahtsime näha uut ja uhket Noblessneri linnaosa ja Telliskivi Loomelinnakut. Päev juhtus olema väga suvine - soe ja päikeseline.

Kalamajas oli ka välinäitus "Kalamaja kadunud killud" - pildikesi perealbumitest. Nagu ütleb pealkiri, oli näitus laiali erinevate tänavate ja majade juures. Tegemist oli vanade fotodega ja jutukestega vastavast piirkonnast, konkreetsetest majadest ja selle elanikest. Jõudsime enamuse eksponaatidest läbi käia ja ühtlasi tutvuda võluva nostalgiahõngulise Kalamajaga.

Romantiline Kalamaja

Tahvel välinäitusest " Kalamaja kadunud killud"

Keskajal oli Kalamaja Tallinna suurim eeslinn, ühtlasi ka üks vanimatest. Sel ajal elasid siin põhiliselt kalurid ja Kalamaja nimi arvataksegi olevat tulnud muinasajal siin asunud ajutiste kalurikuuride järgi. Tänu sadama lähedusele asus siinkandis ka hulgaliselt kõrtse. Praeguse ilme sai linnaosa põhiliselt 19.sajandi lõpus ja esimese maailmasõja eelsel perioodil. Tol ajal rajatud hoonestus on säilinud tänapäevani. Põhiliselt on tegemist kahekordsete üürimajadega, mida ümbritsesid kõrged plankaiad ja veelgi kõrgemad väravad. Maju ehitati peamiselt kahte tüüpi. Kahekorruselised üleni puust Lenderi tüüpi üürimajad valmisid 19. sajandi lõpus, 1920.–30. aastatel ehitatud nn. Tallinna majade iseloomulikuks tunnuseks on kaks sümmeetrilist puittiiba ja kivist trepikoda.

19.sajandi algul oli Kalamajas palju supelasutusi, sealhulgas pakuti ka mudavanne ja mereveega protseduure. Hiljem on siin arendatud põhiliselt tööstust. 1915. aastal avati siin trammiliin. Eesti vabariigi ajal oli Kalamaja politseil tegemist salapiirituse vedajate ohjamisega.

Tänapäeval on Kalamajast kujunenud populaarne elurajoon just noorte ja loominguliste inimeste seas. Kuigi ma pole enam noor ja loomeinimene ka mitte, siis kui ma elaksin Tallinnas (jumal hoidku selle eest!), siis kindlasti Kalamajas.

Leidsime siit ka väga koduse söögikoha nimega Kodukohvik, mis ise asus keldrikorrusel, aga istuda oli võimalik varjulisel terrassil. Söögid-joogid olid head ja odavad.

Kodune Kodukohvik vaatega

Kalamaja piirkonna alla kuulub tegelikult ka Lennusadam, kus me Liisiga oleme mõlemad käinud, aga ka Noblessneri ja Telliskivi linnakud. Noblessner jääb puumajade kvartalist läbi Kalmistupargi mere poole.

1912.aastal rajasid Peterburi ärimehed Emanuel Nobel (see kuulus Nobel oli tema onu) ja Arthur Lessner siin Venemaa tähtsaima allveelaevade tehase. Kahe asutaja perekonnanimedest tuletatigi tehase nimi Noblessner. Lisaks allveelaevadele ehitati ja remonditi siin ka merelaevu. Laevaehitus lõppes alles aastal 2001, kui Tallinna Meretehas läks pankrotti,. Siis hakati siin arendama uhket sadamalinnakut. Renoveeritud ajaloolised tehasehooned näevad välja väga moodsad ja värvikirevad. Siin asuvad nüüd kallid korterid ja bürood, ilus promenaad ning jahisadam. Ja kunstigalerii-kohvik "Art Cafe". Selle ees tänaval oli väike istumiskoht. Tellisime mahlad ja puhkasime päikese käes mõnuga jalgu.

Nooblid elumajad Noblessneri linnakus

Art Cafe

Hea akustikaga Noblessneri Valukoda

Jahisadam ja promenaad

Liisi õhutusel tegin endale Bolti tõukeratta konto ja me laenutasime tõuksid Telliskivi loomelinnakusse sõiduks. Esialgu võttis ikka väga jalad värisema ja käed väsisid kiiresti kramplikust lenksude hoidmisest, aga veidikese harjutamise järel oli siledatel tänavakividel mõnus sõita. Kalamajas ja Telliskivis olid kõnniteed juba konarlikud ja seal väga head sõitu ei saanud.

Loomelinnak asub koledamas rajoonis, tee sinna, Telliskivi tänav, oli auklik ja tolmune, koledate majadega ääristatud. Seda üllatavam oli sattuda kirevasse boheemlaslikku hoovi, kus asusid restoranid, galeriid, loomingulised ettevõtted, poed, isegi teatrid. Muuhilgas ka Fotografiska, kuhu meil oli plaanis näitust vaatama minna.

Telliskivi Loomelinnak

Telliskivi Loomelinnaku rajas endise Balti Raudtee tehase alale 2007. aastal ärimees Jaanus Juss.

Fotografiskas nagu ka loomelinnakus olime mõlemad Liisiga esmakordselt. Siin oli hetkel kolm rahvusvahelist fotonäitust - Bryan Adamsi kuulsuste portreed, mis oli ehk kõige traditsioonilisem, Alex Prageri pöörased ja värvikirevad fotokollaažid ning Sebastiao Salgado masendavad mustvalged dokumentaalfotod Brasiilia kullakaevandusest, kus inimesed olid nagu tõugud mudase kaevanduse kaljuseintel.

Bryan Adamsi kuulsused

Alex Prageri värviline ja ülemeelik linnamaastik

Ööbisime aga hoopis Rotermanni kvartalis hotellis Metropol, mille asukoht mulle väga meeldib, kus saab kõrval autot parkida ja mis pakub head agendihinda.

Vaade hotelliaknast