"Kaks garaaži", Vaba Lava ERMis

Juba teist korda järjest läksin ERMi teatrietendust vaatama ja taas oli tegemist Vaba Lavaga. Seekord lätlase Elmars Senkovsi lavastatud neljamehe tükki "Kaks garaaži". Üle hulga aja sai piisavalt naerda ja samas puudutas see etendus ikka päris valusalt. Kaasa saadud kavaleht tekitas kohe kerge pitsituse, kuna juhatas lavastuse teemasse sisse kahe luuletuse sõnadega ja lavastaja kirjaga oma joodikust isale.

Palju poegi ja isasid vähe -
kutsus neid meri, sõda või tädi.
Poisike Barbiele patsi teeb pähe,
vahib telerit õhtu läbi.

Tegelikult etenduses isade-poegade teemat ei puudutata, seda võib ainult aimata tagaplaanil olevat. Laval on neli noort meest sotsiaalsest põhjakihist, arvatavasti kaheksakümnendatel või üheksakümnendatel aastatel oma garaažis alkoholi manustamas ja selle kõrvale tasapisi tegutsemas. Tänapäeva noored ilmselt sellega kokku väga puutunud pole, aga mina mäletan veel hästi neid suuri garaažikooperatiive, kus paljude meeste seltsielu kulgeski.

Etenduse tempo on pigem aeglane nagu ilmselt sellistel tüüpidel elugi, sügatakse kukalt ja kõhtu, eriti palju ei arutata omavahel, pigem nokitsetakse mõne täiesti mõttetu asja kallal. Kordamööda võetakse sõna ja näidatakse oma "oskusi". Tsiteerides klassikuid, tehakse peedist pesumasinale trummleid. Ja see on hullupööra naljakas. Eriti lätlastel on suurepärane koomikataju ja ka rohkem võimalusi publikut naerutada. Kordagi ei komista nad oma surmtõsistes rollides, pausid on pikad ja kõnekad, inglise keel meelega aktsendiga ja lihtsakoeline. Väga ägedad tüübid!

Simeoni Sundja, kes tegi meeldejääva rolli "Tõe ja õiguse" filmis Jussina, on siin etenduses minu meelest peaosas. Tema kannab seda väikese inimese traagikat kõige paremini ja temal on ka ainukesena kambast paar endast väljumise stseeni, paar röökivat ja rappivat protesti elu räige ebaõigluse vastu. Tema kurblik ja ikka veel natuke lootusrikas pilk jäi hinge pikemaks ajaks kripeldama. Natuke kurvameelsed lontud olid nad kõik muidugi.

Karl Robert Saaremäe roll jäi natuke arusaamatuks. Ta oli taustal olemas ja väga äge tüüp, aga võimalusi ennast märgatavaks teha oli lavastaja talle väga vähe andnud. Algul pidi seda rolli vist hoopis Robert Linna mängima. Kas pigem muusikategemise pärast? Muusika ja laulud olid küll väga ägedad, eriti proff oli muidugi käigupealt korraldatud pudelipuhumise ansambel.

Tegijate auks peab ütlema, et hea maitse piiri ei ületatud kordagi, kuigi teema oleks seda rohkelt võimaldanud. Ka joomise teema oli pigem delikaatselt tagaplaanil. Tänapäeval, kus ropendamine ja igasuguste kehavedelikega vehkimine on nii tavapärane, oli see meeldivaks vahelduseks.