"Surmkindlad asjad siin elus" Ugalas, Viljandis ja Hüpassaare rabas

Liisi tahtis juba ammu seda etendust vaatama minna ja nii võtsin piletid kevadel ärajäänud lavastuse "4 rüütlit" asemel, mida polegi paraku siiamaani välja tulnud. See oli nüüd viimane kevadest ümbertõstetud teatriskäik. Pean vahemärkusena ütlema, et kõigi teatritega oli ärajäänud etenduste teemal lihtne suhelda, piletid vahetati väga kiiresti ja mulle sobivalt ümber. Väga viisakas teenindus!

"Surmkindlad asjad siin elus" on traditsiooniline suhtedraama, teemaks ühe suure pere omavahelised mõistmised ja mittemõistmised. Tegelasteks ongi küpses keskeas isa ja ema ning nende neli täiskasvanud, ka juba keskeale lähenevat last. Isa ja eriti ema, esmapilgul vägagi tolerantsed ja armastavad vanemad, tahaksid kõike endiselt kontrollida, paraku mängib elu vingerpusse üle nende taluvuspiiri. Lastel on kõigil oma probleemid ja enamasti ületamatud nende endigi jaoks, rääkimata siis vanematest, kelle tõekspidamised on tahes-tahtmata pisut vananenud ja ajast maha jäänud. Tagatipuks selgub, et ka vanemate endi pikaajaline kooselu pole olnud alati just roosiline.

Sellise etenduse puhul on väga oluline dramaturgia. Austraalia kirjaniku Andrew Bovelli näidend algab probleemidega ja need probleemid muudkui kuhjuvad. Pinge on kogu aeg õhus ja igavat hetke ei ole. Samas kui pidevalt on üks jama teise otsa, siis hakkab tekkima apaatia ja sa ei suuda enam vaatajana tegelastele kaasa tunda. Ilmselt oli probleem minu jaoks ka tegelaste mäng. Kui lapsed suutsid mind endale kaasa elama panna, eriti Aarne Soro ja Kadri Lepp, siis vanemate Andres Tabuni ja eriti ema kehastanud Vilma Luige mäng oligi rohkem mäng, sügavusest jäi puudu. Võib-olla selletõttu oli ka etendus minu jaoks lihtsalt sündmuste jada ilma suuremate tundeliigutusteta. Kahju muidugi. Aga Liisile üldiselt meeldis.

Ja Viljandis on alati tore käia. Ööbisime Trepimäe apartemendis, mis oli väike, aga väga stiilne ja armas. Asukoht on ilmselt parim Viljandis, vanade puumajadega ääristatud käänulise Oru tänava ääres vaatega järvele. Õhtust sõime "Tegelaste toas", seal saab alati hästi ja suhteliselt soodsalt süüa.

Trepimäe apartement ja Oru tänav

Vaade Trepimäelt Viljandi järvele

Pühapäeval läksime Hüpassaare rabasse. Seal on alla 5-kilomeetrine matkarada, enamasti laudtee, mis kulgeb kaarekujuliselt laugaste vahel. Paaris kohas on isegi ujumiskoht silla ja metalltrepiga. Rohkearvulised laukad teevadki selle raba huvitavaks. Lisaks on raja lõpus Mart Saare majamuuseum, mida me küll seekord ei külastanud, sest pidin veel jõudma Tartusse Fila Kammerkoori Mozarti Reekviemi esitusele Pauluse kirikus.

Matkarada algab majamuuseumi juurest ja kulgeb algul mõnisada meetrit kõdumetsa vahel

Laudtee kulgeb ringikujuliselt läbi raba

Hüpassaare või õigemini Kuresoo raba asub Soomaa rahvuspargis. Käisin siin kunagi ülikoolipäevil, kui veel laudteid ei tehtud, vaid pidime kummikutega pehmel pinnasel sumpama ja mättalt mättale hüppama. Juba siis oli olemas ka Mart Saare majamuuseum, mida me tookord ka külastasime. Hüpassaare metsavahitalu rajas 19.sajandi algul Mart Saare vana-vanaisa ja seal talus tuntud helilooja ka 1882. aastal sündis. Selles samas talus veetis Saar viimased 30aastat oma elust, matkates ümbruskonna looduses ja saades sellest inspiratsiooni oma heliloomingu kirjutamiseks. 

Raba oli mõnusalt inimtühi, nägime vaid ühte paari kahe minitaksiga ja ühelapselist perekonda. See on väga haruldane praegusel ajal, mil kõik rabad on populaarsed rahvamasside liikumiskohad. Küllap on põhjus selles, et Hüpassaare asub suuremast asustusest kaugemal ja viimane 7 km on kehvapoolne ja igav kruusatee.

Kuresoo rabas on palju piklikke laukaid

Selle suurema lauka ääres on ka ujumiskoht

Suure-Jaani Muusikafestivali ajal juunis korraldatakse siin rabasaarel päikesetõusu ajal kontserte

Viimased värvikillud

Helilooja Mart Saare majamuuseum

Majamuuseumi aed

Töökaaslastega Endla rabas ja Juulamõisa kohvikus

Koroona ei paistnud lõppevat ja koondamised turismisektoris ka mitte. Sellegipoolest või just selle tõttu tundsime vajadust teha ühise väljasõidu loodusesse. Kui selgus, et rabaskäimine pole mõnele kolleegile üldsegi nii tavapärane, kui võiks arvata, oligi otsus Endla rappa minna tehtud.

H käis peale, et me peame väga vara hommikul sõitma hakkama, et päikesetõusuks rappa jõuda. Loomulikult polnud keegi vaimustuses, aga H ei jätnud järele. Nii leidsimegi ennast kell 7 hommikupimeduses Tartu piiriäärsest Statoilist. Uskumatu, aga meie vingumise peale oli M tõusnud kell 5 ja küpsetanud pirukaid!

Kui Toomale, looduskaitseala keskuse parklasse jõudsime, oli veel hämar. Toomalt algab ligi kaheksakilomeetrine ringikujuline Männikjärve matkarada. Meie suundusime vasakule, läbi märja lodumetsa Männikjärve äärde. Tooma on ilus külake, siin on uhked kahekordsed puust taluhäärberid, ühes neist asub ka looduskaitseala keskus.

Uhke taluhäärber

Männikjärv

Endla raba asub samanimelisel looduskaitsealal Pandivere kõrgustiku serval. Looduskaitseala moodustati 1985. aastal Endla soostiku ja Norra-Oostriku allikate kaisteks. Männikjärv on madal üsna läbipaistmatu veega järv. Kuni aastani 1974 oli ta põhjani läbipaistev. Siis rajati kõrvale polder ja selle väetiseveed lasti kanali kaudu Männikjärve. Praegu polder enam ei tööta ja järve seisund paraneb tasapisi.

Järve äärest läheb rada mööda lodumetsa edasi. Siin-seal on sillakesed üle kraavide ja tükati ka laudteed. Vahepeal on rada aga väga porine. Märjal ajal, nagu näiteks oktoobris, on kummikud kindlasti vajalikud. K tuli botastega ja need said tal kohe läbimärjaks.

Lodumets

Ühel korralikumal sillakesel tegime söögipausi. M küpsetatud pirukad olid muidugi juba jahtunud, aga maitsesid ikka hästi. Päikesetõusu ajal olime veel paraku metsavahel.

Varsti keeras rada järsult paremale ja suundus paksemasse võpsikusse. Otse edasi minnes oleksime 3-4 km pärast Endla järve äärde jõudnud. Ületasime mitu kanalit, mõned sillad olid paremas seisus, mõned kehvemas. Vahepeal läbisime lopsaka roostiku ja kõndisime Mustjõe kallast mööda.

 

Siis keeras rada jälle järsult paremale ja rabas me olimegi. Siin oli uus laudtee, paari aasta eest renoveeritud. Laudtee kulgeb noolsirgena mitu kilomeetrit mööda laukaid täis pikitud raba. Ilm oli äkitselt selgeks ja isegi päikeseliseks muutunud ja raba näitas väga kauneid värve. Suur tänu H-le,et ta meid nii varakult välja vedas!

Sügisvärvid päikselises rabas

Rada läheb otse üle sügavate laugaste

Poolel teel asub 7-meetrine vaatetorn, sealt avaneb tore panoraam suurele rabalaamale. Tornis oli muidugi hea portreefotosid teha.

Noolsirge laudtee

Edasi liikudes jäid silma mõned platsid vanade teaduslike uurimisriistadega. Juba 1910. aastal tehti siin vee- ja pinnaseproove. Nüüd tundusid need platsid küll mahajäetud ja riistad roostes olevat.

Igasugused teadusriistad

Rada pööras uuesti paremale Männikjärve suunas. Koroona tõttu oli tee läbi hobustekoplite suletud, aga kuna inimesi üldse ei olnud peale meie, siis hiilisime tõkkelindi alt läbi ja läksime otsemat teed. 

Vastastikune huvi

Ilus Tooma küla

Siin talus elavad hobused

Kuna mul oli sünnipäev tulemas, siis tegid töökaaslased üllatuse ja viisid mind Juulamõisa kohvikusse. See on väike armas kohake Elistvere loomapargi lähedal. Paistis, et ka väga populaarne, sest rahvast oli kõvasti. Õnneks oli meile laud kinni pandud. Menüü oli valmistatud kohalikest toorainetest ja väga maitsev. Lisaks tutvustas peremees meile valikut eestimaiseid vahuveine.

Juulamõisa kohvik

"100-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus" Ugalas

See raamat, Jonas Jonassoni "100-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus", oli täitsa armas ja naljakas, pealegi on etendust kiidetud. Ja peaosas mängib minu Ugala lemmik Aarne Soro. Seega lootsin parimat ja seekord pettuma ei pidanud. Sellist tulevärki, muusikat ja koomilisi tüüpe pole laval ammu näinud. Noor lavastaja Ringo Ramul on võtnud ette vanainimestest rääkiva loo ja sellele noorusliku vindi peale keeranud. Tegelikult ongi säravamad ja koomilisemad just meenutused peategelase Allan Karlssoni värvikast nooruspõlvest ja kohtumistest ajaloo suurkujudega, hooldekodu ja vanainimese elusse väga ei keskenduta, ka mitte Allani teekonnale pärast vanadekodust plehku panemist. Selles mõttes tuletas etendus meelde Forrest Gumpi. Eks oli Allangi pisut lihtsameelne ja alati vaistlikult õigel poolel ja nagu Gumpilgi, õnnestus Allan Karlssonil pidevalt ajaloo sõlmpunktides olulist rolli mängida.

Kõige pöörasem oli stseen Staliniga, naljakas ja ühtaegu ka ähvardav. Väga koomiline oli ka Albert Einsteini suitsidaalne ja juhmivõitu vend Herbert Einstein Martin Milli kehastuses. Kõrvaltegelased mängisid kõik lustiga, kõigil oli mitu erinevat rolli, üks karikatuursem kui teine. Natuke rohkem sai mänguruumi Tarvo Vridolini tegelane Benno ja tema oli ka kõige argisem ja usutavam tüüp laval. Tegevus keerles aga muidugi Aarne Soro Allani ümber. Mõtlesin enne etendust, et kuidas ta küll mängib 100-aastast, aga täiesti veenvalt, ei mingit ülepakkumist ega liigset lapsikust. Kuna Allani roll nõuab ka päris palju füüsilist osavust, siis vanema generatsiooni näitlejale see polekski sobinud.

Ugala kaunisse värskeltremonditud majja sobib selline suurejooneline vaatemäng nagu valatult. Alati ei pea ainult muusikalidega rahvast teatrisse meelitama. Ja Allani ületamatu elufilosoofia "on nagu on ja tuleb, mis tuleb" kuluks endalegi marjaks ära, eriti praeguses koroonakriisis.