Soomaal ja Suure-Jaani kandis

Meie väike nädalavahetuse väljsõit Soomaale osutus õige aja tabamiseks. Soomaa Puhkeküla perenaise sõnul on praegu üle mitme aasta taas suurvesi ja hetkel on eriti põnev, kuna see on laialdaselt jääga kaetud. Tõsi küll, vesi pole nii palju tõusnud, kui mõnedel varasematel kordadel, aga arusaadavalt on kohalikel selle üle ainult hea meel.

Viljandis sõime õhtust vanas heas "Tegelaste toas"

Viimased kilomeetrid mööda jääga kaetud maanteed Kõpust Riisale sõitsime kauni päikeseloojangu saatel, mis peegeldus Läti luha jääpinnal. See oli ilus sissejuhatus Soomaaga tutvumisele.

Läti luht päikeseloojangul

Ööbisime kaks ööd Soomaa Puhkekülas, kus oli imearmas perenaine. Toad olid suht tagasihoidlikud, aga puhtad ja hubased. Hommikusöök oli maitsev.

Halliste jõgi meie majakese külje all

Soomaa Puhkeküla majake

Ilmaga meil vedas, laupäev oli päikeseline ja soe, kuigi öösel külmetas päris korralikult. Sõitsime tagasi Tipu suunas, et ka päevavalges näha Läti luhta ja ronida vaatetorni. Perenaise sõnul ongi just siin suurimad jääväljad.

Meiekose juures peatasime auto kinni ja ronisime üle teeäärse lumevalli jäävälja lähemalt vaatama. Lumi oli enamasti päris paks, aga kandis meid hästi. Saime üsna mugavalt ringi jalutada. Eriti põnev oli jää praksumine ja paukumine. Midagi sellist me polnud varem kuulnud. Vahepeal paukus päris tugevalt nagu oleks sõda lahti (julm nali!). Jää peale ronida me ei julgenud. Seda oleks pidanud ilmselt giidiga tegema, sest meiesugused "võõramaalased" ei oska ohte hinnata. Korra silmasime kauguses uisutajaid.

Jääväljad Raudna jõe laammil Meiekose juures

Läti luha vaatetorn tundus madal, aga ülevalt avanes sellegipoolest väga ilus vaatepilt. Niikaugele, kui silm ulatus, ulatus ka jääväli. Siin seal ulatusid jääst välja puud-põõsad ja seisid üksikud heinaküünid. Vaatetorni juures on ka puhkekoht, aga kuna see on otse tee ääres, siis ilmselt kõige mugavam siin pikemalt peatuda pole.

Läti luht vaatetornist

Heinaküün keset jäävälja

Soomaa rahvuspark on tohutu inimtegevusest puutumata ala Pärnu- ja Viljandimaa piiril. 80% selle territooriumist moodustavad rabad. Piirkonda mõjutavad (lisaks hulgale väiksematele) neli suurt jõge, millest igaüks saab oma veed erinevast Eestimaa paigast. Raudna jõgi algab Viljandi järvest ja voolab 63km pikkuselt läbi mitme kaitseala, kuni Soomaal suubub Halliste jõkke. Raudna jõgi oli osa arvatavast ajaloolisest Pärnu - Viljandi - Tartu veeteest.

Halliste jõgi on ligi 100km pikk ja saab alguse Karksi ürgoru allikatest ainult kümmekond kilomeetrit Läti piirist. Jõgi suubub omakorda Navesti jõkke terava, praktiliselt vastassuunalise nurga all, mille tagajärjel rohke lumesulamisvesi ei suuda ennast Navesti jõkke pressida. See põhjustabki suuremaid üleujutusi Soomaal. Lisaks sellele, et peajõed ei suuda lähestikku asuvatest lisajõgedest tulevat kevadist veetulva piisavalt kiiresti vastu võtta. Suvel tasub kindlasti külastada ka kaitsealust Vardja koske ja paljandit, mis asub kusagil Kanaküla kandis.

Mahajäetud talu Halliste jõel

Lagunenud sild ja üleujutatud talu

Veel üks talu keset jäävälja

Halliste jõel olen ma kunagi kummipaadimatkal käinud. Ei mäleta enam, kust täpselt alustasime, aga ööbisime Tipu bioloogide baasi kõrval telgis ja lõpetasime Kõpus. See oli suvine aeg, kummipaat liikus üliaeglaselt mööda rahulikku Hallistet ja sellel retkel tekkis meie seltskonnas kõnekäänd "ei Tippu ega Kõppu".

Tipu baasis, mis algselt oli hoopis koolimaja, asub nüüd Looduskool. Ühtegi inimest me maja ümber liikumas ei kohanud, küll aga tuli meid vastu võtma üks suhtlusaldis kass. Maja taga olid aedikus sõbralikud kitsed, puuris igat värvi küülikud ja ülimalt jutukad kanad. Maja ümbrus meenutas veidi segasummasuvilat, aga lastega oleks siin kindlasti tore aega veeta. Õue tagumises osas oli ka kaev, kust nirises joogivett.

Tipu Looduskool

Navesti jõgi saab alguse hoopis sügaval Järvamaal teisel pool Imaveret, läbib oma teel Eistveret ja Pilistveret, Loopre mõisat, Venevere puhkeküla ja Vanaõue puhkekeskust, siis voolab pikalt piki Kuresoo raba serva ja suubub Jõesuu külas Pärnu jõkke. Navestil on pikkust samuti 100km ja veehulga poolest on ta Eestis viiendal kohal. Navesti maastikukaitsealal kulges kunagi Carl Robert Jakobsoni teekond Viljandist, Sakala toimetusest kodutallu Kurgjale. Ja juba 13. sajandil kirjutas Navesti jõest Läti Henrik oma Liivimaa kroonikas, nimetades seda Sakala põhjapiiril voolavaks Pala jõeks.

Pärnu, Soomaa suurim ja veerohkeim jõgi, saab alguse Pandivere kõrgustikult Roosna-Alliku allikajärvest. Jõge on esmakordselt mainitud kuulsa Araabia geograafi Muhammad al-Idrisi poolt, kes oma 1154. aastal välja antud maailmakaardil nimetas seda Bernu jõeks. Keskajal kutsuti Pärnu jõe alamjooksu Emajõeks. Asjaolu, et kaks suurt jõge on kunagi kandnud sama nime, peetakse tõenduseks, et keskajal võis eksisteerida Pärnu–Viljandi–Tartu veetee. Kuigi paljud ajaloolased ei pea selle veetee olemasolu tõenäoliseks, seletaks see hästi keskaegse Viljandi ning muinas- ja keskaegse Tartu toimimist kaubanduskeskusena. Muide, kiviajal oli Pärnu jõgikond Eesti tihedaima asustusega piirkondi ja Sindi külje all oleva Pulli küla juures paikneb Eesti vanim teada olev asulakoht.

Kevadine üleujutus algab Soomaal tavaliselt märtsi lõpus või aprilli alguses ja kestab mai alguseni. Veetase hakkab esmalt tõusma Navesti jõel, aga tõsine üleujutus algab siis, kui Sakala kõrgustikult tulev lumesulavesi jõuab Halliste alamjooksule. Sel juhul võib vee alla jääda lausa Võrtsjärve suurune maa-ala. Ka sügiseti võib tekkida üleujutus, aga see kestab umbes nädala ja ei ole nii mõjuv kui kevadine. Selle sajandi suurimad üleujutused olid 2010 ja 2011 aasta aprillis. Keskeltläbi kordub selline võimas looduse vaatemäng igal kolmandal kevadel ja seda on hakatud nimetama viiendaks aastaajaks Soomaal.

Sellel aastal oli üleujutus väga varajane, kõrgeim veetase mõõdeti juba 25.veebruaril.

Soomaa looduskeskus Kõrtsi-Tõramaal on ehitatud ajalooliste talitede ristumiskohale kunagise Naari kõrtsi asemele. Imposantne hoone on valminud 1998. aastal. Soomaa Rahvuspark ise moodustati 1993. aastal rabade, liigirikaste luhtade, puisniitude ja eripalgeliste metsade kaitseks. Talvepoolaastal on keskus kahjuks nädalavahetustel suletud.

Soomaa looduskeskus

Siin pildil laiutab Tõramaa jõgi

Ilus maja looduskeskuse vastas

Keerasime sise ka Kildu teele ja sõitsime üle Kuusekäära silla. Kuusekäära talu juurest algab Lemmjõe keelemetsa matkarada, mis suurvee ajal on läbimatu. Praegugi olid infotahvel ja parkla peegelsileda jääga kaetud. Näha olid ka mõned autojäljed, aga meil polnud vähimatki soovi proovima minna, kas jää kannab ja libeduse tõttu ei läinud ka jalgsi koperdama. Lemmjõe keelemets on suur vana lammimetsa ala, mis igal aastal mõneks ajaks vee alla jääb. Teiselpool teed paistis Kuusekäära talu masinapark keset jäävälja.

Jõgi jões

Kuusekääral

Siir algab Lemmjõe keelemetsa õpperada

Kuusekäära talu masinad

Raudna jõgi jääkaane all

Karuskose metsavahimaja ja Meiekose laagriplats jäävad samuti Raudna jõe äärde nagu ka Kuusekäära talugi. Metsavahimajale ma päris ligidale minna ei söandanud. Tundus, et seal oli keegi kodus. Heinapallid olid keset jääd.

Mets on jäänud 

Karuskose metsavahimaja juures

Riisa rappa on rajatud 5-kilomeetrine laudteega matkarada. Raja algus jääb maantee äärde ja võib-olla hea ligipääsetavuse tõttu ja muidugi ka ilusa ilma tõttu oli parkla autosid täis ning rahvast vooris ka üksjagu edasi-tagasi. Kõndisime umbes kilomeetri mööda lume ja jää alla mattunud laudteed. Kohati oli libe, kohati mitte nii väga. Kuna raba tundus talvisel ajal suhteliselt üksluine, pealegi oleme saanud üsna sarnast vaatepilti oma kodule tunduvalt lähemal piisavalt imetleda, siis ei hakanud viiekilomeetrist ringi ette võtma, vaid pöördusime tagasi.

Riisa raba

Jõesuu külakohvikus käisime lõunat söömas. Perenaine oli sümpaatne ja toit täiesti korralik. Küla ise eriti maaliline ei ole. Nagu nimestki järeldub, kohtuvad siin kaks suurt jõge - Pärnu ja Navesti. Vaatamist ja ülekõndimist väärt on rippsild üle Pärnu jõe. See ei toetu otstest maapinnale ja rappub seetõttu päris toredasti.

Rippsild Jõesuus Pärnu jõel

Kuna päev oli veel poolepeal, siis sõitsime ka Tori Põrgut vaatama. Me polnudki siin juba aastaid käinud. Tori Põrguks nimetatakse Pärnu jõe kaldajärsaku liivakivipaljandis asuvat koobast, mis olevat olnud 32km pikkune. Tori liivakivipaljand on ligi 400 m pikk ja kuni 9 m kõrge ning pärineb devoni ajastust. Paljandis asub tegelikult kolm koobast, millest suurim on tuntud "Tori Põrgu" nime all. 

Tori Põrgu

Devoni liivakivipaljand

Väiksem koobas

Tori mõisa aidamees Jüri Tilk on teadaolevalt kahe sõbraga aastatel 1861-63 Tori Põrgut uurimas käinud. Kaasas oli neil nöörikera, mida harutades kõnniti ja vahepeal ka roomati umbes 400 meetrit. Kitsamad käigud vaheldusid avarate koobastega, kus oli näha tuleasemeid kontide ja riideräbalatega. Ka tuntud luuletaja Anton Suurkask on enda sõnul 18. sajandi lõpuaastatel käinud koopasuust ligi 60 meetri sügavusel ning samuti seal tuleasemeid ja konte näinud.

Tänaseks on nii koobas ise kui ka koopasuu sisse langenud. Põrgu lagi olevat sisse langenud 1906. aastal, kui mõisasulane kolmehobuse äketega koopa kohale sõitis. Käis nii kõva mürin, et nii kohaliku kiriku- kui kõrtsi müüridesse tekkisid suured praod

Koopasuu juurde laskuvad surnuaia väravate juurest metallist trepid. Parkla serval on ka paar infotulpa. Muidugi oli siin hullult libe, eriti parklas. All jõe ääres oli pigem lumine ja võimalik kindlamalt kõndida.

Vaade parklast Pärnu jõele

Arno Metsamaa skulptuur Vanapaganast avati 1997. aastal.

Tori kandis oli Pärnu jõgi veel jääs, aga poolel teel Jõesuusse saime imetleda kaunist jäämineku vaatemängu.

Jääminek Pärnu jõel

Pühapäeval võtsime suuna taas põhjapoole, et Jõesuu ja Suure-Jaani kaudu koju sõita. Avastasime teel suurejoonelise Lahmuse mõisakompleksi. Trotsisime siledat jääd ja kõndisime pisut mõisapargis ringi.

Suurejooneline Lahmuse mõisakompleks

Häärber on ehitatud 1837. aastal

Lahmuse mõisa asutas 16. sajandil poolakas Alexander Trojanowski. Kauni paisjärve kaldal asuv härrastemaja on hilisklassitsistlike joontega ja ehitatud 1837.aastal. Kaks kaaristutega maakivist aita ja tagapool asuv tall-tõllakuur on ehitatud aastatel 1846-1847. Mõisa esisel väljakul on ka pisut hilisemast ajast pärit valitsejamaja. Veidi tagapool asub veel hulk hooneid - vesiveski, juustu- ja õllepruulikoda, viljaait ja sepikoda. Aastast 1926 tegutseb mõisas kool.

Maakivist kaaristutega ait

Valitsejamaja

Vesiveski ja vasakul juustumaja.

Kuigi üle Lõhavere oja viiv sild on päris lagunenud, on vesiveski ise kenasti restaureeritud. Siin ses pidid olema hästi säilinud veski seadmed ja viljakuivati. Maist kuni septembri lõpuni töötab siin muuseum.

Üle lagunenud silla paistab vesiveski

Vesiveski

2011 juuni Maakodu

Peaaegu iga mõisa külje alla on ennast ka mõni majand sättinud

Suure-Jaani on koht, kus me ikka hea meelega peatuse teeme, kui siiakanti satume. Asula südameks on kaunis järveke, selle kaldal kõrguv kirik ja uhke pastoraadihoone. Hiljuti on linnapilti lisandunud suurejooneline veekeskus. Endise vesiveski kohal asub hubane kohvik Arturi Juures, kus nüüdki väikese kohvipausi tegime. Nimi on pandud Suure-Jaanist pärit helilooja Artur Kapi auks, kelle kuju ka kohviku esikus külalisi vastu võtab.

Suure-Jaani südameks on  paisjärveke

Hubane kohvik "Arturi juures", taamal paistab uus ja uhke veekeskus

Artur ise tervitab kohviku külastajaid

Suure-Jaani asula tekkis muistse Valula küla kohale, mida on mainitud juba 1428. aastal. 17. sajandil hakati asulat nimetama kaitsepühaku Johannese järgi Suure-Jaaniks, et eristada teda Kolga-Jaanist ehk Väike-Jaanist. Esimesteks ja pikka aega ka ainukesteks hooneteks asula teritooriumil olid kirik ning selle juurde kuuluvad õpetaja ja köstri eluhooned.

19. sajandi lõpus hakkati siia hoolega eramaju ehitama. Esimene neist oli Põdra-nimelise pagari elumaja, mis on siiani alles aadressil Köleri 16. Ilmselt oleks asula saatus olnud teistsugune, kui Lõhavere mõisa omanik oleks raatsinud Viljandi - Tallinna raudteeliini ehitamiseks maad anda. Raudtee ehitati alevist mööda ja siinne areng pidurdus. Linnaõigused sai Suure-Jaani 1938. aastal ja 2022. aasta algul oli siin 1169 elanikku.

Mõned kilomeetrid kirde suunas asub Lõhavere linnamägi, mida peetakse muistsete eestlaste suure väejuhi Lembitu elu- ja tegutsemispaigaks. Läti Henriku kroonikas mainitakse Sakala vanema Lembitu linnust castrum Leole nime all. Lembitu oli esimene eestlane, keda ajaloo ürikutes ehk siis sellessamas "Liivimaa kroonikas" on nimepidi mainitud. Ta langes 1217. aastal Madisepäeva lahingus ja tema linnus rüüstati.

Parkla kõrvale on paigutatud infotahvlid, mille peal koomiksitena joonistused tolleaegsest elust linnuses, Lembitu saatusest ja ka arheoloogilistest väljakaevamistest Harry Moora juhtimisel.

Pildikesi Lembitu elust

Küngas on väga muljetavaldavalt järsk ja kõrge. Teadupärast on seda kunstlikult kõrgendatud. Arheoloogiliste uuringute põhjal on teada, et linnus tegutses 12.-13. sajandil ja sai sel ajal vähemalt kahel korral põlengutes kannatada. Ülevalt on hästi näha uhke graniitkividest monument “Sakalamaa kaitsjatele 1217-1223”. Minu üllatuseks on see mälestusmärk püstitatud 1969. aastal, sügaval nõukogude ajal. Arvata võib, et ametlikult oli tegu imperialismivastase mälestusmärgiga. Paari kivi peal oli ka kiri, mis kahjuks suht halvasti loetav. Tundsin ära aastaarvu 1223 ja sõna "Sakala", ilmselt on siia ära toodud lõigud "Liivimaa kroonikast" 

Lõhavere linnamägi on muljetavaldavalt järsk ja kõrge

Taamal paistab monument "Sakalamaa kaitsjatele"

Paari kivisse on raiutud katkendid Liivimaa kroonikast

Mälestusmärgi autorid olid noor arhitekt Ülo Stöör ja skulptor Renaldo Veenber. Kompositsiooni teravikuks oleva „kristalli” tarbeks kaevati Taevere külast välja kuue meetri pikkune rändrahn, mille kolm linttraktorit kohale lohistasid ja mille kallal kiviraidurid siis aasta otsa töötasid.

Meie kodutee äärde jäi taas Välgita häärber

Välgita mõisa peahoone on üks arhailisemaid mõisahooneid Eestis. 18. sajandist pärit mõisahoone on palkidest kõrge kivikatusega ühekorruseline hoone. Hoone on ehitatud arvatavasti 18. sajandi keskpaigas, kuigi ehitusajaks on pakutud ka Põhjasõja järgseid, 1760-70ndaid aastaid. Omal ajal olid sellised tagasihoidlikud peahooned Eesti mõisates arvatavasti massiliselt levinud. Alles 18.-19. sajandil hakati ehitama uhkeid lossilaadseid häärbereid. 2004. aastal ostis mõisa hooned soomlane Niilo Aarne Tapio Ström. Paar aastat hiljem restaureeriti katus.

Varesemägede maastikukaitseala uudistame lähemalt mõni teine kord

Tagasiteel nägime üleujutatud põllul luigepaari. Kevad on käes!