"Niagaara ületamine" Kinoteater ERMis

Teele Pärn jäi ülitugeva rolliga mulle silma juba Pedajase lavastuses „Põud ja vihm...“. Sellest ajast peale on mul õnnestunud teda näha veel lavastustes "Linnade põletamine" ja "Isamaa pääsukesed". Selles noores näitlejas on kindlasti potentsiaali Eesti esinäitlejannade ritta astuda. Väga toreda rolli teeb ta ka "Niagaara ületamises" noore, naiivse ja isegi pisut lapseliku teadlase Carona.

Kohtuvad kaks erinevat karakterit: mees ja naine, noor ja vana, blaseerunud ja innukas. Indrek Sammul mängib vana, juba pisut väsinud ja ilmselt väga üksildast kuulsust Blondini, keda noore teadlase ilmumine algul lihtsalt huvitab ja hiljem ka tugevalt innustab. Sammuli tegelane on algusest peale toetav ja sõbralik, kindlasti on noor austaja talle sümpaatne. Õnneks ei ole lavastusse topitud armastuse teemat, see oleks ehk juba liiga ära leierdatud. Caro innustusel teeb vana köielkõndija uue ülimalt riskantse triki oma karjääris. Kahe tegelase vaheline duett/duell kulmineerub köiel kõndimise stseeniga, mis on lahendatud lihtsate vahenditega, aga ülimalt mõjuv.

Etendusele lisab põnevust seegi, et Blondini näol on tegemist 19. sajandil reaalslt elanud isikuga. Ja ta ei hukkunud tööõnnetusel vaid suri diabeeti.