Koroona ei paistnud lõppevat ja koondamised turismisektoris ka mitte. Sellegipoolest või just selle tõttu tundsime vajadust teha ühise väljasõidu loodusesse. Kui selgus, et rabaskäimine pole mõnele kolleegile üldsegi nii tavapärane, kui võiks arvata, oligi otsus Endla rappa minna tehtud.
H käis peale, et me peame väga vara hommikul sõitma hakkama, et päikesetõusuks rappa jõuda. Loomulikult polnud keegi vaimustuses, aga H ei jätnud järele. Nii leidsimegi ennast kell 7 hommikupimeduses Tartu piiriäärsest Statoilist. Uskumatu, aga meie vingumise peale oli M tõusnud kell 5 ja küpsetanud pirukaid!
Kui Toomale, looduskaitseala keskuse parklasse jõudsime, oli veel hämar. Toomalt algab ligi kaheksakilomeetrine ringikujuline Männikjärve matkarada. Meie suundusime vasakule, läbi märja lodumetsa Männikjärve äärde. Tooma on ilus külake, siin on uhked kahekordsed puust taluhäärberid, ühes neist asub ka looduskaitseala keskus.
 |
| Uhke taluhäärber |
 |
| Männikjärv |
Endla raba asub samanimelisel looduskaitsealal Pandivere kõrgustiku serval. Looduskaitseala moodustati 1985. aastal Endla soostiku ja Norra-Oostriku allikate kaisteks. Männikjärv on madal üsna läbipaistmatu veega järv. Kuni aastani 1974 oli ta põhjani läbipaistev. Siis rajati kõrvale polder ja selle väetiseveed lasti kanali kaudu Männikjärve. Praegu polder enam ei tööta ja järve seisund paraneb tasapisi.
Järve äärest läheb rada mööda lodumetsa edasi. Siin-seal on sillakesed üle kraavide ja tükati ka laudteed. Vahepeal on rada aga väga porine. Märjal ajal, nagu näiteks oktoobris, on kummikud kindlasti vajalikud. K tuli botastega ja need said tal kohe läbimärjaks.
 |
| Lodumets |
Ühel korralikumal sillakesel tegime söögipausi. M küpsetatud pirukad olid muidugi juba jahtunud, aga maitsesid ikka hästi. Päikesetõusu ajal olime veel paraku metsavahel.
Varsti keeras rada järsult paremale ja suundus paksemasse võpsikusse. Otse edasi minnes oleksime 3-4 km pärast Endla järve äärde jõudnud. Ületasime mitu kanalit, mõned sillad olid paremas seisus, mõned kehvemas. Vahepeal läbisime lopsaka roostiku ja kõndisime Mustjõe kallast mööda.
Siis keeras rada jälle järsult paremale ja rabas me olimegi. Siin oli uus laudtee, paari aasta eest renoveeritud. Laudtee kulgeb noolsirgena mitu kilomeetrit mööda laukaid täis pikitud raba. Ilm oli äkitselt selgeks ja isegi päikeseliseks muutunud ja raba näitas väga kauneid värve. Suur tänu H-le,et ta meid nii varakult välja vedas!
 |
| Sügisvärvid päikselises rabas |
 |
| Rada läheb otse üle sügavate laugaste |
Poolel teel asub 7-meetrine vaatetorn, sealt avaneb tore panoraam suurele rabalaamale. Tornis oli muidugi hea portreefotosid teha.
 |
| Noolsirge laudtee |
Edasi liikudes jäid silma mõned platsid vanade teaduslike uurimisriistadega. Juba 1910. aastal tehti siin vee- ja pinnaseproove. Nüüd tundusid need platsid küll mahajäetud ja riistad roostes olevat.
 |
| Igasugused teadusriistad |
Rada pööras uuesti paremale Männikjärve suunas. Koroona tõttu oli tee läbi hobustekoplite suletud, aga kuna inimesi üldse ei olnud peale meie, siis hiilisime tõkkelindi alt läbi ja läksime otsemat teed.
 |
| Vastastikune huvi |
 |
| Ilus Tooma küla |
 |
| Siin talus elavad hobused |
Kuna mul oli sünnipäev tulemas, siis tegid töökaaslased üllatuse ja viisid mind
Juulamõisa kohvikusse. See on väike armas kohake Elistvere loomapargi lähedal. Paistis, et ka väga populaarne, sest rahvast oli kõvasti. Õnneks oli meile laud kinni pandud. Menüü oli valmistatud kohalikest toorainetest ja väga maitsev. Lisaks tutvustas peremees meile valikut eestimaiseid vahuveine.
 |
| Juulamõisa kohvik |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar