Imeline talveilm oli just nädalavahetusele sattunud ja me läksime matkarajale. Sõitsime Emajõe Suursoo looduskeskuse hoone juurde Kavastus. See on päris imposantne klaasist ja maakividest maja, kus kunagi tegutses Kantsi kõrts. Pikka aega seisis hoone varemetes, nüüd on aga uhkelt taastatud ja pakub öömaja ning seminariruume. Hoone on ka muinsuskaitse all ning jääb Natura 2000 alale.
|
Maastik Kavastu-kandis |
1981.aastal võeti Eestis looduskaitse alla 30 soostikku, sealhulgas ka Emajõe Suursoo. Kaitseala peamised eesmärgid on Emajõe delta soostiku, sealsete haruldaste koosluste ja liikide säilitamine, kaitsmine ning uurimine. Alates 2004.aastast kuuluvad Emajõe Suursoo ja Piirissaare kaitsealad Natura 2000 alade hulka.
Rada on 3-kilomeetrine ja ringikujuline. Teele jääb paar puhkekohta, kus on suvel kindlasti tore telkida ja ujuda, uhke puidust lippidest torn ja mõned sillad. Samas on suvel siin kindlasti rahvarohkem. Ja hullult pidi sääski ning parme olema. Niisiis, talvel on õige aeg tulla. Või kevadel ja sügisel, kui on kuivem olnud.
Mõnus lai laudtee algab kohe looduskeskuse juurest, kulgeb algul jõe kaldal, kuni vaatlustornini, siis pöördub juba kitsam rada ringiga heinamaale ja sookaasikusse, tulles vana taliteed pidi jõe äärde tagasi. Suurvee ajal võib rada olla läbimatu ja talvisel ajal libe. 10-kraadise külmaga oli seal aga väga mõnus kõndida. Üks teadjam perekond oli tulnud laste ja salvo kelguga, mis lahedasti laudteele ära mahtus. Tegelikult polnud siin mingeid rahvamasse, lihtsalt paar seltskonda.
|
Mõnusalt lai laudtee |
|
Rada kulgeb piki Emajõge |
|
Raja äärde jääb paar mõnusat puhkeala |
|
Väike vaatlussild |
|
Vaade sillalt Emajõele |
|
Rada läbib sookassiku |
|
Siin oli ilmselt kunagi talitee |
|
Keegi on siin kõndinud |
Mitmeotstarbeline puidust torn "Vari" on ehitatud 2017. aastal EKA arhitektuuriosakonna ja RMK koostöös. See pakub varju tuule ja vihma eest, võimaldab vaadelda kaunist loodust ning ülemisel korrusel saab isegi lõket teha. Igatahes on tegemist põneva ehitisega.
|
Vaatlustorn "Vari" |
Kuna asusime lähedal, siis ei raatsinud külastamata jätta ka Kavastu sadamat ja parve. Veel sada aastat tagasi oli sillaehitus väga kulukas ja aeganõudev ettevõtmine ning Emajõe soised kaldad tegid selle veelgi keerulisemaks. Seetõttu kasutati ka jõgede ületamiseks peamiselt parvesid. Kuigi ka see polnud sugugi odav lõbu. Igatahes 1930-ndate aastate alguseni polnud Emajõel Tartust kuni Peipsini ühtegi silda.
19. sajandi lõpus oli Kavastus mõisnikuks edumeelne parun Werner Wulff, kelle eestvõttel pandi 1899. aastal üle Emajõe käima parv. See lihtsustas tunduvalt kohaliku külakogukonna elu. Kavastu parv töötas isegi kuni 1989. aastani, siis läks üleveo kett katki ja hooratas vajus jõepõhja. 1999. tõmmati vana hooratas jõest välja, parveliiklus taastati ja töötab tänapäevani. Seda põhiliselt tänu legendaarse ärimehe Tiit Veberi initsiatiivile ja rahakotile.
|
Kavastu parv |
Praegu sõidusoovijaid ei olnud ja parv seisis kalda ääres.
Emajõgi on Eestis ainuke algusest lõpuni laevatatav jõgi. Ta algab Võrtsjärvest ja suubub Peipsisse. Kuigi minevikus peale jääaega voolas jõgi vastassuunas ja Võrtsjärv oli sel ajal mitu korda Peipsist suurem. Praegune voolusuund kujunes välja alles 6-7 tuhat aastat tagasi. Emajõgi on Eesti kõige väiksema langusega jõgi, seetõttu on veevool rahulik ja jõesäng moodustab hulgaliselt lookeid.
|
Emajõgi talvepäikeses |
Möödunud aastasadade jooksul oli Emajõgi tunduvalt tihedamini asustatud kui praegu. Kaupa veeti siis lotjdega. Ka minu kodulinna Tartu rajamist alustati Emajõe ajaloolilselt vanima ületuskoha, praeguse Laia tänava otsas asuva Vabadussilla kohale.
Lõunatama läksime vanasse heasse
Kivi kõrtsi Alatskivil, mis on ikka avatud ja pakub täiesti korralikku menüüd. Kõrtsi kõrvalmajas on ka tore käsitööpood, mitte segi ajada pudipadipoega kõrtsiga samas majas. Kust võib ka hea õnne korral üht-teist huvitavat leida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar