"100-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus" Ugalas

See raamat, Jonas Jonassoni "100-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus", oli täitsa armas ja naljakas, pealegi on etendust kiidetud. Ja peaosas mängib minu Ugala lemmik Aarne Soro. Seega lootsin parimat ja seekord pettuma ei pidanud. Sellist tulevärki, muusikat ja koomilisi tüüpe pole laval ammu näinud. Noor lavastaja Ringo Ramul on võtnud ette vanainimestest rääkiva loo ja sellele noorusliku vindi peale keeranud. Tegelikult ongi säravamad ja koomilisemad just meenutused peategelase Allan Karlssoni värvikast nooruspõlvest ja kohtumistest ajaloo suurkujudega, hooldekodu ja vanainimese elusse väga ei keskenduta, ka mitte Allani teekonnale pärast vanadekodust plehku panemist. Selles mõttes tuletas etendus meelde Forrest Gumpi. Eks oli Allangi pisut lihtsameelne ja alati vaistlikult õigel poolel ja nagu Gumpilgi, õnnestus Allan Karlssonil pidevalt ajaloo sõlmpunktides olulist rolli mängida.

Kõige pöörasem oli stseen Staliniga, naljakas ja ühtaegu ka ähvardav. Väga koomiline oli ka Albert Einsteini suitsidaalne ja juhmivõitu vend Herbert Einstein Martin Milli kehastuses. Kõrvaltegelased mängisid kõik lustiga, kõigil oli mitu erinevat rolli, üks karikatuursem kui teine. Natuke rohkem sai mänguruumi Tarvo Vridolini tegelane Benno ja tema oli ka kõige argisem ja usutavam tüüp laval. Tegevus keerles aga muidugi Aarne Soro Allani ümber. Mõtlesin enne etendust, et kuidas ta küll mängib 100-aastast, aga täiesti veenvalt, ei mingit ülepakkumist ega liigset lapsikust. Kuna Allani roll nõuab ka päris palju füüsilist osavust, siis vanema generatsiooni näitlejale see polekski sobinud.

Ugala kaunisse värskeltremonditud majja sobib selline suurejooneline vaatemäng nagu valatult. Alati ei pea ainult muusikalidega rahvast teatrisse meelitama. Ja Allani ületamatu elufilosoofia "on nagu on ja tuleb, mis tuleb" kuluks endalegi marjaks ära, eriti praeguses koroonakriisis.