Reisi- ja kultuurisutsakaid: "Surmkindlad asjad siin elus" Ugalas, Viljandis ja Hüpassaare rabas

Liisi tahtis juba ammu seda etendust vaatama minna ja nii võtsin piletid kevadel ärajäänud lavastuse "4 rüütlit" asemel, mida polegi paraku siiamaani välja tulnud. See oli nüüd viimane kevadest ümbertõstetud teatriskäik. Pean vahemärkusena ütlema, et kõigi teatritega oli ärajäänud etenduste teemal lihtne suhelda, piletid vahetati väga kiiresti ja mulle sobivalt ümber. Väga viisakas teenindus!

"Surmkindlad asjad siin elus" on traditsiooniline suhtedraama, teemaks ühe suure pere omavahelised mõistmised ja mittemõistmised. Tegelasteks ongi küpses keskeas isa ja ema ning nende neli täiskasvanud, ka juba keskeale lähenevat last. Isa ja eriti ema, esmapilgul vägagi tolerantsed ja armastavad vanemad, tahaksid kõike endiselt kontrollida, paraku mängib elu vingerpusse üle nende taluvuspiiri. Lastel on kõigil oma probleemid ja enamasti ületamatud nende endigi jaoks, rääkimata siis vanematest, kelle tõekspidamised on tahes-tahtmata pisut vananenud ja ajast maha jäänud. Tagatipuks selgub, et ka vanemate endi pikaajaline kooselu pole olnud alati just roosiline.

Sellise etenduse puhul on väga oluline dramaturgia. Austraalia kirjaniku Andrew Bovelli näidend algab probleemidega ja need probleemid muudkui kuhjuvad. Pinge on kogu aeg õhus ja igavat hetke ei ole. Samas kui pidevalt on üks jama teise otsa, siis hakkab tekkima apaatia ja sa ei suuda enam vaatajana tegelastele kaasa tunda. Ilmselt oli probleem minu jaoks ka tegelaste mäng. Kui lapsed suutsid mind endale kaasa elama panna, eriti Aarne Soro ja Kadri Lepp, siis vanemate Andres Tabuni ja eriti ema kehastanud Vilma Luige mäng oligi rohkem mäng, sügavusest jäi puudu. Võib-olla selletõttu oli ka etendus minu jaoks lihtsalt sündmuste jada ilma suuremate tundeliigutusteta. Kahju muidugi. Aga Liisile üldiselt meeldis.

Ja Viljandis on alati tore käia. Ööbisime Trepimäe apartemendis, mis oli väike, aga väga stiilne ja armas. Asukoht on ilmselt parim Viljandis, vanade puumajadega ääristatud käänulise Oru tänava ääres vaatega järvele. Õhtust sõime "Tegelaste toas", seal saab alati hästi ja suhteliselt soodsalt süüa.

Trepimäe apartement ja Oru tänav

Vaade Trepimäelt Viljandi järvele

Pühapäeval läksime Hüpassaare rabasse. Seal on alla 5-kilomeetrine matkarada, enamasti laudtee, mis kulgeb kaarekujuliselt laugaste vahel. Paaris kohas on isegi ujumiskoht silla ja metalltrepiga. Rohkearvulised laukad teevadki selle raba huvitavaks. Lisaks on raja lõpus Mart Saare majamuuseum, mida me küll seekord ei külastanud, sest pidin veel jõudma Tartusse Fila Kammerkoori Mozarti Reekviemi esitusele Pauluse kirikus.

Matkarada algab majamuuseumi juurest ja kulgeb algul mõnisada meetrit kõdumetsa vahel

Laudtee kulgeb ringikujuliselt läbi raba

Hüpassaare või õigemini Kuresoo raba asub Soomaa rahvuspargis. Käisin siin kunagi ülikoolipäevil, kui veel laudteid ei tehtud, vaid pidime kummikutega pehmel pinnasel sumpama ja mättalt mättale hüppama. Juba siis oli olemas ka Mart Saare majamuuseum, mida me tookord ka külastasime. Hüpassaare metsavahitalu rajas 19.sajandi algul Mart Saare vana-vanaisa ja seal talus tuntud helilooja ka 1882. aastal sündis. Selles samas talus veetis Saar viimased 30aastat oma elust, matkates ümbruskonna looduses ja saades sellest inspiratsiooni oma heliloomingu kirjutamiseks.

Raba oli mõnusalt inimtühi, nägime vaid ühte paari kahe minitaksiga ja ühelapselist perekonda. See on väga haruldane praegusel ajal, mil kõik rabad on populaarsed rahvamasside liikumiskohad. Küllap on põhjus selles, et Hüpassaare asub suuremast asustusest kaugemal ja viimane 7 km on kehvapoolne ja igav kruusatee.