Reisi- ja kultuurisutsakaid: "Pidusöök" Endla teatris, Valgusfestival Pärnus ja Kondase muuseum Viljandis

Järjekordne kevadel ärajäänud etendus ja juba teist korda viimase aasta jooksul Endla teatris. Seekord olid ootused väga kõrged, sest osales ju mitu suurepärast meesnäitlejat nagu Sepo Seeman, Märt Avandi, Ago Anderson ja Meelis Rämmeld. Lisaks Sten Karpov, keda ma vähem teadsin ja noor Sander Rebane. Lisaks Kinoteatri kaubamärk. Kõik see kokku pani lootma ühte vaimukat ja intelligentset lavastust, eelkõige suhete pillerkaari. Vaimukas ja intelligentne oli lavastus küll, aga pillerkaari ei tulnud. Mis valmistas väikese pettumuse. Tegelikult ma komöödiatest pigem hoidun ja kui ei ole suutnud hoiduda, siis pigem pettun. Samas nalja tahaks ikka saada. Ühesõnaga minu viga, et ootasin midagi muud.

"Pidusöök" oli pigem ajalooline ülevaade antiik-kreeklaste ülemklassi jõudeelust, vestlustest, kõnepidamisest, joomisest ja armastusest muidugi. Kõnepidamise võistlus oligi põhiline võimalus tegelastel ennast avada ja nii mõnelgi puhul, näiteks Andersoni või Rämmeldi monoloogis olid väga liigutavad hetked. Tõeline üllatus oli aga Sander Rebane oma siiras poisikeselikus aususes ja lihtsas armastusavalduses Avandi tegelase vastu. Nagu antiikajal kombeks, oli armastus enamasti meestevaheline. Muide, Rebase ja Avandi suudluse liigutav hetk muutus vägagi naljakaks, kui üks impulsiivne naisterahvas minu taga üle saali ahhetas.

Kõige enam ootasin säravat vaimukust muidugi Sepo Seemanilt, keda olen alati suurepäraseks näitlejaks pidanud. Pealegi on ju Sokrates tuntud oma kiire mõtlemise ja vaidlemisoskuse poolest. Seekord tehti vaatajale ninanipsu. Seemani Sokrates oli vana ja väsinud ning ei sekkunud ülearu teiste meeste keskustellu. Etenduse vaimukam stseen oli küll just temaga seotud - väitlus kauni nooruki Pausaniose (Rebane) ja Sokratese vahel, kumb on ilusam. See pani ootama Sokratese edasisi etteasteid, aga neid õieti ei tulnudki. Teine vaatus kuidagi sumbus. Ilmselt oli see tegijate taotlus näidata Vana-Kreeka mehi täiesti tavaliste ja pisut igavatenagi. Paari erandiga ehk oli tegu ka üsna räsitud välimusega isenditega. Samas olid nad muidugi väga nunnud ja tekitasid vaatajas poolehoidu. Ega siis meeste elu ka antiikajal meelakkumine polnud.

Teise vaatuse kulminatsiooniks oli meeste fantaasiaküllane tantsustseen. Igaühel oli oma stiil ja lähenemine, kõik andsid surmtõsiselt oma parima. Oli naljakas küll. Paraku jäi ülejäänud vaatus võrdlemisi tagasihoidlikuks. Kõige enam liigutas lõpus Andersoni Nikeratos oma Homerose-armastusega. Respekt sellise deklameerimise ees!

Üks naistegelane oli ka - ori Carmen Mikiveri kehastuses, näitas selgelt välja oma põlgust meestegelaste, eriti peremehe Agathoni (Avandi) suhtes.

Tagantjärele andis etendus mõtteainet küll ja tore on, et taoline intelligentne vaatemäng sellised rahvamassid saali toob.

Ööbisime väga korralikus Koidula villas Pärnu vanalinna pargis. Väga hästi sisustatud ja mugav korter uhkes puitvillas vaiksel tänaval. Ja väga soodsa hinna eest!

Uhke puitvilla Pühavaimu tänaval

Meie öömaja

Pärnusse jõudes selgus, et õhtul toimub siin valgusfestival "ÖÖvalgel". Peale etendust saime meiegi sellest natuke osa võtta. Valguse, muusika ja videoprojektsioonide kaudu jutustati erinevates vanalinna hoovides väikseid lugusid, mille ssisust me küll muhvigi aru ei saanud, aga äge oli ikka. Kõlas näiteks Mick Pedaja ja Pastaca muusika.

Valgusfestivali etendus

Kuna õhtu oli enneolematult soe, siis istusime Liisiga tänavakohvikus ja nautisime kokteile. Tänavatel valitses veel täiesti suvine melu.

Järgmisel, pühapäeval otsustasime hoopis Viljandisse sõita. Käisime seal kasside varjupaigas, sest Elsa tahab endale teist kassi võtta ja külastasime Kondase muuseumi. Kuna Kondas on üks minu lemmikuid ja see muuseum asub väga toreda koha peal Viljandi vanalinnas, siis olime siin juba mtmendat korda. Selgus, et Kondasel on sel aastal 120-s sünniaastapäev ja selleks puhuks oli koostöös Viljandi kunstiakadeemiaga valmis tehtud audiovisuaalne näitus tema maalidest. See 30min kestev filmike oli väga informatiivne, Kondase pildid on ju väga värviküllased ja fantaasiarohked. Natuke häiris Kondase enda teksti ja kuju naiivne esitus, aga võib-olla ta oligi selline.