Etendus ise oli aga läbinisti positiivne elamus. Näitlejad olid kõik eranditult tasemel ja mängisid suure lustiga. Peategelane, vananev kinnisideede käes vaevlev mehike Karol Kuntseli esituses sai kõige rohkem lavaaega. Tema muutumine alguses üleolevast ja enesekindlast tüübist raevutsevaks ja riukalikuks ning lõpuks alandlikult anuvaks ja põrandal väänlevaks vanameheks oli muljetavaldav. Kuntseli Arnolphe jättis tegelikult algusest peale pisut hullu mulje. Sellele aitas kaasa ka räsitud välimus ja sagris hall parukas. Eriti võrreldes tema elegantse sõbra, etenduses vist ainsa tõeliselt sümpaatse ja intelligentse tegelase Chrysaldega Jaanus Tepomehe võluvas esituses.
"Küll võib ikka inimene loll olla" ei mõelnud ma korduvalt ainult Arnolph´i tulutut sebimist vaadates, vaid ka tema riivaali, noore armastaja Horace´i puhul. Kuigi etenduses käis pidev kiidulaul, (Moliere´il ilmselt küll läbi irooniaprisma), meeste harituse ja intelligentsuse üle, siis kahjuks pole autor terve mõistusega õnnistanud eriti ühtegi meestegelast, (eespoolnimetatud Chrysalde välja arvatud, kas tema oli ehk Moliere´i enda alter ego?). Etenduse naljakamaid hetki pakkus just Horace ja Arnolphe´i omavaheline suhlus. Vaese Arnolphe´i halastamatu sakutamine ja rebimine Horace´i poolt pani mind uskuma, et viimane näeb peategelase riukaid läbi ja plaanib teda üle kavaldada. Aga ei midagi taolist! Samas oli Karl Laumets niivõrd soe, sümpaatne ja nooruslikult õhinas oma esimese armastusega, et oli täiesti arusaadav, miks ta pealtnäha naiivse, kuid sisemuses elutarga Agnese väljavalituks osutus.
Arnolphe´i kasvandikku Agnest mängis väga loomuliku ja sarmikana Saara Nüganen. Tema tegelane oli sümpaatne oma siiruses ja otsekohesuses. Ei mingit nipsakust või paanikat, lihtsalt eluterve suhtumine. Eks näis, mis näitleja temast tuleb, aga tal paistab olevat seda suure plaani siirust ja loomulikkust, mis on omane Katarina Laugule või Ester Kuntule.
Teised tegelased pakkusid põhiliselt koomikat ja idiootseid tegelasi. Tanel Jonas tühmi kõõrdpilgulise teenrina ja eputisest aadlimehena on pööraselt naljakas. Sama võib öelda Tepomehe tantsiskleva notari kohta. Notari stseen oli üldse vist kõige pöörasem etenduses. Groteskne oli ka Marian Heinati mängitud teenijatüdruk.
Nagu ikka, pakkus suurt elevust ja nalja peategelase suhtlemine publikuga. See võimaldas luua lõbusaid paralleele ka tänapäeva maailmaga.
Lõpus sekkus mängu juhus, paha sai paraja palga ning noored õnnelikuks. Kokkuvõttes oli tegu pöörase suhete pillerkaariga, sai piisavalt naerda ja positiivse tundega lahkuda. Mis on väga oluline praegusel keerulisel ajal.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar