Rakvere ümbruse mõisad

Veetsime sõpradega nädalavahetuse Rakveres Aqua SPAs. Et lisaks SPAs mõnulemisele (millest meie Avoga ei hoolinudki), ka veidi muud meelelahutust leida, kaalusime variante, mida ümbruskonnas põnevat teha. Kuna ilm oli märtsile tavapäraselt kehvapoolne ja loodusesse matkama väga ei kutsunud, siis võtsime plaani tutvuda Rakvere ümbruse mõisatega. Üllatavalt tihedalt on neid siin.

Alustasime Roodevälja mõisast. Roodeväljat kutsutakse tegelikult poolmõisaks. Ta loodi alles 1863. aastal ja kuulus naabermõisa Sõmeru omanikele von Tiesenhausenitele. Aasta hiljem valmis historistsistlik puidust häärber, mida kaunistavad uhked värvilised lohed. Vaatamisväärsuseks on ka hulktahksed väravapostid sissesõiduteel. Balti mõisatele omane ringtee häärberi ette ei mahtunud, vaid kulges ümber peahoone ja läbi majandusõue.

Praegu on mõisahoone MTÜ Roodevälja Mõis valduses. Igatahes on maja kenasti korras ja lähem ümbrus hooldatud. Säilinud on ka mõned kõrvalhooneid. Kohe häärberi taga on suur kolmeosaline laut-tall. Küllap oli siin kolhooside ajal elu sees, praegu näib pigem mahajäetud. Kuigi uksed on korralikud, kenasti ühtlaselt sinakashalliks värvitud.

Laut

See hoone on ilmselt sepikoda-tööliselamu.

Arkna mõis tekkis samanimelise veski juurde 15.-16. sajandil. Pärismõisaks sai see aga suhteliselt hilja, 1772. aastal. Mõisa uhke historitsistlik peahoone valmis 1879. aastal. See on täiesti ebasümmeetriline ja paistab silma oma tornikestega ehitud veranda poolest. Pikka aega oli mõis põllumajanduskooli käsutuses ja alates 1993 on ta eraomanduses.

Tornikestega ehitud veranda

Aastast 2014 alustati Arknas suure hooga karjakasvatuse, aianduse ja juustutootmisega. Renoveeriti kunagine jääkelder, kus veel enne koroonat tegutses kohvik-kauplus ja korrastada jõuti mõisapark. Sellega kahjuks arendajate jõud rauges ja mõis pandi müüki.

Pilt, mis meile avanes oli üsna hale. Kuigi katus paistis korralik, oli fassaadi värv maha koorunud ja otsapealne veranda kiledes. Torm oli ka pargi põlispuude hulgas laastamistööd teinud.

Mõisa kivisild kuulub kultuurimälestiste hulka

Väike tükike metallväravat ja tagapool on ilmselt tegu sõiduhobuste talliga, mis on kahjuks täiesti lagunenud

Mõisa ait-kuivati

Sama hoone küljepealt

Uhtna mõisat on mainitud juba 15. sajandil, ta on kuulunud mitmele kuulsale aadlisuguvõsale nagu von Taubed ja von Wrangellid. Viimased omanikud enne 1919. aasta võõrandamist olid Weissid. Klassitsistlik peahoone ehitati arvatavasti 19. sajandil ja seda ehib kaheksale kreeka stiilis sambale toetuv portikus.

Kümmekond aastat tagasi oli mõisas tulekahju, milles alles jäid ainult välisseinad. Kahjuks pole hoone seisukord siiani oluliselt paremaks muutunud.

E püüdis tulutult meenutada, kas ta on siin TPL-i (töö- ja puhkelaagri) ajal elanud. Tõde selgus järgmise mõisa - Kohala juures. Hoopiski see kaunis hoone oli otsitav.

Eelmise mõisa tekitatud kurvad tunded said kohe leevendust, sest tegu on väga kenasti korda tehtud uhke puidust häärberiga. Historitsistlik peahoone valmis arhitekt Friedrich Modi projekti järgi 1880 aastate algul. Algselt oli häärber keskelt ühe- ja otstest kahekorruseline. Alles Esimese Eesti Vabariigi aegadel, kui siia kolis kool, ehitati hoone täies mõõdus kahekordseks. Nii aknaraamid, nn kokosnikud, kui rõdude metallist võrestikud pärinevad vana-vene arhitektuurist ja on üsnagi haruldased eesti mõisaarhitektuuris.

Esmakordselt mainiti Kohala mõisa 1489. aastal. Maavaldus on ajaloo jooksul korduvalt ühelt aadliperekonnalt teise kätte käinud. Tänapäeval on mõis eraomanduses, siin pakutakse majutust, toitlustamist gruppidele ja seminariruume.

Mõisapark

Kõrvaljoone

Kohala mõis omas olulist rolli põlevkivitööstuse arengus. Nimelt jõudsid juba 1789. aastal Peterburi esimesed kirjalikud teated "põleva maa" leidmisest Kohala mõisas. Tolleaegse mõisniku von Ungern-Sternbergi sõnul kasutasid „põlevat kivi“ mõisa karjased öösiti enda soojendamiseks. Peterburi teadlased uurisid tookord põlevkivi omadusi ja kasutamise võimalusi, aga suuremat tähelepanu see leid tookord ei pälvinud. Kuni 1838. aastal avastati Kohala mõisa valdustes Vanamõisa külas kaevu kaevates taas "põlevat kivimit". Peterburi teaduste akadeemia teadurid analüüsisid näidiseid ja leidsid, et kuumutades annab see kivisöest rohkem põletusgaasi. Lisaks tundus põlevkivi sobivat ka kütteaineks ning õli saamiseks. (allikas E. Tammiksaar)

Essu mõis on kõvasti ümber ehitatud ja okaspuude varjus. Mõisa peahoone ehitati algselt klassitsistlikus stiilis 1830tel aastatel. Juba 1894. aastal tehti see arhitekt Friedrich Modi projekti järgi ümber historitsistlikuks. Praeguse, täiesti muudetud kuju sai häärber 1978. aastal. Tänapäeval pakutakse siin majutust ja muid turismiteenuseid.

Me ei viitsinud isegi autost välja minna, tegin ühe klõpsu ja sõitsime edasi.

Üksik klõps

Jätsime vahele Andja ja Selja mõisad ning sõitsime vaatama Vanamõisa häärberit. Mõis asutati 1660. aastal. Alates 1803 kuulus see Brevernite perekonnale, kes pidas mõisa 1939. aastani. Oma 300 hektari maaga ja viinavabrikuga oli see üks suurimaid allesjäänud sakslaste majapidamisi Eesti Vabariigis. Uhke lossitaoline otstest ühe-, keskelt kahekordne, kaunite kaarakendega neorenessansistiilis peahoone ehitati 1859. aastal. Praegu on mõis eravalduses ja küllaltki lagunenud. Suurem väärtus näib olevat taastatud pargil, kus on rohkelt laialehiseid puid.

Kahju, et selline uhke loss laguneb

Tagakülg

Kõrvalhoone

Lõunat sõime Viitna kõrtsis. Lihtne ja normaalne koht.

Tagasiteel põikasime sisse ka Aaspere mõisasse. Mõis tekkis põlise küla kohale, mida nimega Katkantagus on mainitud juba 1241. aastal. Mõisat ennast mainiti esmakordselt 1511. aastal. Algne häärber oli varaklassitsistlik, aga 18.sajandil omandasid mõisa von Dellingshausenid, kes lasksid ka peahoone ümber ehitada moekas kõrgklassitsistlikus stiilis. Hoonet pikendati ja lisati nii esi- kui tagaküljele uhked sammastega portikused. Aiapoolsel fassaadil paikneb sammastel suur rõdu, esimese ja teise korruse aknad on taastatud ja dekoratiivkrohvitud. 

Aiapoolne fassaad

Sisse me kahjuks muidugi ei saanud, aga mõisa siseviimistlus pidi olema osaliselt säilinud. 1893. a valmis saali kõrvale Eestis ainulaadne hiina stiilis tuba. 20. saj algusest pärinevad mitmed neobaroksed ahjud, kaminad, vestibüüli pidulik tammepuust trepp.

Omapärane fakt on see, et 1911. aastal oli mõisas käibel oma raha, millega maksti palka mõisateenijatele. Raha kujutas endast papitükke, kuhu oli mõisast tempel peale löödud ja nendega sai maksta mõisaomanikule sümpaatsetes kõrtsis ja kaupluses. Aaspere raha kõrvaldati käibelt siis, kui selgus, et üks karjapoiss on seda edukalt võltsima hakanud.

Suurejooneline oli ka mõisapark ja kõrvalhoonete ansambel. Tallinna-Narva maanteelt viib parki lehtpuude ja lehistega ääristatud puiestee.

Mõisa sõiduhobuste tall ja tõllakuur

Esiplaanil mõisa ait

Peale võõrandamist, 1920ndatel aastatel asutati mõisahääberis lastekodu, mis tegutses seal kuni 1977. aastani. Peahoone kannatas tugevasti 1966. aasta tulekahjus, aga taastati peatselt. Viimastel aastatel on mõis eraomanduses ja hetkel müügis.

Ööbisime Aqua SPA hotellis ja sõime sealses restoranis ka õhtust. Tuba oli avar ja ilusa vaatega, pole midagi paha ütelda. Sisekujundus on omapärane, aga vähemalt mitte igav.

Kaunis hommikune vaade rõdult

Teisel päeval enne koduteed vaatasime veel mõnda mõisat. Ilm oli oluliselt parem, isegi päike näitas ennast.

Alustasime Vaekülaga. Tegu on väga põneva arhitektuuriga puitmõisaga, mis kahjuks küll polnud ka just parimas seisukorras. Mõlemal pool maja on uhked klaasakendega verandad. Häärber asub künka otsas ja selle kõrval on päris kenasti säilinud palju põnevaid kõrvalhooneid, enamasti puidust.

Puidust häärber uhke verandaga. Vasakul on kivist uueem tiibhoone.

Tagakülg

Vaeküla mõis on rajatud 1532. aastal. Ühekordne varaklassitsistlik häärber ehitati arvatavasti 19. sajandi alguses. Sajandi lõpus lisati kahekorruseline historistsistlik kivist tiibhoone. Peale võõrandamist alustas mõisas töö kool, mis osaliselt tegutseb seal tänaseni. Kõrvalasuvad majandushooned on historitsistlikus stiilis, sealhulgas viinavabrik.

Pildil on mõisa ait 19. sajandi algusest (vasakul tagapool) ja ait-kelder eespool. Ait-kelder on ehitatud 19. ja 20. sajandi vahetusel. Katusekorruse väljaehitus on hilisem, samuti hoone otsas asuv, suur kahekorruseline kinnine tuulekoda. Taga paremal on mõisa puukuur.

Rägavere mõis kuulub ilmselglt eraomandisse, aga kuna väravad olid lahkelt avatud, siis hiilisime sisse. Kohe tuli meid uudistama suur koer, aga ta oli meiega viisakas, käis kaasas ja saatis kenasti väravast välja tagasi.

Kahekorruseline peahoone püstitati 1770-80tel aastatel von Kaulbarside ajal. Sajand hiljem hoonet pikendati vasakpoolsest otsast. Häärber on stiililt varaklassitsistlik, aga peatrepp ja ka uksed on baroksed. Auhoovi ümber on tall-tõllakuur ja teisel pool ait. Rägavere oli Palmse kõrval teine Nõukogude Liidu ajal taastatud mõisahoone. Restaureerimise eestvedajaks oli tolleaegse Vilde kolhoosi esimees Erich Erilt. Praegu on mõis eraomanduses ja teistkordselt kenasti restaureeritud. Mõisaomanikud tegelevad lambakasvatusega.

Kui me juba ära hakkasime minema, siis sõitis pererahvas meist autoga mööda, pidas kinni ja vahetasime sõbralikult mõned sõnad. Neil ei paistnud midagi olevat meie sealviibimise vastu.

Tall-tõllakuur

Mõdriku mõisahäärber on ka kenasti restaureeritud ja selle ümber on ilus tiikide ja kivisillakestega park. Esmakordselt on Mõdrikut mainitud 1470. aastal. Arvatavasti hävisid Põhjasõja ajal (1700–1721) kõik mõisa hooned, mis olid tol ajal ehitatud puidust. Praegune peahoone on ehitatud mitmel ajajärgul. Hoone vanim osa on ümmargune torn, mis on tõenäoliselt ehitatud keskaegse vasallilinnuse müüridele. Hoone barokkstiilis idatiib valmis tõenäoliselt 18. sajandil. Veidi hiljem lisati ka lihtsam klassitsistlik läänetiib. Ida ja läänetiib on omavahel ühendatud klassitsistliku väravaportaaliga. Valdavalt kasutati Mõdrikut suvemõisana, sest talvel elasid peremehed Peterburis tsaari õukonnas.

Peale riigistamist, 1927. aastal asus mõisahoonesse taluperenaiste ja teenijate ettevalmistamisega tegelev kodumajanduskool. Kuna ümberkaudsed taluperemehed tahtsid selle kooli lõpetajaid endale perenaiseks, siis kutsuti seda "pruutide kooliks". Selle järglane Lääne-Virumaa Kutsekõrgkool kasutab mõisahoonet tänini.

Mõisa lähedal, kõrgel künkatipul asub obeliski kujuline sammas, mille otsas on kummaline kartulilaadne moodustis. Rahvapärimuse järgi sai üks tolleaegse mõisnikuperekonna Kaulbarsi meestest 1812. a Borodino lahingus raskelt haavata ja tema elu päästis valge täkk. See täkk olevatki maetud samba alla. Tegelikult on obelisk püstitatud hoopiski Napoleoni vastaste sõdade võidu ning Pariisi vallutamise auks (1814. a).

Vanale, 19.s.ajandist pärinevale pargiobeliski alusele on paigutatud kaasaegne skulptuur, mis on ääristatud vanade graniitpostide ja sepiskettidega.

Mõisa kuivati

19. sajandist pärinev kivisild

Vinni mõisa juures midagi erilist vaadata ei olnud, kuigi tegu on Eestis väga haruldane kinnise sisehooviga kompleksiga. 18. sajandi lõpul avati mõisas aadlipreilide kasvatusasutus, mis peale I Maailmasõda muudeti saksakeelseks tütarlaste kodunduskooliks ja see tegutses kuni 1939. aastani. Kuna mõis oli õppeasutuse staatuses, siis oli ta praktiliselt ainuke Eesti mõis, mida ei võõrandatud vabariigi algusaastatel. Kahjuks ehitati hoone 1960ndatel aastatel tundmatuseni ümber ja kõrvaldati fassaadikaunistused. Praegu seisab häärber tühjana ja on müügis.

Kinnine sisehoov

Tundmatuseni ümber ehitatud häärber

Inju mõisa pargiteel oli ebasõbralikult sisenemist keelav silt. Kuna aeda ei olnud, siis otsustasime silti eirata ja hiilisime häärberile lähemale. Peaust valvasid uhked lõvid ja rõdul oli silt "Inju Lastekodu"

Esimesed teated mõisa kohta pärinevad aastast 1479. Kollakast krohvimata paekivist neorenessansilik peahoone ehitati 19. sajandi lõpus. Peale võõrandamist 1920. aastal asus mõisahoonesse orbudekodu. Inju lastekodu tegutses häärberis aastani 2009. Paar aastat kasutas hoonet Vaeküla kool, aga 2011. aastal müüdi mõis Soome perele.

Me ei saanud pikalt uudistada, kui kiirel sammul tuli kuri meesterahvas ja lubas meilt fotokad ära võtta. Selgus, et omanikud on ta valvama pannud ja andnud karmi käsu kõik uudistajad territooriumilt minema ajada. Mis sa teed!

Sellise toreda elamuse järel läksime sõpradega lahku, nemad sõitsid Tallinna, meie Tartu poole. Kuna olime lugenud, et Peipsi ääres Omedus on jäämäed randa kuhjunud, siis sõitsime sedakaudu, et loodusimest osa saada. Jääkuhjatised olid muljetavaldavad ja ka uudistajaid oli päris palju. Päike paistis ja jää sillerdas helesiniselt. Kaunis!

"Inspektor tuleb" Vanemuises

Täitsa põnev ja kriminaalne süžee, algusest peale tempokas. Igav ei hakanud kordagi. Ajastutruu lavakujundus, mitte näiteks üks õhus hõljuv valge taburet nagu see viimasel ajal moes on. See kõik oli positiivse poole pealt

Pettuma ma just ei pidanud, sest igav tõesti polnud. Aga näitlejate ja lavastuse poole pealt tundus natuke lati alt läbi jooksmisena. Esimene vaatus oli eriti rabe ja isegi võlts. Teises vaatuses olid näitlejad ennast justkui kogunud. Eriti meeldis Piret Laurimaa emalõvina. Aga kõik nad olid sellised must-valged tüübid ja ei pakkunud eriti pinget.

Olgem ausad, teema on ka juba ajast ja arust. Aga kõik need näitlejad, kes etenduses osalesid, on teinud varasemalt suurepäraseid rolle ja küllap teevad edaspidigi.