"Üksikud heledad laigud" Laikmaa majamuuseumis

Etendus Ants Laikmaast. Peaosas alati suurepärane Indrek Ojari. Teeb nüüdki väga mõjuva rolli. Kuigi ta ei tundu etenduse jooksul väga muutuvat. Nii noore mehena, kui eaka kunstnikuna ikka samasugune jäärapäine, samas kergemeelne ja boheemlik kunstnikuhing. Aga läheb korda ja paneb kaasa elama. Lavastus keskendub Laikmaa suhetele isa ja vennaga ning kuulsate või vähemkuulsate naistega. 

Laikmaa suhted Marie Underiga on ju laialt teada, kõik on ilmselt näinud kuulsat Underi portreed kübaraga. Samuti on laialt teada Adsoni pühendumine poetessile ja selletõttu oli päris koomiline kuulata Laikmaa nõuandeid Underile mitte lahutada oma esimest, untsuläinud abielu, sest uus suhe ei pruugi kestma jääda. Läbi ja lõhki kunstniinimesena tunneb Laikmaa eksimatult ära teiste ande, julgustades Underit tema esimesi luuletusi avaldama.

Romaan Aino Kallasega tuli mulle uudisena. Samuti tütre Aino Marie olemasolu. Laikmaa oligi teadupärast paras naistemees ja seda kuni elu lõpuni. Kusagilt peab ju kunstnik inspiratsiooni saama. Kui just ei taha kogu elu sidrunit ja surnud kala maalida. Kõik naiste rollid olid Külli Reinumägi kanda.

Keerulised on Laikmaa suhted isaga, keda liigutavalt mängib Raimo Pass. Raimo Passil oli etenduses mitu erinevat rolli ja kõik need olid väga head.  Polegi temalt nii õnnestunud etteasteid veel näinud. Näiteks kohvikupidaja, kellega Laikmaa Pariisi juhuslikult kohtus, Laikmaa kunagine kolleeg. Nende kahe arusaamad kunstist ja kunstnikuks olemisest olid täiesti vastandlikud. Üks kibestunud ja pettunud ning kunsti palju pragmaatilisema elukutse vastu vahetanud, teine ikka veel õhinas ja pühendunud. 

Väga liigutavad olid stseenid Laikmaa andeka õpilase Oskar Kallasega, kelle õpinguid ja hilisemat tiisikuse ravi Krimmis Laikmaa toetas. Eriti, kui on ette teada, et ta suri väga noorelt. Oskar Kallast, nagu ka näiteks Tuglast mängis temale omase kergusega Kristjan Lüüs.

Laikmaa majamuuseumi õu on muidugi parim koht selle etenduse tegemiseks. Ka ümbritsev loodus aitas omalt poolt kaasa, küll pidevalt pea kohal lendavad värvulised, küll taamal kraaksuvad varesed. Vahepeal tegid ka näitlejad linnuhääli ja metsast kajas väga toredasti looduse hääli vastu. 

Ei saa siiski märkimata jätta Liisi kommentaari: kui juba ligi 30€ pileti eest küsida, siis võiks vähemalt istmed olla mugavamad. Tavalised kõvad puupingid ei soosi just etenduse nautimist.