Talvine Mustvee ja Kallaste

 Mustvee kohta olen kirjutanud paar aastat tagasi nii:

Peipsiääre suurim asula on 1250 elanikuga Mustvee linn. Mustvee on oma nime saanud tõenäoliselt samanimeliselt jõelt, mis voolas läbi turbasoode ja tõi oma suudmealale nii musta värvi vee, et seda paika hakatigi Mustaks kutsuma. Juba kiviajal olevat siin inimesi liikunud, aga püsiv asustus tekkis siin alles 14. sajandil. Enne seda oli Mustvee ümbruskonna küla elanikele kalastuspaigaks. 16. sajandist on teateid Mustvee mõisa kohta ja pooltesit sajandit hiljem Põhjasõjas läks asula Venemaa valdusesse. Läbi Mustvee kulgesid tähtsad ühendusteed Riia, Tartu, Narva ja Peterburi vahel. Suurem asula tekkis aga peale vanausuliste tulekut 18.sajandil.

Sadam on Mustvees olnud juba rohkem kui sada aastat. Aastal 1909 alustati Mustvees sadamamuuli rajamist ning jõe süvendamist. 1930te. aastate fotodel on näha Mustvee sadamas seisvad laevad, mis vedasid puitu. Kohas, kuhu kerkis uus sadamahoone, oli kitsarööpmeline raudtee, mis ühendas Mustveed Sondaga. 

2014. aastal avati Mustvees uud paadisadam ja moodne sadamahoone. Siin on ka täiesti korralik rand ja promenaad.

Uut sadamat läksimegi lähemalt vaatama. Mere peal oli kalamehi ja masinaid, ka üks jäätunud laev.

Kalamehed ja masinad

Jäätunud laev

Sadamahoone on uhke ja moodne, ümara kujuga ja paljude akendega. Vaated on sealt kindlasti väga ägedad. Talveperioodil on hoone ilmselt suletud, igal juhul kohvikusse me sisse ei saanud.

Uhkes ja moodsas sadamahoones asub ka kohvik

Sõitsime ka Mustvee vanausuliste kirikut vaatama. Sisse muidugi ei saanud, aga väljast oli kirik imposantne. See on Eesti suurim vanausuliste palvemaja, mis mahutab üle tuhande inimese. Ehitatud on kirik 1928-1930.

Mustvee vanausuliste kirik

Jumalateenistusel seisavad mehed paremal küljel, naised vasakul ja lapsed altari ees. Ristimärki lüüakse kahe sõrmega, mis tähistavad inimlikku ja ilmalikku. Kolm pihku jäävat sõrme tähistavad isa, poega ja püha vaimu.

Mõned pildid tegime ka Rajakülast.

Rajaküla

Vaade Peipsile

Kallaste kohta olen siin blogis samuti paar aastat tagasi kirjutanud:

Kallaste on ka linn, kuigi elanikke on siin kõvasti alla tuhande. 18. sajandil oli siin vanausuliste asula, enne seda, 16. ja 17. sajandil, nimetati rannikulõiku, kus nüüd asub Kallaste, Purmurannaks. 19. sajandil said kuulsaks Kallaste talvelaadad. Kallaste teeb eriliseks keset linna asuv liivakivipaljand devoni geoloogilisest ajastust. Paljand on ligi kilomeeter pikk ja kõrgeimas kohas kuni 9 meetrit. Kuna ta asub otse järve piiril, siis on lained siia uhtunud hulgaliselt koopaid. Punaka värvi tõttu oli omal ajal geograafide hulgas selle panga hüüdnimi Maksimaalne Old Red.

Nii paljandi külje all, kui ka sadama juures on toredad väikesed rannad. Sadama juures on ka vaatetorn. Kallaste on mõnusalt venepärase tiheasustusega, toredate värviliste puumajadega linnake.

Minu lemmikvaade Kallastelt

Majad on rõõmsalt värvilised

Supelrand ja paljand linna keskel

Maksimaalne Old Red

Hakkas juba hämarduma. Viimase peatuse tegima Ninaküla tuletorni juures, mis on ka üks toredaid kohti Peipsi ääres.

Ninaküla on oma nime saanud ninakujulisest kaldajoonest. Siin on otse järve ääres kõrvuti seismas õigeusu Jumalaema Kaitsmise kirik 19. sajandist ja 1936. aastal ehitatud tuletorn.

Kalurid tulid parajasti järve pealt

Tamme paljandi matkarajal

Tavaline talvine laupäev, ilm normaalne, veidi sula. Mõtlesime, kuhu võiks minna väiksema vaevaga. Silma hakkas Võrtsjärve kant, kuhu väga tihti polegi sattunud. Rada asub järve idakaldal, aga sinna pääseb kõige otsem Kaarlijärvelt mööda väiksemaid põlluteid. Pidin oma Hondaga väga ettevaatlikult sõitma, et mitte porri kinni jääda. Tegelikult on võimalik ka Tamme külast tulla piki Võrtsjärve kaldaäärset teed, mis on küll ka kruusatee, aga veidi suurem ja paremas korras.

Rada on kilomeeter pikk ja teist sama palju tuleb tagasi tulla. Kõrged kaldad on võsastunud, aga sellest läbi tungides avanevad kaunid vaated Võrtsjärvele.

Vaade Võrtsjärvele ja roostikule

Laskusime alla rajale ja ei saanud kohe täpselt aru, kuhupoole suunduda. Keerasime vasakule, aga õige pea saime aru, et tegu oli vale suunaga. Keerasime otsa ringi ja õige pea ilmusidki meie ette punakast liivakivist kõrged paljandid. Paljandid on looduskaitse all ja olulised rohkete rüükalakivististe leiukohana. Meie kivistisi otsida ei osanud. Sumpasime püdelas lumes ja katsusime jalgu kuivana hoida. Järv meie vasakul käel oli roostikku kasvanud.

Algul keerasime valele poole ja rada oli siingi olemas

Uhked liivakivipaljandid

Raja lõpus avanes võimalus ka järvele minna, roostik oli taandunud ja mingid masinajäljed läksid ees, ilmselt kalamehed. Paraku oli lumi järve peal väga vesine, nii et Avo ja eriti Elsa saaapad said läbimärjaks. Ainult minu lumesaapad pidasid visalt vastu.

Ilmselt on kalamehed siit sõitnud

Võrtsjärv

Tee viis järsakust üles ja tagasi tulime mööda igavat sirget põlluteed ja vahepeal ka mööda metsa, kui rada olemas oli. Kokkuvõttes oli tore väike matk, mida oleks võinud ka pikendada, kui enamusel meist jalad läbimärjaks poleks saanud. Suvel tasub siia kindlasti tagasi tulla, sest lõuna poole jääb veel Trepimäe puhkeala, järvemuuseum jne.

Emajõe Suursoo matkarajal ja Kavastus

Imeline talveilm oli just nädalavahetusele sattunud ja me läksime matkarajale. Sõitsime Emajõe Suursoo looduskeskuse hoone juurde Kavastus. See on päris imposantne klaasist ja maakividest maja, kus kunagi tegutses Kantsi kõrts. Pikka aega seisis hoone varemetes, nüüd on aga uhkelt taastatud ja pakub öömaja ning seminariruume. Hoone on ka muinsuskaitse all ning jääb Natura 2000 alale.

Maastik Kavastu-kandis

1981.aastal võeti Eestis looduskaitse alla 30 soostikku, sealhulgas ka Emajõe Suursoo. Kaitseala peamised eesmärgid on Emajõe delta soostiku, sealsete haruldaste koosluste ja liikide säilitamine, kaitsmine ning uurimine. Alates 2004.aastast kuuluvad Emajõe Suursoo ja Piirissaare kaitsealad Natura 2000 alade hulka.

Rada on 3-kilomeetrine ja ringikujuline. Teele jääb paar puhkekohta, kus on suvel kindlasti tore telkida ja ujuda, uhke puidust lippidest torn ja mõned sillad. Samas on suvel siin kindlasti rahvarohkem. Ja hullult pidi sääski ning parme olema. Niisiis, talvel on õige aeg tulla. Või kevadel ja sügisel, kui on kuivem olnud.

Mõnus lai laudtee algab kohe looduskeskuse juurest, kulgeb algul jõe kaldal, kuni vaatlustornini, siis pöördub juba kitsam rada ringiga heinamaale ja sookaasikusse, tulles vana taliteed pidi jõe äärde tagasi. Suurvee ajal võib rada olla läbimatu ja talvisel ajal libe. 10-kraadise külmaga oli seal aga väga mõnus kõndida. Üks teadjam perekond oli tulnud laste ja salvo kelguga, mis lahedasti laudteele ära mahtus. Tegelikult polnud siin mingeid rahvamasse, lihtsalt paar seltskonda.

Mõnusalt lai laudtee

Rada kulgeb piki Emajõge

Raja äärde jääb paar mõnusat puhkeala

Väike vaatlussild

Vaade sillalt Emajõele

Rada läbib sookassiku

Siin oli ilmselt kunagi talitee

Keegi on siin kõndinud

Mitmeotstarbeline puidust torn "Vari" on ehitatud 2017. aastal EKA arhitektuuriosakonna ja RMK koostöös. See pakub varju tuule ja vihma eest, võimaldab vaadelda kaunist loodust ning ülemisel korrusel saab isegi lõket teha. Igatahes on tegemist põneva ehitisega.

Vaatlustorn "Vari"

Kuna asusime lähedal, siis ei raatsinud külastamata jätta ka Kavastu sadamat ja parve. Veel sada aastat tagasi oli sillaehitus väga kulukas ja aeganõudev ettevõtmine ning Emajõe soised kaldad tegid selle veelgi keerulisemaks. Seetõttu kasutati ka jõgede ületamiseks peamiselt parvesid. Kuigi ka see polnud sugugi odav lõbu. Igatahes 1930-ndate aastate alguseni polnud Emajõel Tartust kuni Peipsini ühtegi silda. 

19. sajandi lõpus oli Kavastus mõisnikuks edumeelne parun Werner Wulff, kelle eestvõttel pandi 1899. aastal üle Emajõe käima parv. See lihtsustas tunduvalt kohaliku külakogukonna elu. Kavastu parv töötas isegi kuni 1989. aastani, siis läks üleveo kett katki ja hooratas vajus jõepõhja. 1999. tõmmati vana hooratas jõest välja, parveliiklus taastati ja töötab tänapäevani. Seda põhiliselt tänu legendaarse ärimehe Tiit Veberi initsiatiivile ja rahakotile.

Kavastu parv

Praegu sõidusoovijaid ei olnud ja parv seisis kalda ääres.

Emajõgi on Eestis ainuke algusest lõpuni laevatatav jõgi. Ta algab Võrtsjärvest ja suubub Peipsisse. Kuigi minevikus peale jääaega voolas jõgi vastassuunas ja Võrtsjärv oli sel ajal mitu korda Peipsist suurem. Praegune voolusuund kujunes välja alles 6-7 tuhat aastat tagasi. Emajõgi on Eesti kõige väiksema langusega jõgi, seetõttu on veevool rahulik ja jõesäng moodustab hulgaliselt lookeid.

Emajõgi talvepäikeses

Möödunud aastasadade jooksul oli Emajõgi tunduvalt tihedamini asustatud kui praegu. Kaupa veeti siis lotjdega. Ka minu kodulinna Tartu rajamist alustati Emajõe ajaloolilselt vanima ületuskoha, praeguse Laia tänava otsas asuva Vabadussilla kohale.

Lõunatama läksime vanasse heasse Kivi kõrtsi Alatskivil, mis on ikka avatud ja pakub täiesti korralikku menüüd. Kõrtsi kõrvalmajas on ka tore käsitööpood, mitte segi ajada pudipadipoega kõrtsiga samas majas. Kust võib ka hea õnne korral üht-teist huvitavat leida.