Pühapäev, 24.juuli
Sellesuvine Lätimaa-reis oli ette võetud eelkõige lapselaste huvisid silmas pidades. Joosepi ettepanekul sõitsime vahepeatustega Tervetesse, mis on peaaegu Läti teises otsas. Tervetes on põnev metsapark, kus lastele jätkub tegevust mitmeks päevaks. Mõnel päeval tegime Avoga ka omaette ringsõite ja nägime nii mõndagi uut ja senikogematut.
Teekond meie esimesse majutuskohta Vejavas kulgeski meil Avoga mööda senikäimata teid. Avo oli juba ammu tahtnud Ergemes käia, niisiis suundusime kõigepealt sinna.
Ergeme ehk eesti keeles Härgmäe kuulus muinasajal Sakala maakonda. Siin asunud eestlaste iidse linnamäe asemele ehitati arvatavasti 14. sajandil Liivi ordulinnus. Koos Aluksne, Gaujena ja Lõuna-Eesti linnustega moodustas see kaitsevööndi Venemaa sissetungijate vastu. 1560 toimus Ergemes suur lahing Liivimaa ordu ja Ivan Julma vägede vahel. Venelased võitsid ja orduriik lagunes. Ega neil venelastel seal pikka pidu ei olnud, varsti olid kohal poolakad ja seejärel rootslased. Nagu see ajalugu tol ajal oli.
1702. aastal Liivi sõjas lasti kindlus õhku. Allesjäänud osas hoiti kuni 1853. aastani kihelkonna vilja. Tänapäevani on alles päris muljetavaldavad varemed, millest osa on juba Nõukogude aja lõpus ka restaureeritud. Kahjuks jäid konserveerimistööd tol ajal pooleli ja tasapisi linnus laguneb.
Sellest hoolimata jätab kauni looduse keskel asuv linnus uhke mulje ja tasub kindlasti külastamist.
17.sajandi dokumentide järgi oli Ergemne linnus ümbritsetud mitmest järvest ja tiigist, mis ühtlasi kandis ka kaitse eesmärke. Tänapäeval on alles piklik paisjärv, mille kaldale on laudteed rajatud.
Millegipärast oli Ergemes veel teinegi linnamägi, kuhu oli tore ronida.
Ergeme |
Sõidame mööda nii tatra, kui odrapõldudest. Ja Ergeme kabelist. Otra kasvatatakse ka Eestis väga palju, aga tatart on haruldasem.
Kemere mõis jääb päris Ergeme Renceni maantee äärde. Tagasihoidlikust mõisakompleksist on säilinud häärber, ait, laut, jääkelder ja sauna kivimüüritised. Häärber ja laut valmisid 17.sajandil. Ülejäänud hooned rajas parun Lanting sajand hiljem. Aastail 1945–1955 töötas mõisa peahoones kohalik kool, hiljem asus seal mehaanikatöökoda. Tänapäeval on mõis eravalduses.
Paremal on maakivist kuivati, millel nurgad tahutud graniidist |
Meie tee äärde kohe Kemere naabrusesse jääb veel Renceni mõis, mis on koos pargiga ka riikliku kaitse all. Enam-vähem säilinud ja kaitse all on ka mõisa valge ait, mõisavalitseja maja, viinaköök ja uus häärber. Kunagi olevat mõisal olnud lausa oma elektrijaam ja tuletõrjedepoo. Kahjuks on tegu eravaldusega ja me näeme ilusat punastest tellistest peahoonet ainult kaugelt puude vahelt.
Mõisa juurde viib ilus tammealee, mis on samuti kaitse all.
Meie järgmine peatus on Burtnieki külas, mis osutub väga põnevaks kohaks oma järve, vinge mõisakompleksi ja kultuurilooliste seoste poolest. Kõigepealt aga sõime lõunat Kafejnica Burtniekkrastsis, kus oli täiesti korralik söök. Ühtlasi oli see ka pood.
Burtnieki järv on suuruselt neljas järv Lätis. Läti Henriku Liivimaa kroonikas on seda nimetatud Astijerveks, mis tähendab liivi keeles Eesti järv. Asustatud oli see piirkond juba mitu sajandit enne kristust, tol ajal elasid siin rõõmsalt koos nii lätlased, liivlased, kui eestlased.
Iidsetest aegadest alates on Burtnieki asulat ümbritsenud salapära ja müstika. Muide, burtnieks tähendab läti keeles ennustamist. Burtniekil on oluline koht ka läti rahvuseeposes "Lacplesis" ehk "Karutapja". Nimelt läheb noor Lacplesis Burtnieki lossi tarkust omandama ja armub lossiisanda tütresse Laimdotasse. Sarnaselt Kreutzwaldile, kes kirjutas rahvajuttudele tuginedes "Kalevipoja", on ka "Lacplesis" Andrejs Pumpursi vaba looming.
24.juunil 1988 toimus Burtniekis rockooperi "Lacplesis" kontsertetendus, mida kogunes vaatama tuhandeid inimesi igast Lätimaa nurgast. See oli lätlaste ärkamisaja ja laulva revolutsiooni algus.
Burtnieki mõisaansambel ehitati 18. ja 19. sajandil. Samal ajal rajati ka uhke park. Häärber kahjuks hävis Teises maailmasõjas, aga hulk kõrvalhooneid on säilinud, sealhulgas mõisa ait. Tänapäeval ongi pargipoolsest küljest näha vaid endine ait koos 30-ndatel aastatel ehitatud neobarokse puidust juurdeehitisega – teepaviljoniga. Väga muljetavaldav ehitis oli seegi.
24.juunil 1988 toimus Burtniekis rockooperi "Lacplesis" kontsertetendus, mida kogunes vaatama tuhandeid inimesi igast Lätimaa nurgast. See oli lätlaste ärkamisaja ja laulva revolutsiooni algus.
Siin toimus lätlaste laulev revolutsioon |
Burtnieki mõisaansambel ehitati 18. ja 19. sajandil. Samal ajal rajati ka uhke park. Häärber kahjuks hävis Teises maailmasõjas, aga hulk kõrvalhooneid on säilinud, sealhulgas mõisa ait. Tänapäeval ongi pargipoolsest küljest näha vaid endine ait koos 30-ndatel aastatel ehitatud neobarokse puidust juurdeehitisega – teepaviljoniga. Väga muljetavaldav ehitis oli seegi.
Mõisapargis asub suurejooneline trepp, mille iga aste on raiutud Soomest toodud tervest graniitplokist. Legend räägib, et parun olevat selle trepi rajanud oma inetu, aga sihvaka tütre auks. Tütrel oli tavaks üleval trepimademel seistes külalisi tervitada ja kord olevat üks noor aadlimees teda seal helesinises kleidis seismas nähes hoobilt ära armunud. Noormees palus kohe parunilt tütre kätt ja nii nemad astusidki õnnelikku abiellu.
Kõik mõisa kõrvalhooned ehitati valdavalt 19. sajandil klassitsistlikus stiilis. Väljaspool parki asuvad valitsejamaja, tallid, vankrikuur, kaks moonakatemaja ja muud taluhooned. Osaliselt on säilinud ka kunagise aednikumaja ja Liivi ordulinnuse varemed. Mõned mõisahooned moodustavad lausa tänava.
Sekka on ka veidi testsuguseid maju.
Aloja on umbes tuhande elanikuga linnake. Linna läbis varem laiarööpmeline Tallinn–Pärnu–Mõisaküla–Riia raudteeliin, mis kahjuks lõpetas tegevuse 1990-ndatel aastatel ja on tänaseks likvideeritud.
Ungurpilsi mõisa veski ehitati arvatavasti 18.sajandil, aga 1960-ndatel aastatel asus siin hoopis sovhoosisaun. Praegu on hoones osaliselt korterid.
Aloja suurejooneline ettevõtluse tugikeskus SALA avati 2016.aastal. Majas on kaasaegne raamatukogu, seminariruumid, kaugtöökohad ja avar konverentsisaal, kust avaneb suurepärane vaade Ungurpilsi veskile.
Ja jõudsimegi Vejavasse, oma majakesse. Kõrvalmajas oli ülejäänud seltskond ennast juba sisse seadnud. Meile Avoga oli koht juba üle-eelmisest aastast tuttav. Ööbisime siin, küll teises majas, tagasiteel oma Kuramaa reisilt. Seekord olime taolises majas:
Meri oli mõnus, kuigi ilm oli natuke kehvapoolne. Küll aga saime lastega terve järgmise päeva vees sulistada.
Esmaspäev, 25.juuli
Nagu öeldud, ilm oli ilus ja sulistasime terve päeva meres ning käisime ümbruskonnaga tutvumas.
Õhtul sõitsime Salacgrivasse sööma. Salacgriva uut ja uhket sadamat olen ma samas nimetatud blogipostituses juba kirjeldanud. Leidsime üles ka laste mänguplatsid ja normaalse restorani Ūdeņu veltes.
Sadamas asuv tuletorn enam kasutuses ei ole, aga silmailu pakub ikka. |
Teisipäev, 26.juuli
Paarkümmend kilomeetrit Salacgrivast Riia poole on vaatamisväärsus Veczemju Klintis. Tegemist on mere kaldal asuvate liivakivipaljandite ja koobastega, mille värv varieerub heledastkollasest kuni tumepunaseni.
Kuigi paljandi kohal asuvas männimetsas on laialdane kämpinguala, oli siin rahvast pigem vähe.
Põikasime sisse ka Parun Münnhauseni muuseumi, mille sildid jäävad Pärnu-Riia tee äärde, aga kuhu me kunagi ei ole sattunud. Ega me seegi kord muuseumi külastada ei plaaninud. Aga siin oli lastele suur mänguplats, ilus loodus jõe ääres ja värviline muuseumimaja. Kindlasti tasuks lastega siia kunagi tulla.
Mõisa vanem osa |
Meie korter oli uuemas osas |
Park oli suur ja mitte väga hooldatud. Siin oli ka väike laste mänguväljak, aga selle paremad päevad olid ammu seljataga. Küll aga pakkus silmailu ratsutajate rivi, mis aeglaselt pargist läbi jalutas. Siin lähedal on hobustetalu ja ratsutajaid nägime korduvalt.
Mänguväljakul ja mujalgi pargis punetas ja kihas punalutikatest. Klarale nad väga meeldisid.
Vana mõisapark kihas punalutikatest |
Tervete asulat mainiti esmakordselt juba Läti Henriku kroonikas aastal 1219. Mõisa laskis Peter Ludwig von der Pahlen 1900. aastal ehitada oma perele suvilaks. Seda ümbritsevad suur park, nagu juba öeldud, kõrged künkad, sügavad orud ja metsad. Suhteliselt lihtsa puust ühekordse hoone külge ehitati umbes sajand hiljem veidi edevam nelja samba ja rõduga tiibhoone. Mõisa väraval seisavad endiselt kaks lõvikuju. Kliima on siin päikeseline ja kuiv ning seetõttu rajati Tervete mõisasse 20.sajandi algul tubrkuloosihaigla. Praegu asuvad mõisa häärberis ja kõrvalhoonetes põhiliselt kohalike elamispinnad.
Edevam tiibhoone 19.sajandist |
Kolmapäev, 27.juuli
Tervete looduspark on täis erinevaid puukujukesi ja majakesi. Suuremalt osalt on tegu läti kirjaniku Anna Brigadere muinasjutu- ja raamatutegelastega. Siin on Päkapikkude mets, Muinasjutumets, Haldjamets, Päkapikkude linn ja Nõiamets. Majakesed on pisikesed ja lastel oli neid põnev uudistada. Kõik need muinasjututegelased asuvad ilusas männimetsas, mille puud on kuni 40 meetrit kõrged ja kohati kuni 300 aasta vanused.
Päkapikkude linnas on pisikestes majakestes kohvikud, suveniiripoed, isegi postkontor ja juuksur on olemas. Sõime meiegi siin ühes toredas sisehoovis belgia vahvleid.
Rajad kulgesid mööda mägesid üles ja alla, kõik oli ilusate värviliste siltidega (lätikeelsed) varustatud.
Pargiservas on ka suurem kohvik, mänguväljakud ja seikluspark.
Kuna jalad olid kõigil juba väga väsinud, siis oli teretulnud väike roheline rong, mis meid parkla juurde tagasi viis.
Suveniiriputka on ikka ka olemas |
Kuni Ida magas, käsime Avoga paisjärve ääres ja kunagist sanatooriumit vaatamas. Tervete paisjärve ääres on erilised kämpingumajad. Osad on nagu kääbikuurud küngaste sees, osad kõrgete mändide vahele ehitatud puust onnikesed. Kõik nad on mugavustega, oma köögi ja vannitoaga.
Neljapäev, 28.juuli
Iidsetel aegadel asus Tervetes legendaarne semgalite muinaslinnus. Tolleaegne semgalite kuningas Nameisis on peategelane mitmetes rahvajuttudes, muuhulgas on tal ka oma sõrmustelood. Näiteks legend, kuidas ristisõdijad tungisid Lätimaale ja hävitasid ühe hõimu teise järel Viimasena alistus kuningas Nameisis ja taganes oma rahvaga Leedumaale. Selleks, et rahvas oma päritolu ja pärandit ei unustaks, kujundas ta kõigile Nameijsi sõrmuse. Sõrmus on tänapäevani väga populaarne välismaal elavate lätlaste seas.
1287. aastal hävitasid Liivi Ordu väed linnuse ja ümbes sajand hiljem rajati kõrvalasuvale künkale Kalnamuiža ordulinnus. Tervetet tunti vanasti hoopis Kalnamuiža nime all. Läksime lastega linnusevaremeid vaatama ja linnamäele. See oli paras ronimine, eriti järsk oli pilskalns.
Kalnamuiža ordulinnuse varemed |
Vaated linnamäelt |
Taamal paistab hobustekasvatustalu ja järjekordne ratsutajate rivi |
Linnamägi paistab ka külakeskusest, kus on kaks poodi ja kirik.
Külapood |
Igapäevane koosolek |
Kirik asub suurest teest pisut eemal mäekünkal ja on ümbritsetud surnuaiaga. Tegemist on ühe vanima kirikuga Zemgales, ehitatud 1614. Mis näitab, et Zemgales väga vanu kirikuid pole. Kirikuaias asub 1906. aastal ehitatud krahv Paleni perekonna kabel. Nii kirik, kui kabel on riikliku tähtsusega arhitektuurimälestised.
Tērvete Kalnamuiža Evangeelne luteri kirik
Olime eeelmisel päeval märganud liblikatemaja silti ja sõitsime seda vaatama. Liblikatemaja asub looduspargi parkla servas ja väärib kindlasti külastamist. Seal on sadu värvilisi liblikaid, väikseid linnukesi ja kilpkonnad. Teistel hakkas varsti palav, sestb siin on ju troopiline kliima, ja nad läksid välja. Meie Klaraga imetlesime tükk aega uhkeid liblikaid.
Sellel liblikal on tegelikult imeilusad erksinised tiivad teiselt poolt, aga kuidagi ei õnnestunud pildile saada |
Peale lõunat sõitsime Avoga Leedumaale, Žagaresse. Olime siit eelmisel, koroona-aastal Nidast tagasiteel läbi sõitnud ja linnake oli meile ägeda mulje jätnud. Tookord kiirustasime Rundale paleesse ja Žagares peatust ei teinud, nüüd tahtsime linnakesega põhjalikumalt tutvuda. Ilm oli küll vihmane, aga me ei lasknud ennast segada.
Hetkel ainuke töötav kohvik Žagares |
Keskväljak |
Žagare on üks Leedu vanimaid asulaid ja ühtlasi kõige põhjapoolsem linn. Vanalinn on muinsuskaitse all ja väga põnev oma madalate puumajade, viltuvajunud aedade ja naljakate kujudega. Pulvandite ehk igast materjalist kujudega on siin linnas mingi teema. Neid on igal pool, linna keskväljakul, eramajade aedades, isegi jõevees.
Terve küla on täis vaimukaid pulvandeid |
Peaväljaku lähedal leidsime haruldase funkmaja. Tavaliselt on need ehitatud betoonist, see siin oli puust.
Žagares on kaks Püha Peetri ja Pauli kirikut. Kesklinnas asuv Uus kirik ehitati 1623. aastal.
Kuna vihma sadas, siis sõitsime autoga linnakeses ringi ja sattusime tõeliselt põnevatele tänavatele.
Pakalnes gatve viib jõe äärde |
Švete jõe ääres on eriti ilusad vanad puumajad |
Pulvand jões |
Üle Švete jõe viib kitsas jalakäijate sild ja selle taga kõrguva kõnka otsas asub Žagare vana Püha Peetri ja Pauli kirik. See kirik ehitati algselt puust 16.sajandil ja põles 1712. aastal maatasa. Selle asemele ehitati tellistest ja dolomiidist pühakoda.
Žagare vana Püha Peetri ja Pauli kirik |
Vaade vana kiriku juurest |
Kirikuseintel olid kellegi kaasaegse kunstniku värviküllased maalid |
Zagare vana kiriku tagaküljel leidsime avatud krüpti, kuhu viis madal trepp. Algul jäin ma trepil kõhklema, sest all oli pooleldi näha lilledest ümbritsetud kirst ja see nägi välja võrdlemisi värske. Üksi oli päris kõhe ja Avo muidugi sellistest asjadest keeldub. Kohe said aga minu morbiidsed huvid kõhklustest võitu ja ma laskusin väikesesse kambrisse, mille seintel olid ikoonid, nende ees pühakujud, küünlad ja lillebuketid. Kirstukaas oli klaasist, aga sees polnud näha muud, kui valged riided ja hõbedane peavõru.
Hiljem lugesin, et tegemist on neitsi Barbora pühamuga.
Barbora Žagarietė oli jumalakartlik tütarlaps 17.sajandist, kes paistis silma oma kristlike vooruste poolest ja suri noorelt ebaselgetel asjaoludel. Rahvajuttude järgi olevat ta surnud põgenedes oma usukauge isa viha või isegi ebasündsa iha eest. Barboraga seostatakse mitmeid imetegusid juba tema eluajal, suurimad imeteod aga saatis ta korda peale oma surma, sest nagu paljude teistegi pühakute, ei pidavat tema surnukeha lagunema. Väidetavalt olevat rootslaste kallaletungi ajal Žagare kirik rüüstatud ja maha põletatud, neitsi Barbora surnukeha kiriku krüptis oli aga tulest täiesti puutumata. Aga mida ei suutnud keskaegsed vallutajad, seda suutis viljakas nõukogude võim. Kirik suleti ja vaese Barbora säilmed viidi teadmata suunas. Tänapäeval on krüptis sümboolne kirst, Barborat pole hoolimata laialdastest otsingutest õnnestunud leida. Aastal 2005 algatati tema pühakuks kuulutamise protsess.
Barbora Žagarietė oli jumalakartlik tütarlaps 17.sajandist, kes paistis silma oma kristlike vooruste poolest ja suri noorelt ebaselgetel asjaoludel. Rahvajuttude järgi olevat ta surnud põgenedes oma usukauge isa viha või isegi ebasündsa iha eest. Barboraga seostatakse mitmeid imetegusid juba tema eluajal, suurimad imeteod aga saatis ta korda peale oma surma, sest nagu paljude teistegi pühakute, ei pidavat tema surnukeha lagunema. Väidetavalt olevat rootslaste kallaletungi ajal Žagare kirik rüüstatud ja maha põletatud, neitsi Barbora surnukeha kiriku krüptis oli aga tulest täiesti puutumata. Aga mida ei suutnud keskaegsed vallutajad, seda suutis viljakas nõukogude võim. Kirik suleti ja vaese Barbora säilmed viidi teadmata suunas. Tänapäeval on krüptis sümboolne kirst, Barborat pole hoolimata laialdastest otsingutest õnnestunud leida. Aastal 2005 algatati tema pühakuks kuulutamise protsess.
Püha Barbora |
Veel mõned toredad majad jõe ääres Upes gatvel ja Raktuves gatvel.
"Pottide maja" on ühe kohaliku mehe vaimusünnitis, kes kogub ja ostab ümberkaudsetelt elanikelt potte, panne, söögiriistu ja muud vanakraami ning naelutab need maja külge. Varem asus siin juutide kauplus.
Sellised kuldsed sildid on kõikide huvitavamate majade peal |
Üks mõisa kõrvalhoonetest |
Ja veel üks |
Raktuvese mäel vanal katoliiklaste kalmistul asub Raktuvese folkstiilis puust kabel, mis iseenesest näeb välja nagu hiigelsuur heinaküün. Kabel ehitati aastal 1800. Kalmistu esimesed hauad on 18. sajandi keskpaigast. Arvatavasti asus Raktuvese mäel iidne semgalite asula ja kindlus, mis hävitati Liivi ordu poolt 13.sajandil.
Žagare ajaloos on olnud väga oluline roll juutide kogukonnal. Esimesed juudid kolisid siia juba 16. sajandil. 18. sajandi algul kolis siia veelgi suurem seltskond. Siin elas aegade jooksul mitmeid kuulsaid rabisid, õpetlasi ja kirjanikke. Enne Esimest maailmasõda oli Zagares kuni 8000 juuti ja nad moodustasid 57% Žagare elanikkonnast. Teise maailmasõja genotsiid hävitas juudi kogukonna täielikult.
Juudi kalmistu |
Siis sõitsid ka noored meile järele ja me käisime õhtust söömas Žagare peaväljakul asuvas kohvikus Svedlaukis. Pärast käisime Žvelgaitise linnamäel, mis asub peaaegu juudi kalmistu vastas üle Svete jõe. 13,sajandil ehitasid Liivi ordulased omakorda siia oma kindluse. Legendid seovad seda kohta esimese leedu hertsogi Žvelgaitisega. Vähemasti oli ta esimene, keda kirjalikult ürikutes mainitakse, sealhulgas Läti Henriku kroonikas.
Lastele pakkusid kõige enam huvi suured viinamäeteod. Vaated ümbruskonnale olid ka ilusad.
Žagare on kuulus ka siin aretatud kirsisordi tõttu ja linnas peetakse igal aastal kirsifestivali.
Reede, 29.juuli
Lahkume Tervetest ja suundume tagasi Eestimaa poole. Meie Avoga teeme jälle väikese ringsõidu. Esimese peatuse teeme Vilce mõisa juures. See on 18.sajandil ehitatud häärber, mille sissepääsu ehib Medemi ja Keizerlingi aadlisuguvõsade kaunis vapp.
Kõrvalhoone |
Vilce mõisa tagakülg |
Sesava luteri kirik ehitati 1633. aastal endise puukiriku asemele.
Bauska linnake on tuntud eelkõige lähedal asuva Rundale palee järgi, mida meiegi olime mitu korda külastanud. Samuti teadsime kahe suure jõe, Musa ja Memele ühinemiskohas kõrgel künkal asuvat kindlust. Aga meile oli täielikuks uudiseks vanalinn ja sealsed "tikitud majad", mida kohalikud ise nimetavad Rooside alleeks. Tikandid meisterdati külaelanike poolt Läti vabariigi sajandaks sünnipäevaks.
Bauskas on ka ilus keskväljak 17.sajandist pärineva raekojaga.
Bauska keskväljak |
Raekoda |
Ausammas Läti poeedile Vilis Pludonsile - õpetlik näide ilusast monumendist |
Puhkeala Memele jõe ääres |
Bauska vanim ehitis on Püha Vaimu kirik, mis on ehitatud 16. sajandil. Kirikutorn ehitati mõned aastad hiljem ja see on kaks korda pikselöögist põlema süttinud.
Ligatne kohta olen siin blogis varem kirjutanud nii: Ligatne on kindlasti üks põnevamaid paiku Lätimaal. Ta asub Gauja jõe kaldal kuuel künkal. Siin on palju liivakivipaljandeid ja sadu koopaid, mida kohalikud elanikud kasutavad juba mitu sajandit keldritena. Asula keskpunktiks on 19.sajandil rajatud paberivabrik. Vabriku ajaloolised puidust tööliselamud on enamasti säilinud ja tänapäevani asustatud.
Ühes neist töölis-ridaelamutest me ka ööbisime. See oli väike korter otse jõe kaldal mõned sammud keskusest ja mõnusast restoranist.
Meie korter vanas tööliselamus |
Jõgu voolas kohe tagaaias |
Vanad paberivabriku tööliselamud |
Joosepi pesakond oli juba avastanud järve Ligatne keskuses ja sõbraliku luige, kes nurus söögipoolist. Ligatne ei sarnanegi ta niiväga linnale, kui pargile, keskväljaku asemel on suur tiik ja majad paiknevad hajali pigem keskusest kaugemal. Enamik keskuses paiknevaid maju on seotud paberivabrikuga.
Laupäev, 30.juuli
Tänane päev kulus Ligatne loomapargi külastamisele. Tegemist on suure alaga, kus matkarajad, puust sillad ja laudteed loomade vaatlemiseks. Kahjuks oli enamik loomi kusagil peidus, nägime ainult paari rebast väiksemas puuris, kahte magavat mõmmikut väga kaugelt ja ühte ülisõbralikku kassikest. Loomapargi teises otsas asus kohvik, kus lapsed said pannkooke süüa ja väikeste jalgratastega ringi sõita.
Vaade koobaste juurest keskusele |
50 m kõrgune Lustūzis ehk Koopakivi asub küla keskuses ja on ilmselt kõige populaarsem vaatamisväärsus Ligatnes. Koobaskeldrid asuvad siin lausa kahel tasapinnal. Selfide tegemiseks ja võib-olla ka kaljude imetlemiseks) on ehitatud mugavad platvormid.
Selfide tegemise platvorm |
Ootamatul selgus, et pidime Avoga veel samal õhtul Tartusse sõitma. Joosep jäi oma perega veel üheks ööks sinna toredasse vabrikumaja korterisse.