Tavaline talvine laupäev, ilm normaalne, veidi sula. Mõtlesime, kuhu võiks minna väiksema vaevaga. Silma hakkas Võrtsjärve kant, kuhu väga tihti polegi sattunud. Rada asub järve idakaldal, aga sinna pääseb kõige otsem Kaarlijärvelt mööda väiksemaid põlluteid. Pidin oma Hondaga väga ettevaatlikult sõitma, et mitte porri kinni jääda. Tegelikult on võimalik ka Tamme külast tulla piki Võrtsjärve kaldaäärset teed, mis on küll ka kruusatee, aga veidi suurem ja paremas korras.
Rada on kilomeeter pikk ja teist sama palju tuleb tagasi tulla. Kõrged kaldad on võsastunud, aga sellest läbi tungides avanevad kaunid vaated Võrtsjärvele.
 |
| Vaade Võrtsjärvele ja roostikule |
Laskusime alla rajale ja ei saanud kohe täpselt aru, kuhupoole suunduda. Keerasime vasakule, aga õige pea saime aru, et tegu oli vale suunaga. Keerasime otsa ringi ja õige pea ilmusidki meie ette punakast liivakivist kõrged paljandid. Paljandid on looduskaitse all ja olulised rohkete rüükalakivististe leiukohana. Meie kivistisi otsida ei osanud. Sumpasime püdelas lumes ja katsusime jalgu kuivana hoida. Järv meie vasakul käel oli roostikku kasvanud.
 |
| Algul keerasime valele poole ja rada oli siingi olemas |
 |
| Uhked liivakivipaljandid |
Raja lõpus avanes võimalus ka järvele minna, roostik oli taandunud ja mingid masinajäljed läksid ees, ilmselt kalamehed. Paraku oli lumi järve peal väga vesine, nii et Avo ja eriti Elsa saaapad said läbimärjaks. Ainult minu lumesaapad pidasid visalt vastu.
 |
| Ilmselt on kalamehed siit sõitnud |
 |
| Võrtsjärv |
Tee viis järsakust üles ja tagasi tulime mööda igavat sirget põlluteed ja vahepeal ka mööda metsa, kui rada olemas oli. Kokkuvõttes oli tore väike matk, mida oleks võinud ka pikendada, kui enamusel meist jalad läbimärjaks poleks saanud. Suvel tasub siia kindlasti tagasi tulla, sest lõuna poole jääb veel Trepimäe puhkeala, järvemuuseum jne.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar