Ma ei teagi täpselt miks, aga imet ei sündinud. Võib-olla oli tegemist n.ö. reaetendusega ja tegijad ei suutnud 100% keskenduda. Arusaadav. Kindlasti oli asi ka istekohas. Algul mõtlesin, et loožis on jumala mõnus istuda ja miks ma selle peale varem polnud tulnud. Pikapeale sain aru, et toolid on siin palju kehvemad, kui parteris ja natuke läks laval toimuvat, eriti esimese vaatuse klaverimängu stseenid, kaduma ka. Tagumik hakkas algusest peale tunda andma ja andis kogu selle neljatunnise oopuse juures lõpuni välja.
Teema iseenesest mulle ka nii südamelähedane pole. Ühe juudi perekonna immigreerumine USAsse 19 sajandi keskel, nende äritegevuse algus ja laienemine ligi 150 aasta jooksul, sealhulgas suure depressiooni ajal 1930. Muidugi oli võimas, et kolm näitlejat (ja 3 muusikut) suutsid selle mahuka teema ja tegelaskonna nii mõjuvalt ära mängida. Malmsten, Võigemast ja Kangur tegid tõelist oskuste ja energia demonstratsiooni. Eriti üllatas Guido Kangur, kes suutis nooremate kõrval nii peenelt ja täpselt oma rolle esitada. Muidugi teadsin ja olin ka varem näinud tema näitlejavõimeid, aga neli tundi järjest tulistada nagu kuulipildujast on ikka vinge saavutus. Tema tegelaskujudele oli võib-olla ka natuke rohkem publiku võlumise võimalusi antud.
Midagi ei saa ette heita ka teistele. Malmsten ikka paar korda komistas oma lausetega, aga need olid suht märkamatud kogu selle oopuse juures. Võigemast oli väga sujuv ja tundus, et mängis täiesti pingutuseta. Eks ta sellepärast ka oma parima peaosatäitja auhinna sai.
Lavakujundus oli äge, väga minimalistlik, aga kõnekas. Eriti mõjusid must-valged videoklipid ja fotod tagaplaanil. Muusikute kaasamine lavastusse oli ka väga hea mõte. Mõned stseenid olid väga vaimukad, näiteks Philip Lehmani naisevõtt. Samas oli see ilmseltgelt ainult rahva naerutamiseks sisse pandud, loole see midagi juurde ei andnud.
Kahtlemata tasub seda tükki vaatama minna, sest imesid võib juhtuda. Selle etendusega kindlasti.
Teema iseenesest mulle ka nii südamelähedane pole. Ühe juudi perekonna immigreerumine USAsse 19 sajandi keskel, nende äritegevuse algus ja laienemine ligi 150 aasta jooksul, sealhulgas suure depressiooni ajal 1930. Muidugi oli võimas, et kolm näitlejat (ja 3 muusikut) suutsid selle mahuka teema ja tegelaskonna nii mõjuvalt ära mängida. Malmsten, Võigemast ja Kangur tegid tõelist oskuste ja energia demonstratsiooni. Eriti üllatas Guido Kangur, kes suutis nooremate kõrval nii peenelt ja täpselt oma rolle esitada. Muidugi teadsin ja olin ka varem näinud tema näitlejavõimeid, aga neli tundi järjest tulistada nagu kuulipildujast on ikka vinge saavutus. Tema tegelaskujudele oli võib-olla ka natuke rohkem publiku võlumise võimalusi antud.
Midagi ei saa ette heita ka teistele. Malmsten ikka paar korda komistas oma lausetega, aga need olid suht märkamatud kogu selle oopuse juures. Võigemast oli väga sujuv ja tundus, et mängis täiesti pingutuseta. Eks ta sellepärast ka oma parima peaosatäitja auhinna sai.
Lavakujundus oli äge, väga minimalistlik, aga kõnekas. Eriti mõjusid must-valged videoklipid ja fotod tagaplaanil. Muusikute kaasamine lavastusse oli ka väga hea mõte. Mõned stseenid olid väga vaimukad, näiteks Philip Lehmani naisevõtt. Samas oli see ilmseltgelt ainult rahva naerutamiseks sisse pandud, loole see midagi juurde ei andnud.
Kahtlemata tasub seda tükki vaatama minna, sest imesid võib juhtuda. Selle etendusega kindlasti.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar