Napolis, Amalfi rannikul, Basilicatas ja Apuulias

 Laupäev, 9.aprill

Kell 9 startisime autoga Riia lennujaama. 15:55 läks lend, 13:55 oli mõistlik lennujaama jõuda. Umbes tund jäi meil aega üle, aga kui Riias oleks olnud ummikuid, siis oleksime ka ajahätta võinud jääda. Linnast läbisõit võttis 45minutit.

Kohvrid saime kohe ära anda ja turvakontroll läks ka kähku. Ülejäänud aja istusime kohvikus ja sõime chipse. Mina olin jälle veidi külmetanud ja võtsin ka iiri kohvi. Tavaliselt ma kuigi tihti haige ei ole, aga reisidel olen mitu korda tõbisena kulgenud. Eile käisime Mooska talus metsamatkal. Jalad said läbimärjaks, jope ka ja sealt see tuligi.

Lend väljus õigeaegselt. See oli küll väiksemat sorti lennuk Air Balticul, aga laia istmevahega, väga mugav oli istuda. Rahvast oli ka tagasihoidlikult. Istusime viiendas reas ja meist eespool polnud kedagi.

Maandusime 18:00 kohaliku aja järgi. Kohvrid õnnelikult käes, suundusime välja. Uurisin taksohinda, aga 40€ tundus siiski liiga palju. Umbes 100m lennujaamast otse minna on Alibusi peatus, pilet maksab 5€ ja sõidab Keskvaksalisse umbes 15 minutit.

Sealt läksime metroosse, mis on muidugi kole ja räpane. Räpane tundus terve linn, pidi hoolega vaatama, et kohvriga mitte koerasita sisse sõita. Väljusime Museo peatuses. Meie öömaja B&B Cupole e Campanili asus Via Broggial, aga meil ei õnnestunud kuidagi seda leida. Google maps ei tahtnud koostööd teha. Lõpuks kohalike abiga olime õige ukse taga. Tegu oli vana majaga, millel oli õnneks ka lift, sest tuba asus kuuendal korrusel. Selgus, et meie tuppa saamiseks tuleb kasutada nelja võtit. Aga tuba oli kena, väga maitsekas ja puhas ning perenaine abivalmis.

Meie avar rõduga tuba

Panime kohvrid maha, vahetasime riided ja läksime välja õhtusöögile. Perenaine soovitas ühte restorani läheduses, aga see oli puupüsti täis. Leidsime teise koha, mis polnud ka sugugi halb. Mina võtsin grillitud mõõkkala, Avo sõi spaghetti alle vongoled. Vein maitses ka hästi.

Väljas oli umbes 10 kraadi, seega ei mingit suve. Homseks lubab veidi soojemat ilma.

Hilisõhtune Napoli

Siinkandis oli veidi räpasem, paremal aia ääres elasid kodutud

Pühapäev, 10.aprill

Magasime hästi, kuigi tänavamüra kostis siia väga hästi ära nagu oleks aken lahti olnud. Samuti kostis läbi kõik majas toimuv. Majas oldi õnneks viisakad, aga väljas kostis autode sireene päris pikalt. Aga nagu ma ütlesin, meid see ei seganud.

Hommikusöök oli täiesti piisav ja maitsev, eriti Itaalia kohta. 

Hommikusöögilaud fuajees

Väljas oli umbes 10 kraadi ja öösel oli vihma sadanud. Aga päike paistis ja kohe hakkas soojemaks minema. Jalutasime mere poole. Möödusime Piazza Bellinist ja suurest kloostrist Santa Chiarast. Sinna sai ka sisse minna, aga järjekord oli pikk. Kirikusse saime sisse piiluda, seal käis jumalateenistus. Täna on palmipuude püha, inimestele jagati oliivipuude oksi.  

Santa Chiara klooster

Santa Chiara kloostri kirik

Santa Chiara klooster asutati juba 1310. aastal klarissidele ja frantsiskaani munkadele. Gooti stiilis kirik on pigem lihtsa fasaadiga. See hävis täielikult II Maailmasõjas ja taastati hiljem. Suurim vaatamisväärsus on aga hoopis kloostriõu, mis jaguneb neljaks aiaks. Aiad on ääristatud kaheksanurksete sammastega, mis on kaunistatud majoolikatehnikas keraamiliste lillemustritega. Sambaid ühendavad plaatidega kaetud pingid värvikirevate maaelu, mere- ja mütoloogiliste stseenidega.

Chiesa del Cesu Nuovo oli tellingutes, aga sisse saime minna. Sealgi käis jumalateenistus. See oli tunduvalt uhkem kirik, kui Santa Chiara.

Chiesa del Cesu Nuovo

Napoli rajasid vanad kreeklased juba aastal 470 e.m.a. ja seda peetakse üheks vanimaks pideva inimasustusega linnaks maailmas. Tänapäeval on ta kaootiline, boheemlik ja, mis seal salata, ka üpriski räpasevõitu linn. Aga kindlasti on tal oma võlu ja iseloom. Mida rohkem mere poole, seda idüllilisemaks läheb, seda rohkem võib näha uhkeid paleesid ja kirikuid, seda puhtamad on tänavad.

Napolis on palju uhkeid kirikuid

Juba hakkaski paistma Castel Nuovo ehk uus kindlus, mis oma tüsedate ümarate tornidega mere poole vaatas. Castel Nuovo oli Napoli, Aragoni ja Hispaania kuningate ning valitsejate residents kuni 19.sajandi alguseni. Kindluse rajas 1279-82 Carlos de Anjou 15. sajandi keskel, kui Napoli olid vallutanud hispaanlased, laskis tolleaegne kuningas Alfonso V Aragon kindluse renessansistiilis ümber ehitada ja laiendada. Enam-vähem sarnasel kujul näeme Castel Nuovot tänapäevani.

Castel Nuovo

Kindluse lähedal asuv Umberto I galerii on ehitatud aastal 1887 mõni aasta varem Milanos valminud Vittorio Emmanuele II galerii eeskujul. Igati uhke ja valguseküllane hoone koosneb neljast klaas- ja metallvõlvidega tiivast, mida keskel ühendab suur klaaskuppel. Poed on siin muidugi kõik sellised, kus hinnasilte ei ole.

Galerii üks tiibhoonetest avaneb San Carlo ooperimaja poole. Teatro di San Carlo on üks suurimaid ja ühtlasi vanim ooperimaja Euroopas. Hoone on rajatud 1737. aastal Kuningapalee kõrvale. San Carlo on tuntud oma suurepärase akustika poolest, aga ka lärmaka ja nõudliku publiku poolest. Ei kadesta tenoreid, kes siin majas esinedes ülemist do-d kätte ei saa.

San Carlo ooperimaja Umberto I galerii kõrval

Oleksime tahtnud siia ooperit vaatama tulla, aga kahjuks oli täna seal vaba päev. 

Teatro di San Carlo on osa tohutu suurest Palazzo Realest. Suursugune hoone rajati aastal 1600 Hispaania asekuninga Fernando Ruiz de Castro tellimusel uue kuninga visiidi puhuks, mida tegelikult ei toimunudki. Hiljem sai sellest Bourboni kuningate residents. Palee projekteeris tolleaegne kuulsaim Itaalia arhitekt Domenico Fontana. Kunagi oli see üks võimsamaid kuningapaleesid maailmas.

Palazzo Reale tagakülg

Piazza del Pebliscito ja Basiilika San Francesco da Paola, mis projekteeriti Rooma Pantheoni eeskujul.

Jõudsime mere äärde, Sadam oli täis purjekaid ja tagapool kõrgus majesteetlik Vesuuv oma kahe tipuga. Vesuuv on siiani aktiivne vulkaan, mille purskeid on toimunud kümneid ja kümneid kordi, viimati 1944. Ükski neist pole siiski olnud nii võimas, kui see, mis purustas Pompei (ja Herculaneumi ja veel mõne linna) aastal 79 m.a.j. 

Majesteetlik Vesuuv kõrgub Napoli kohal

Rahvast oli palju, enamik tundusid olevat kohalikud. Palju oli suudlevaid noori. Neil pole vist kusagil olla. Eesti noorel on ikka erakas, aga itaalia noored peavad äkki vanematega koos elama. Siis polegi mujal miilustada, kui avalikes kohtades. Istusime ühte kohvikusse jalgu puhkama ja dringile. Väljas oli natuke tuuline.

Jalutasime mööda promenaadi poolsaarel asuva Castel dell´Ovo juurde. Mustanahalised müüsid laste mänguasju ja ehteid, inimesed jalutasid laste ja koertega, tänavamuusikud mängisid ja laulsid. Täielik melu! Ilus on see Napoli ikkagi!

Vaade promenaadilt, paremal sinetab Capri saar

Castel dell´Ovo

Castel dell´Ovo asub endisel saarel Borgo Marinarol, mis tänapäeval on muutunud poolsaareks. Kindluse ehitasid normannid 12. sajandil. Kindlus asub promenaadi ääres, kus on palju tänavakaubitsejaid, kohvikuid ja jäätisepoode. Pomenaadilt avanevad uhked vaated sadamale ja Vesuuvi vulkaanile.

Sadam ja Vesuuv

Melu promenaadil

Suundusime Hispaania kvartalisse, kus on kitsad tänavad, pesu ripub rõdudel, all on kohvikud ja baarid, inimesed jalutavad ja motikad kihutavad. Trattorias Santa Anna sõime lõunat. Mina eriti süüa ei tahtnud, võtsin bruscettad pühvlimozzarellaga. Avo sõi pizzat. No ikka väga hea söök oli!

Hispaania kvartali kitsas tänav

Kalapood

Kõndisime veel natuke mööda kitsaid tänavaid, siis tulime Via Toledo peale. Siin on palju poode ja outlette ning veelgi rohkem rahvast. 

Paar tundi puhkasime ja magasime hotellis ja siis käisime perenaise soovitatud kohas Re Lazzarone õhtust söömas. Söök oli tõesti hea. Mina sõin veiseribi, mis oli väga maitsev. Kohvi neil ainult kahjuks ei olnud.

Hea restoran, hetkel suletud

Esmaspäev, 11.aprill

Kena perenaine pakkus meile taas hommikusööki ja siis jätsime südamlikult jumalaga. Ta ütles, et tahaks ka Eestisse tulla.

Metrooga sõitsime Centralesse ja seal level -1 oligi Avise rendikontor. Tädi ajas meid kohe uksest välja, sest covid ja ruumis tohib korraga 2 külastajat viibida. Päris pikalt pidime ootama, keegi preferred klient, kellega oli pikem sebimine, aga lõpuks saime oma dokumendid korda. Mul oli lisakindlustusega pakett, seega krediitkaardilt võeti ainult 77€ bensiinipaagi deposiiti. Pealegi anti meile Lexus!

Käima läks nupust, tuled leidsime ka üles ja kuidagi saime parklast välja sõidetud. Siis pidasin platsi peal kinni ja uurisime natuke masinat. GPSi käimapanemiseks sigarisüütajat ei leidnud, õnneks oli mul mobiilil USB ots, saime Waze´i käima ja see juhtis meid õnnelikult Napolis välja kiirteele. 

Vesuuv jäi meist vasakule ja kadus kiiresti silmist. Pompei juures keerasime kiirteelt maha ja algas kitsas keerutamine mööda rannikuäärset kitsast mägiteed. Amalfi poolsaart mööda kulgev rannaäärne tee on muidugi eepiliste vaadetega, mööda mäekülgi turnivad linnakesed on värvilised ja võluvad. Aga tee on kitsas, autod pargivad kilomeetrite kaupa itaallastele omaselt risti ja põiki, inimesed kulgevad muretult tee peal ja üle tee, seega tuleb olla väga hoolas, et mõlkimisi ja müksamisi vältida. Ja mida ilusam vaade avaneb, seda tõenäolisem, et parkimiskohta ei leia.

Sorrentos parkisime maa alla ja kõndisime kesklinna poole, Päris sadamasse me ei laskunud, see oli tublisti allamäge minna, aga Avo lonkab oma puusa pärast. Ilus linnake igatahes, palju uhkeid hotelle, ilusad väljakud, kitsad jalakäijate tänavad. 

Amalfi tee enne Sorrentot

Santuario della Madonna del Carmine Sorrentos

Sadamasse suunduv tee on raiutud kaljude vahele

Sorrento oli Kreeka mütoloogias tuntud kui sireenide kodupaik, kust nad oma ilusa lauluga möödasõitvaid meremehi karidele meelitasid. Sorrento südameks on Piazza Tasso, mis on saanud oma nime linnas sündinud renessansiaegse poeedi Torquato Tasso järgi. Rand on enamasti kaljune ja ujuma pääseb hotellide või rannaklubide eraomanduses olevate kaide pealt.

Sorrento näo kujundavad uhked hotellid

Sorrento sadam

Keskväljak Piazza Tasso

Varsti sõitsime edasi, tee lookles endiselt ja kuidagi märkamatult jõudsime poolsaare teisele kaldale. Nüüd muutus tee eriti kitsaks, autod ja motikad parkisid ridamisi kõikvõimalikes ja võimatutes kohtades, inimesed kooserdasid tee ääres karjakaupa. No täitsa võimatu näis ilma külge kriipimata sõita. 

Parkida sai põhiliselt müügiputkade juures

Järjekordne müügiputka, ostsin maasikaid

Müüjal olid ka abilised kaasas

Positanole lähenedes liikusime eriti ettevaatlikult. Kui nägime parklat Anna, siis keerasime sisse. Seal toimub parkimine nii, et peatad vaba koha peal, jätad võtmed parkla mehele ja see manööverdab ise püstloodis ülesmäge sinu auto ära. Sissesõidutee ääres on ridamisi parklaid, nii et siin on võimalik täiesti mõistliku hinnaga peatuda ja näiteks lõunat süüa või kitsastel tänavatel turnida.

Positano on üks ilusamaid linnakesi Amalfi rannikul. Seda kutsutakse ka terrasside linnaks ning selle kitsastele ja järskudele tänavatele enamasti autoga ei pääse, rääkimata suurtest turismibussidest. Ka Positanol on olnud eksisteerimise jooksul tõuse ja mõõnu. 1343. aastal hävitas linna kohutav tsunami. 15. sajandil kannatas asula Osmanite impeeriumi piraatide rünnakute käes. 18.sajandil puhkes Positano õitsele suure sadama ja kaubanduskeskusena. Pärast Itaalia ühendamist ja uute kaubateede avamist muutus linnake paarikümne aastaga tagasihoidlikuks kalurikülaks, mille paljud elanikud emigreerusid USA-sse. Alles pärast korraliku maantee ehitamist olemasolevate mägiradade asemel algas taas Positano õitseng. Kauni ranniku avastasid (pigem jõukad) turistid. 

Terrasside linn Positano

Kõndisime vast 100 meetrit allamäge ja istusime esimesse ettejuhtunud restorani päikese kätte. Päike aga vajus nurga taha ja mul hakkas kohe kampsuniga külm. Lõpuks kolisime sisse. Söök oli kallivõitu, aga väga hea. Minu seabass juurviljadega ja Avo kodutehtud mereannipasta maksid mõlemad 20€. Siin Amalfil muidugi on igal pool sellised hinnad. See-eest oli ka merevaade.

Merevaade

Kõndisime veel natuke maad allamäge, kuni avanesid vaated rannale. Avol hakkas jalg valutama ja ma läksin ise tagasi ülesmäge autot ära tooma. Umbes tund parkimist maksis 15€ ja auto mäest alla toomine võttis veidi aega. Võtsin paar kilomeetrit allpool Avo peale ja liikusime tasahaaval edasi. Iga käänaku peal olid peeglid, aga ega neist kasu polnud, vastutulevad autod sõitsid ikka nagu kamikadzed. Endiselt parkisid autode rivid kõikvõimalikes kohtades tee ääres. Mõned korrad tõmbasime ka ise vaba koha peale, et ilusat vaadet imetleda ja pilti teha, aga lõpuks väsisime ära. Amalfis, mis tundus vägagi nunnu linnake olevat, me enam peatuda ei viitsinud. Pildid jäidki tegemata.

Kitsas tee. Bussid sõidavad siin ainult ühtepidi.

Möödusime ka Minorist ja Maiorist. Kusjuures täiesti ootamatult nägin meie ees ülekäigurajal oma töökaaslast L-i õega. Teadsin, et ta on samal ajal umbes siinkandis, aga ikkagi oli täitsa ootamatu kokkusattumine. Kallistasime korraks ja ma pidin edasi sõitma, sest taga olid autod.

Peale Maiorit jäi turiste vähemaks, aga vaated olid endiselt lummavad.

Peale Maiorit mõned kilomeetrid oli meie majutuskoht Tenuta Solomita. Algul juhatas waze meid väikesesse parklasse tee ääres, aga kuna eemalt paistis mingi restoran, siis sõitsime sinna. Tegemist oli ilmselgelt kalli ja uhke restoraniga, aga näha polnud hingelistki. Õnneks tuli üks töölise riietes lahke mees, kes kohe helistas, kuhu vaja. Natukese aja pärast ilmus autoga üks teine lahke meesterahvas, kes sõitis meil ees ja keeras väga järsult kitsast väravast sisse ning veelgi järsemalt mäest üles. See oligi meie majutuskoht. Mees haaras rõõmsalt meie raskema kohvri ja hakkasime puust aedade vahelt ülesmäge rühkima. Vahepeal natuke hingeldasime ja mees pühkis higi. Põõsas krabistas sisalik. 

Tuba oli ilus, hele ja avar. Ja mis kõige olulisem, rõdult oli imeline vaade merele ja mäele. Olime täiesti metsikus looduses, kaugel turistide kärast. Päike paistis ja rõdul oli soe ning mõnus. Ainuke probleem oli restorani puudumine. Kuna mul oli info, et siin oli ka restoran, siis me õhtusöögiks midagi ei varunud. Tegelikult oli mõeldud sedasama kallist restorani, kust olime tulnud. Õhtusöök ühele inimesele maksis seal alates 100 eurost. Peremees soovitas minna Maiorisse, aga me ei viitsinud enam kuhugi sõita. Palusin tuua ühe punase veini, seda siis jõime. Avo sõi Napolist kaasavõetud õuna ja pirni. Minul polnudki kõht tühi, sõin tee pealt ostetud maasikaid.

Vaade rõdult

Rõdul me kaua olla ei saanud, sest päike läks mäe taha ja kohe hakkas jahe. Aga siin oli väga mõnus ja vein hakkas ka pähe. Head veinid on siin Campanias!

Teisipäev, 12.aprill

Hommikusöök oli imeline! Kõrgel looduslikul terrassil vaatega merele ja mägedele. Päike paistis ja täitsa soe oli. Eilne vanamees tuli meid rõõmsalt tervitama. Laud oli valge linaga kaetud ja head-paremat täis. Sisalikud krabistasid siin ja seal, peremees pani neile purukesi aia peale.

Hommikusöök vaatega

Kohalik elanik soovib ka hommikusöögist osa saada

Peremehe sõnul tahavad nad siin kasutada ainult looduslikke materjale, mitte näiteks tsementi. Sellepärast olid terrassid kividega täidetud ja puust aiad igal pool. Kõige suuremad vaenlased pidid olema metssead, kes tulevad, siis, kui inimesi ei liigu, näiteks vihmasel ööl ja songivad kõik üles. Tuttav probleem, ausalt öeldes. Meil on Võrumaal nii mõnelgi kevadel metssigade poolt muru parketiks kujundatud. Peremees ütles, et ta plaanib siiasamasse elama tulla ja oma köögikioskit pisut laiendada, et saaks õhtusöögiks ka midagi kerget pakkuda.

Jätsime südamlikult hüvasti. Peremees ei tahtnud isegi veini eest raha, ütles, et see on kingitus. Väga kena temast. Aga ilmselt selle veini pärast, mis sai tühja kõhuga joodud, oli mul suht hõre olemine pool päeva. 

Sõitsime tasakesi mööda piltilusat rannikut Salerno poole. Siingi oli autosid palju ja parkimiskohti võimatu leida. Nii jäid pildid tegemata. Varsti jõudsime kiirteele ja hakkasime Apuuliasse kihutama. Maastik oli kiirtee kohta täitsa kena ja autosid polnud ka liiga palju. 

Kena maastik kiirtee ääres

Paarisaja kilomeetri pärast jõudsime Minervino Murge linnakesse. Kohe enne sissesõitu oli silt, mis näitas Püha Miikaeli koobaskiriku poole. Keerasime väikese külatee peale ja jõudsime idüllilise aasa serval asuva väikese kiriku juurde. Uks oli kahjuks lukus, aga jalutasime natuke poolmetsikus aias, imetlesime saialilli, iiriseid, kobarhüatsinte ning muidugi lõunamaiseid agaave ja ämmakeeli. Ja nautisime soojust, sest lõpuks ometi oli suveilm.

Taamal kõrgub Minervino Murge linnake

Püha Miikaeli koobaskiriku sissepääs

Saialilled ja kobarhüatsindid

Uhked kivisillad Minervino Murge juures

Püha Miikaeli karstikoobas Minervino Murges on olnud kultusepaik juba varakristlikest aegadest alates ja toimib tänaseni kirikuna. Esimesed asukad olid siin juba 2 miljonit aastat tagasi. Tõendid koopa kasutamisest pühakojana, peaingel Miikaeli kultuspaigana, pärinevad aga aastast 1000m.a.j. Põnevam osa on muidugi koopa sisemuses, aga nagu öeldud, oli kirik kahjuks suletud. Püüdsin ka helistada infotahvlil olevale numbrile, aga see ei vastanud.

Minervino Murges järgisime centro storico silti ja sõitsime väga järsust ja kitsast tänavast ülesmäge. Parkisime oma auto tänava äärde, paistis, et siin oli 13-16 parkimine tasuta. Hiljem selgus, et nii oli mitmeski selle piirkonna linnas. Leidsime ka toreda restorani Osteria La Tradizione, kuhu meid kohe sisse kutsuti. Antipastisid soovitati võtta, pidi spetsiaalne kohalik valik olema. Tõepoolest oli väga maitsev. Nagu ka grillitud lambaribid salatiga. Teenindus oli ka suurepärane. Aga me olime ka peaaegu ainukesed külastajad. Linn oli üldse üsna inimtühi, eriti võrreldes Amalfiga.

Restoran Osteria La Tradizione

Grillitud lambaribid salatiga

Kõndisime veidi maad mäest üles, sest reisijuhtides soovitatakse imetleda Alta Murgia rahvuspargi panoraame. Mingite veoautoga tüüpide käest ostsin maasikaid, aga ega need siin kõige paremad polegi.

Minervino Murge linnakesest avanevad Alta Murgia rahvuspargi panoraamid

Minervino Murgia asub 430m kõrgusel ja siit avanevate imeliste vaadete pärast kutsutakse linnakest ka "Apuulia rõduks". 

Suundusime edasi Castel del Monte poole. Tee viis mööda linna järjest kõrgemale. Maastik oli siin väga huvitav, kivised karjamaad, kiviaiad ja siin-seal mahajäetud kivithooned, majad ja lausa talud, ühtegi hingelist me ei näinud. 

Alta Murgia rahvuspark kujutabki endast tohutut 600 meetri kõrgusel laiuvat platood. Kunagi oli siin aktiivne põllumajanduspiirkond, millest annavad tunnistust vanad farmid ehk Masseriad, iidsed kiviaiad lammaste pidamiseks, mida kutsutakse kohalikus keeles Jazziks ja Posteks ning oliivipuude read. Tänapäeval on need farmid enamasti mahajäetud ja külad inimtühjad. Mis muidugi annab maastikule erilise fluidumi.

Mahajäetud Masseria Alta Murgias

Seda kivionni kasutati tõenäoliselt lammaste hoidmiseks

Castel del Monte on Alta Murgia üks suurimaid vaatamisväärsusi ja kuulub ka UNESCO maailmapärandisse. See ehitati Saksa-Rooma keisri Frederick II käsul 13. sajandil. Kindlus on tuntud omapärase ja keeruka kaheksanurkse arhitektuuri poolest ning siin puuduvad tavapärased kaitsestruktuurid nagu vallikraav ja tõstesild, aga ka maa-alused keldriruumid. See uhke loss polnud rajatud mitte kaitse-eesmärkidel, vaid Sitsiilia kuningriigi sümbolina, mille valitseja kunsti ja arhitektuuri armastav Frederick II tol ajal oli. 

Castel del Monte juurde autoga ei saanud, parkla oli paar kilomeetrit eemal. Õnneks sõitis kindluse juurde buss iga 10min tagant. Maksis 1€ edasi-tagasi. Isegi kui Avo ei oleks lombakas, oleks olnud mõistlik bussiga minna, sest tee oli päris pikk ja mitte eriti huvitav. 

Loss ise oli muidugi imposantne, kõrgudes ülejäänud maastiku kohal. Siit ülevalt oli isegi Aadria meri näha. Pilet kindlusesse maksis 7€, aga me ei viitsinud sisse minna. Sellised keskaegsed ehitised on alati väljast põnevamad, kui seest. Sõitsime sama turistibussiga parklasse tagasi.

Taamal paistab Aadria meri

Imposantne Castel del Monte

Parkla kõrval oli suveniiripood ja pizzeria, kust meil õnnestus õhtuks mozzarellat, proscuittot, veini ja vett osta. Teekond kindlusest öömajja kulges taas mööda kummalist maastikku, kiviaedadega ääristatud kehvapoolseid teid ja mahajäetud kivimaju. See oli väga maaliline teekond.

Ka meie majutus Borghetta Pedale oli keset samasugust mahajäetud maastikku. Õu oli täis erinevaid hooneid, kõik veidike rohtukasvanud. Ja jälle ei hingelistki, kui üks koer ja tõeline hulk kasse välja arvata. Kartsin juba, et olime jälle kuhugi valesti tulnud, aga majade peal oli silt Borghetto Pedale. Meie helistamise peale tuli varsti noor peremees ja näitas meile meie korterit. 

Vastuvõtukomitee

Majake oli puhas ja korralik, aga pagana külm

Tegelikult oli see täitsa normaalne, ainult külm. Õnneks oli olemas õhksoojuspump, noormees pani selle kohe 30 kraadi peale. Ta ütles, et viimased 2 covidi aastat on turismile raskelt mõjunud ja et praegu pole ka õige hooaeg. Kõige ilusam pidi siin juunist oktoobrini olema. Näitas meile ehtsat trulli ka, kus praegu ei saa majutuda, sest sinna ei saa paksude seinte tõttu õhksoojuspumpa panna. Kõik hooned on tema perekonna poolt ehitatud. Kassid on aga kasulikud, hoiavad eemal hiired ja rotid ning isegi maod ja putukad. 

Hooneid oli tegelikult palju ja igasuguseid. Kui nad ei oleks nii ehedalt kohalikud, siis oleks jäänud mulje, et oleme laohoovi sattunud. Meie maja vastas olid ilma mördita kividest laotud ehitised, kõrval mingi värav, edasi krohvitud madal kuurilaadne ehitis. Väga kummaline koht. Ilmselt olime esimesed sellel hooajal. Ega see huugav konditsioneer palju õhku soojemaks ei teinud. Võtab ilmselt mitu päeva, et seda kõrgete lagedega kivimaja üles soojendada.

Meie majake on vasakul, tagumised suured hooned on tühjad

                           

Ilma mördita laotud hooned meie hoovil

Peremees näitas meile uhkusega 100-aastast tamme. Me ei hakanud ütlema, et Eestis on vanemaid ja suuremaid. Seda enam, et tegelikult oli ümbruskond tõeliselt äge.

Kaks km eemal pidi olema baar, kust saab osta "whatever you want". Kuna meil polnud piisavalt vett, siis sõitsime sinna. Baar tegutses ilmselt ka kogukonnapoena, aga paari lageda riiuli peal oli mõni pakk krõpse ja üks kanister auto aknapesuvedelikku. Leti ääres istus paar kohalikku parmu õllepudelite taga. Vett me saime ja ma ostsin ka ühe šokolaadisaiakese.

Majas oli endiselt jahedavõitu, aga õnneks oli siin mitu tekki. Wifit polnud, kasutasime hotspotti.

Kolmapäev, 13.aprill

Magasime kahe paksu tekiga ja ma pole ammu nii hästi maganud. Kröömike oleks nagu tuba soojemaks läinud ja vannitoas tuli korralikku sooja vett. Mis peamine, päike paistis otse ukse alla ja väljas oli juba soe!

Kõndisin natuke õue peal ringi. Kassid aktiveerusid ja kogunesid, kusagil mürises traktor. Seega hingelisi ikka oli. Oli aru saada, et siin oli kunagi rohkem majakesi olnud, ilmselt rendiks. Praegu oli kõik rohtu kasvanud. Ühe majakese juures olid kiiged kõrge heina sees. 

Rohtunud mugavused

Veel ehitisi õue peal

Külatanuma ääres

Waze saatis meid kohe kitsale ja auklikule põlluteele. Keerasime varsti otsa ringi, aga koht oli väga ilus. Kaugemal lõigati vist oliivipuudel oksi. Teed ääristasid kiviaiad ja siin-seal olid pisikesed ümmargused kivimajakesed - trullid. Nägime taas ka mahajäetud Masseriaid. 

Külatänav

Põllumajandus

Hakkasime kohtama juba ka trulle, needki mahajäetud

Hüljatud Masseria

Külakirik, mille lähedal oli ka baar

Maastik avardus ja me sõitsime platoolt alla. Meie järgmine peatus oli Gravina in Puglia, mis alguses oli ehmatavalt kole. Siis aga jõudsime vanalinna ja saime ühe suurema platsi peale parkida. Vanalinn oli täitsa kena, eriti kui avanesid vaated kanjonile ja kuulsale akveduktile. Tuletas üsnagi Rondat meelde Andaluusias, ainult turiste oli tunduvalt vähem. 

Gravina in Puglia asub tohutu kanjoni serval ja seda kutsutakse ka "vee ja kivide linnaks". Iidsetel aegadel rajati elamud ja pühakojad kanjoni järskudesse kiviseintesse ning looduslikesse koobastesse. Pildil keskel on keerulise nimega Ponte Acquedotto Viadotto della Madonna della Stella, mis ehitati 18. sajandil ühendamaks omavahel kahte tähtsat kirikut. Hiljem muudeti sild hoopiski akveduktiks.

Ponte Acquedotto Viadotto della Madonna della Stella

Kanjon Gravina in Puglia külje all

Gravina in Puglia

Inimasustus oli siin juba mitu tuhat aastat tagasi. Üle 1200 aasta kasvatatakse piirkonnas viinamarju ja siinsed veinid olid kuulsad juba antiikaja rändurite hulgas. Seesama keiser Frederick II, kes laskis ehitada Castel del Monte, rajas 1200. aastal Murgesse oma jahikaitseala, nimetades seda "rõõmude aiaks" ning aitas kaasa ka kohaliku viinamarjakasvatuse arengule.

Suur osa linna vaatamisväärsusi asub hoopis maa all, kus kulgeb kilomeetrite kaupa tunneleid, keldreid ja kivikirikuid. Külastasin minagi ühte maa-alust kirikut, mis asus Katedraali all. Kirikul on mitu nime: Socccorpo või Lamia dei Morti või St. Groce. See on sama suur, kui pea kohal asuv Katedraal ning on ehitatud matusepaigaks piiskoppidele ja auväärsematele linnakodanikele. 

Peamises altariruumis asub massiivne puidust krutsifiks, Jeesuse peas ehtsad juuksed segamini põhuga. See kuju pärineb 16. sajandist. Kuju on üleelusuurune ja mõjus üsnagi kõhedusttekitavalt. Nelja silma alla ma poleks tahtnud temaga jääda. Õnneks istus eesruumis kena noor munk, kes mulle ka pileti müüs.

Krutsifiks

Kõndisime allamäge San Michele delle Grotte kaljukiriku juurde. Päris kirikusse kahjuks ei saanudki, metallväravad olid suletud, aga see oli väga armas koht taas vaatega kanjonile. Kaljusse olid koopad raiutud, seal oli võimalik sees käia. Koobaste juures oli üks kena noorem paarike koeraga.

Kena noorpaar koeraga

Vasakul paistab San Michele delle Grotte kaljukirik

Koopad linnaservas

San Michele delle Grotte kirikut peetakse Gravina in Puglia esimeseks katedraaliks. Sissepääsuks on looduslik koobas, mida on kõvasti laiendatud ja töödeldud ning kust trepp viib järgmisse koopasse ja siis järgmisse jne. Ühes kõrvalkoobastest on kummaline ekspositsioon korralikult ritta laotud pealuudest ja kontidest. Legendi järgi kuuluvad need 999. aastal saratseenide rünnakus langenud märtritele. Tõenäolisemalt on aga tegu siia 17. ja 18. sajandil toodud säilmetega. No meie seda ei näinud, mis minu morbiidseid huve arvestades oli kurb muidugi.

Ühes tänavakohvikus jõin capuccinot, kohe parem hakkas. Sõitsime edasi Altamurasse, kus plaanisime külastada kuulsat katedraali. Parkisime vanalinnas tänava äärde. Siin oli taas 13-16 parkimine tasuta. Paraku oli ka katedraal samal ajal suletud. Nagu ütles üks kohalik mees - sel ajal on Altamura täiesti väljasurnud. 

Altamura Katedraal ehitati 13. sajandil ja seda peetakse üheka kauneimaks keskaegseks katedraaliks Itaalias. Taas oli projekti algatajaks eespool juba mainitud keiser Frederick II. Alates 1986. aastast on kirik olnud Altamura-Gravina-Acquaviva delle Fonti piiskopi residents. Meie saime paraku imetleda ainult keerukate nikerdustega portaali.

Keerukate nikerdustega portaal

Leidsime google mapist ühe avatud restorani La Grotta di Santa Chiara, mis osutus väga heaks. Mina sõin liharulle, mis olid ülimaitsvad. Avo tellis mingeid vorstikesi, mis olevat ka head olnud.

Liharullid

Siis oli aeg sõita Materasse, kus oli ka meie tänane öömaja hotellis Fra i Sassi. Parkisime hotelli juhiste järgi auto uues linnaosas ära ja trandsfeerbuss tõi meid 10€ eest otse hotelli ette. Kohvritega oleks esiteks raske olnud mööda treppe ronida ja teiseks oli kahtlane, kas me hotelli kohe üles oleksime leidnud. Kõhetu vanamees juhatas meid treppidest üles kõige kõrgemale ja ütles, et me saime tasuta upgrade´i sviiti. Tuba oli suur ja ilus küll, vannituba vanniga (vaevalt, et me küll seda kasutame) ja, mis peamine, vaade oli uskumatu Matera vanalinnale.

Uskumatu vaade meie hotelli ukselt

Meie sviit koopas

                          

     

SPA, mida me ei kasutanud

Puhkasime mõnuga soojas toas, mis tegelikult oli pooleldi koobas, kuhu uksest ja selle kõrval olevast aknast tuli piisavalt valgust. Siis suundusime linnakesega tutvuma. Liikusime allamäge ja jõudsime võimsate mõõtmetega kanjoni servale. 

Matera vanalinn Sassi, mis tõlkes tähendab koobast, asub sügava kuristiku serval nagu Gravina in Pugliagi. Pidev inimasustus on siin olnud juba 7000 aastat. Keskajal pakkusid koopad varjupaika bütsantsi munkadele. 15.sajandil hakkasid munkade eluasemetesse ja kabelitesse tasapisi kolima kohalikud talupojad ja 18. sajandiks oli elu koobastes juba laialt levinud. Jõukamad linnaelanikud ehitasid koobaste ette uhkeid häärbereid ja kirikuid.

Matera asub tohutu kanjoni serval

Matera vanalinn koosneb kahest osast. Pildil on näha Sasso Caveoso

Matera kaks kirikut. Vasakul San Pietro Caveoso, paremal kõrgub üle linna Santa Maria de Idris. Kirikuid on linnas muidugi kõvasti rohkem.

Mõnda koopasse on rajatud väike muuseum, kus sai tutvuda kunagise elu-oluga. Käisime kahes koobaselamus. Esimeses, Casa Grotta Narrantes lasti Dvoraki muusikat ja näidati väikest filmikest poisist, kes endale kingad sai. Koobastes elasid kunagi lisaks suurele perele koos ka kanad, põrsad, eeslid ja isegi hobused. Voodi pandi niiskuse eest põrandast võimalikult kõrgele. Vee kogumiseks oli terves linnas spetsiaalne süsteem. Vihmavesi koguti tsisternidesse, kust see voolas mööda savist renne koobastesse laiali.

Casa Grotta Narrante

 Casa Grotta di vico Solitario tundus pisut uuemast ajast olevat. Kummutil olid fotod pereliikmetest.

Casa Grotta di vico Solitario

Perefotod

Eelmise sajandi algul, kui Itaalias ja kogu Euroopas hakkas elujärg tasapisi paranema, elati Materas endiselt väga vaeselt ja algelistes tingimustes. Koobaselamutes polnud elektrit, voolavat vett ega kanalisatsiooni. Levisid haigused ja laste suremus oli suur. Tegelikult oli veel 1950ndatel aastatel elu Materas väga vilets. Seda viletsust kirjeldas Carlo Levi oma kuulsas autobiograafilises romaanis "Kristus peatus Ebolis", mille järgi Francesco Rosi tegi samanimelise filmi, peaosas Gian Maria Volonte ja Lea Massari. Aastatel 1953 - 1968 koliti suur osa elanikest uude, moodsasse linnaossa, vanalinn jäi inimtühjaks ja vaikseks. Kuni aastani 1993, mil see võeti UNESCO maailmapärandisse ja Matera avastasid turistid.

Tänapäeval koobastes enam ei elata, küll aga on neisse rajatud õdusaid kohvikuid, poekesi ja uhkeid hotelle.

Paistab mõnus kohvik olevat, aga turismihooaeg pole veel alanud ja inimesi vähevõitu

Fontana dell’Amore aastast 2020

                                             

Käisime ka ühes väiksemas koobaskirikus Sant´Agostino al Casalnuovos, mis pärineb 13. sajandist. Sel ajal olevat legendi järgi Materasse tulnud grupp nunnasid Palestinast. Aastast 1310 on pärit dokument, kus peapiiskop Roberto annetab kiriku koos paljude majade, aedade ja muu pärandiga läheduses asuvale Santa Lucia kloostrile. Alates 17. sajandist hakati kirikut kasutama eluruumina.

Ühelööviline koobaskirik Sant´Agostino al Casalnuovo

Ronisime ülespoole üle linna kõrguva Santa Maria de Idrise koobaskiriku juurde. Seal ei tohtinud kahjuks sees pildistada, aga ilusad 17.-18. sajandi freskod olid seintel.

Santa Maria de Idris

Kirikuid on tegelikult kaks, mõlemad täielikult koobastesse raiutud. Santa Maria de Idrist on esmakordselt mainitud 14. sajandil. Altari kõrvalt pääseb suuremasse ja vanemasse San Giovanni di Monterrone kirikusse, kus on säilinud freskod 11.-13. sajandist.

Siin on frescod näha, mida pildistada ei lubatud

Kuna olime juba niikuinii oma hotellist valelpool mäge, siis ronisime ka Toomkiriku juurde. Vaade linnale oli muidugi vinge. 

Matera vaade Toomkiriku terrasilt 

Toomkiriku juurest alla tulles otsisime restorani, aga googel läks natuke lolliks. Tulime siis vaistu järgi ja sattusime täitsa toredasse restorani, kus sõime pastat ja dolcit. 

Restoranist hotellini püüdsime jälle googel mapsi järgi tulla, aga taas juhatas see meid kummalistesse kohtadesse. Õnneks Avo enam-vähem taipas, kuhu peab minema ja me jõudsime õnnelikult oma tuppa tagasi. Õnnelikult ka selles mõttes, et tänavakivid on siin väga libedad ja alla tulles oli koperdamise oht päris suur. Vihmase ilmaga on siin ilmselt täiesti võimatu käia. Aga praegu paistis kuu ja meid ümbritses sume lõunamaine öö.

Sume on öö

Neljapäev, 14.aprill

Hommikusöök oli pigem tagasihoidlik sellise hotelli kohta, aga võib-olla ongi see siin piirkonnas tavapärane. Tegime check-outi ja ma palusin parklast transfeeri tellida. Ma ei saanudki aru, mis sellega oli, vanamees receptsionist ütles algul, et tullakse tunni aja pärast, mille peale ma tegin suured silmad, siis ta küsis, kas mul on Toyota ja käskis mul endal helistada. Lõpuks viis meid ise garaaži ära. Selle eest ei võetud isegi raha. Maksime 15€ parkimise ja 10€ ühe suuna transfeeri eest.

Hommikusöök oli pigem tagasihoidlik

Tahtsime minna teisele poole kanjonit Matera vaadet imetlema. Google mapsi järgi pidi seal mingi belvedere olema. Panin selle waze´i sisse ja see juhatas meid rõõmsalt vanalinna kitsastele tänavatele. Õnneks taipasime varsti oma viga ja saime ka ilma viperusteta linnast välja. Sellistes vanalinnades on ju läbikäike, kus autost mõlemale poole jääb sentimeeter vaba maad. Mina taolises kohas kindlasti hakkama ei saaks. 

Õige tee läks peatselt üle kehvaks kruusateeks, aga õnneks oli meil seekord kõrgem auto, saime sõita Neitsi Maarja koobaskirikuni. Seal oli väga tore kõndida, imetleda Matera vaadet ja loodust ümberringi. Kaljusse raiutud kirik oli armas ja selle kõrval asus veel mitu koobast. Kiriku uks oli kahjuks kinni. Kui juba autos tagasi olime, tuli üks mees ja pakkus võimalust kirikusse sisse minna, aga me ei viitsinud enam. Eks neid koobaskirikuid sai juba eile nähtud kah.

Vaade Materale teiselt poolt kanjonit

Neitsi Maarja koobaskirik

Seesama kirik 

Võtsime suuna Alberobello poole. Tee peal plaanisime külastada ka Gioia del Colle kindlust, aga selgus, et see asus suuremat ja koledamat sorti linnas. Me ei hakanud parkimist otsima ja sõitsime edasi. Maastik oli väga tore, tee äärde ilmusid trullid ja taas kiviaiad, nägime isegi mõnda lehmakarja. Maantee oli kitsavõitu, aga õnneks liikus autosid vähe.

Vanad kiviaiad ja mahajäetud trullid

Alberobellos leidsime suht lihtsalt parkimiskoha ja 500 meetrit ülesmäge minnes jõudsime keskväljakule, kust algas trullide linnaosa. Kõigepealt istusime aga ühte välirestorani ja sõime lõunat. Siin oli väga soe, suisa palav. 

Vaade trullide linnaosale Largo Martellottalt

Alberobello on trullide linn. Trullid on kuplikujulise katusega ümmargused või ruudukujulised majakesed, laotud paekividest ilma mördita ja pealt valgeks lubjatud. Üksikud kohalikud elavad tänapäevani sellistes päkapikumajades, aga enamik trullidest on sisustatud suveniiripoeks või söögikohaks.

Trullide piirkond on üsna turistikas, aga ikka väga eriline. Selliseid majakesi pole mitte kusagil mujal maailmas. Ammustel aegadel ehitati trullid ajutisteks varjualusteks või laohooneteks, aga ka vaesemate põllutööliste elamuteks. Tänapäevani säilinud trullid on ehitatud aga tänu ühele maaomanikule ja tema ihnsusele. Nimelt valitses 14.sajandil siinset piirkonda Conversano krahv, kes osutus väga kokkuhoidlikuks meheks. Kuna hoonestatud maa oli palju kallimalt maksustatud, kui ilma hooneteta maa, siis andis krahv oma talupoegadele käsu ehitada majad vanade traditsioonide kohaselt paekividest, mida oli kontrollide tulekul lihtne koost lahti võtta ja hiljem jälle kokku laduda. Sama joont järgisid ka krahvi järeltulijad. Igatahes veel 18. sajandi lõpus elas enamik Alberobello 3500st elanikust trullides.

Sant'Antonio di Padova Alberobello ehk Trullikirik

Trullikirik pühitseti 1927. aastal

Ühes majakeses sai 4€ eest näha autentset sisustust ja kuulata lühikest tutvustust siinsest elust-olust. 

Trullimuuseum

Ühe kupli alla mahub üks tuba. Teine tuba oli juba teise ümmarguse katuse all, kuigi need olid omavahel ühendatud. Suurematel perekondadel võis olla ka näiteks tosinast trullist koosnev kobarelamu. Selles trullis oli elutuba kamina ja söögitegemise nišiga ja kaks magamistuba. Veel kümme aastat tagasi olevat siin elanud kaks õde. Praegu olid magamistubades voodid, aga vanasti magati heintel. Tol ajal elasid siin sees ka hobune või eesel ehk siis veoloomad. Rikkamatel peredel oli kaev majas, vaesemad pidid väljast vee tooma. Ilmselt oli neil üsna Materaga sarnane veesüsteem. Peldikut muidugi majas ei olnud, kasutati potte ja sisu visati õuele. Joonistatud märgid katustel olid pere jaoks õnnetoovad sümbolid. Kõige ülemine kivi on igal trullil isemoodi ja selle keerukuse järgi on võimalik vahet teha rikkal ja vaesel perel. Päris põnev oli seda kõike kuulata.

Elutuba ja sellega külgnev magamistuba

Trullis oli ka kamin

Tagumine magamistuba

Ronisime Avoga ka mõne maja terrassile, et panoraamvaadet näha. Hakkasin vaikselt ka suveniiridega tutvuma. Midagi tuleb ju kodustele viia.

Väikese peatuse tegime ka valges linnas Locorotondos, mis tundus kuidagi ehedam ja armsamgi, kui Alberobello. Tõsi küll, trulle seal polnud ja selliseid ehedaid ning armsaid linnu on Itaalias hulgim. Aga igatahes tasub seal veidi ringi hulkuda.

Valge linnake Locorotondo

Madre San Giorgio Martire kirik vanalinna südames

Millegipärast oli Locorotondos palju nõiakujukesi üles riputatud

Locorotondo ajalugu ulatub tagasi 11. sajandisse. Linnakese võlu on kitsastes valgetes tänavates ja turistide vähesuses. Ülalt vaadates näeb ta välja nagu tigu, ringikujulised tänavad ümbritsevad Madre San Giorgio Martire kirikut. Kuigi Locorotondo asub ainult 8km Alberobellost, siis trulle siin ei näe. Erinevalt ringikujulistest tänavatest, on majad üsna tavaliselt neljakandilised. Linnake asub järsul künkal ja seda ümbritsevad rohelise Itria oru viinamarjaväljad ja oliivipuude istandused. Siinset valget veini Locorotondo DOC peetakse Apuulia parimaks.

"Tavalised" neljakandilised majad

Vaated Itria orule

Täna õhtul me ei viitsi ilmselt kuhugi välja sööma sõita, kuigi öömajast 3km pidi olema linn paljude restoranidega. Sõitsime hoopis supermarketisse ja ostsime veini ja snäkke. 

Meie tänane öömaja Masseria Peppeturro asus kümmekond kilomeetrit Locorotondost Cisternino linnakese külje all. Kuigi maastik polnud just kõige ilusam, oli koht ise väga kena. Kaunis tee viis õuele, mida ümbritses mitu heledast kivist maja. Mõned neist olid ka ehtsad trullid. Kaugemal olid oliivipuud ja viljaaed. Meie toast sai avarale terrassile, kus jõime veini ja sõime oma snäkke. Päike paistis veel ja oli soe.

Meie terrassiga öömaja

Vaade terrassilt trullidele ja aiale

Toas nii soe ei olnud. Kell 18 pidi automaatselt kütma hakatama ja tõepoolest, meie toas läks radikas kuumaks, aga vannitoas on endiselt hundilaut. Kirusin ennast juba mitmendat korda, et rohkem sooje riideid kaasa ei taibanud võtta. Ära võib külmuda siin palaval lõunamaal.

Ilus tuba, aga jahedavõitu

Suur Reede, 15.aprill

Öösel läks tuba soojaks, aga hommikuks oli taas külm, nagu ka vannituba. Aga siiski mitte nii hull, kui Borghetto Pedales. Sain isegi pesus käidud, ilma, et jäässe oleksin läinud.

Hommikusöök oli täitsa rikkalik, eriti magusa poole pealt nagu ikka Itaalias. Lahke peremees teenindas meid, andis oma käega saia, sinki ja mozzarellat, tõi kohvi. Kokkuvõttes täitsa kena majutus.

Hommikusöök ja lahke peremees

Sõitsime 13km kaugusel asuvasse Ostunisse. Parkisime vanalinna servas ja kõndisime läbi pargi. Kohalikud nautisid püha ja ilusat ilma. Park oli rahvast täis. Keerasime nurga taha ja sealt ta paisitis, künkal asuv valge linn. Järjekordne. Aga mõnus oli siin jalutada, turiste oli parajalt ja kohalikke ka. Kirikud olid lahti ning ka suveniiripoekesed. Ostunis on uhke katedraal, kus sees korralikud infosildid, mida üks või teine maal endast kujutab ja kes selle maalinud on. Katedraali vastas on uhke linnavärav. Möödusime ka ilusast Piazza della Libertast.

Ostuni - järjekordne künkal asuv valge linn

Piazza della Liberta

Vanalinn

15. sajandist pärinev Ostuni Katedraal on pühendatud Neitsi Maarja taevasseminemisele. Samas asukohas on pühakoda olnud tegelikult juba aastast 1000. Kiriku fassaadil olevat roosakent peetakse üheks kaunimaks maailmas. Rikkalikult kaunistatud on ka interjöör.

Santa Maria Assunta katedraal

Lagi

                                                                                                           

16.sajandi fresco

                                                                   

Lahkume Ostunist

Edasi sõitsime mere äärde Torre Guaceto kaitsealale. Parkla oli tee ääres ja sealt oli umbes 500m mereni kõndida. Torre Guaceto merekaitseala rajati 1991. aastal ja see hõlmab 20km rannikut. Tee ääres laiusid niinimetatud sood, mida siin põhiliselt kaitstaksegi. Need on küll kuivad kooslused, aga seal pesitseb palju linde ning elab kahepaikseid ja putukaid. Piirkond on ka merikilpkonnade pesitsusala. Lisaks kaitstakse siin liivadüüne ja taimestikku. Avogi leidis mitmeid huvitavaid lilli.

See punane lill on lutsern

Kaitseala maastik

Soostunud alad on liigirikkad

Rannal oli üllatavalt palju päevitajaid ja osad käisid ka ujumas, kuigi vesi oli külm. Rand oli kollasest konarlikust tuffist, vahetult mere ääres oli liivane.

Ilus liivane rand

Sõitsime edasi piki rannikut ja peatusime veel Torre Testa juures, kus vesi oli uuristanud punakaskollasesse kivimisse põneva kujuga kanjoni. Torn rajati aastal 1567 kaitseks meritsi saabuvate türklaste ja teiste kahtlaste kallaletungijate vastu. Selliseid torne on Apuulia idarannikule pikitud ridamisi. Nägin mitut vilgast sisalikku ja kuulsin lindude vidistamist. Meri on sini-sinine. Ilus!

Kummaline kuumaastik Apuulia idarannikul

Torre Testa varemed

Lilleilu

Otsisime mõnda aega söögikohta, kuni jõudsime google´i järgi Brindisi sadamarestorani Il Borticciolo. Mina tellisin päevakala ja sain kohe oma veast aru. Olen seda ju varemgi teinud. Päevakala ei tähenda siinmail mitte odavat päevapraadi, vaid koka spetsiaalselt välja valitud kallist kala, millel menüüs on 100grammi hind. Aga mis seal ikka, tegu oli ilmselt doradaga ja maitses hästi küll. 

Brindisi sadam ja restoran

Brindisi sadamahoone

Restoranis läks palju aega, sest rahvast oli kõvasti ja teenindus polnud just kõige ladusam. Nii pidime edasi sõitma kiirteed mööda, et Leccest kähku  mööduda ja taas ilusale rannateele jõuda. Kahjuks oli rannaäärne tee pikalt suletud ja me ei saanud merevaateid nautida. Tegelikult peaks siin palju ilusaid lahesoppe, koopaid ja liivaseid randu olema.

Korra keerasime sisse Sant´Andrea külakesse, kus kohalikud olid kogunenud järskude kaljudega ääristatud biitšile. Merest vaatas välja üksik kaljusaareke.

Sant´Andrea rand

Otranto vanalinnas oli meie tänane öömaja. Parkima pidime vanalinnast väljapoole ja algul püüdsime lähimasse tasulisse alasse jääda. Paraku võttis automaat küll minu kaardilt raha ära, aga piletit ei väljastanud. Läksime siis oma hotelli juhiste järgi veidi kaugemale tasuta parklasse, mis osutus heinamaaks, kuhu olid veetud nöörid siltidega Reserved for Palazzo Mori. Sinna heinamaale jätsimegi oma Lexuse, loodame, et ta on homme tervena alles ka. Kuna meie hotelli oli 600meetrit, siis võtsime kohvrid ja kõmpisime jala. Algus läks täitsa libedalt, kuigi ülesmäge. Siis jõudsime vanalinna ja tee lõpuosa oli ikka mööda treppe.

Tasuta parkimiskoht Palazzo Mori hotelli klientidele

Hotell Palazzo de Mori oli seda vaeva väärt. Meie sviit oli üleni valge ja aknast avanes imeline vaade sadamale. Ja mis peamine, siin on soe ja saab ka kütet juurde panna, kui on soovi.

Imeline vaade meie hotellitoa aknast

Vahetasime kiirelt riided ja läksime välja õhtust sööma. Istusime väljas, minu selja taga oli gaasipõleti, aga siin tänavatel tuul ei puhu ja on täitsa soe. Sõime Avoga mõlemad mull´e ehk merikarpe, Avo lisaks pastat ja mina võtsin tiramisut. Väljas oli täiskuu.

Õhtune Otranto vanalinn

Naljakas, telekad on siin igal pool hotellides väikesed. Mitte et me neid kordagi lahti oleks teinud.

Laupäev, 16.aprill

Hommikusöök oli normaalne, palju magusat ja natuke ka soolast. Kuna ilm oli pööranud tuuliseks, siis olid lauad kaetud sisse. Tšekkisime ennast välja ja jätsime kohvrid hotelli, et linnas väike tiir teha. 

Hommikune vaade

Hommikusöök

Otranto on Itaalia idapoolseim linn, Albaania on siit kiviga visata. Kunagi asus Otrantos Rooma vabariigi üks tähtsamaid sadamaid, mille kaudu käis kaubavahetus näiteks Kreekaga. Siit sadamast läksid teele ka ristirüütlite laevad. Samas muutis asukoht linna ka haavatavaks mere poolt tulevate kallaletungide suhtes. Kõige traagilisem sündmus oli türklaste invasioon1480. aastal. Kõik üle 15-aastased mehed mõrvati, naised ja lapsed viidi orjadeks. Kaheksasajal linna elanikul õnnestus barrikadeeruda Katedraali, aga nad saadi kätte ja mõrvati, kuna nad ei olnud nõus vastu võtma islami usku. 300 aastat hiljem kuulutati nad kõik märtriteks ja nende luud on siiani katedraali krüptis riiulitel.

Käisime Katedraali juures, mis asus linna kõrgemas osas, sinna sai ka sisse. Katedraal pärineb 11. sajandist ja selle ehteks on ulatuslikud 12. sajandi põrandamosaiigid. Mosaiigid restaureeriti, nagu ka Katedraal, pärast türklaste invasiooni ja nendel on kujutatud stseene vanast testamendist.

Otranto Katedraal

Uhke põrandamosaiik 11. sajandist

Krüpt, konte me ei näinud

Rohkem me ringi kolada ei viitsinudki. Ausalt öeldes hakkas nendest toredatest valgetest linnakestest villand saama. Võtsime oma kohvrid ja kõndisime üle mäe heinamaa parklasse. Meie Lexus oli kenasti alles. 

Esimene peatus täna oli Cave di Bauxite. Maksime parkimise eest (taas heinamaal) 3€ ja jalutasime mõnisada meetrit järve äärde. Seal oli võimalik ka päris alla minna ja ühtlasi sai pilgu heita merele. Cava di Bauxite on mahajäetud karjäär, mida kasutati aastatel 1940–1976 boksiidi kaevandamisel. Loodus on võtnud juhtimise üle ja karjääri on tekkinud pisike smaragdroheline järveke, mida ümbritsevad punased ja oranžikad järsud kaldad. Kirkad värvid on põhjustatud erinevatest mineraalidest.

Cave Di Bauxite

Karmivõitu maastik

Lilleilu karmivõitu maastikul

Keerasime järvekese teelt veel väiksemale teele, mis läks mere äärde Torre del Serpe juurde. Vahepeal pidime manööverdama, et vastutulev auto mööda mahuks, aga õnneks oli see ainuke. Suvalises kohas, kus oli rohkem ruumi, jätsime auto tee äärde ja kõndisime üle okkalise maapinna mere poole. Jõudsime järskude kaljude ja sügavate grottidega rannikule. Mingid suuremad mustad linnud lendasid koopastesse sisse ja välja. Väga võimas vaatepilt! Taamal paistus üksildane Torre del Serpente ning mõned inimesed. Maastik on siin karm, kivine ja halli taimestikuga kaetud. Aga selle halli seest leidis Avo pidevalt mingeid põnevaid lilli.

Täitsa karm maastik

Legendi kohaselt olevat Torre del Serpente oma nime saanud mao järgi, kellele meeldis käia tuletorni tipus lambiõli joomas. Kui maol õnnestus meelitada mõni laev kaljudele, siis roomas ta tornist alla ja pistis ellujäänud nahka.

Faro di Punta Palascia on Itaalia idapoolsem punkt, siin kohtuvad Ionia ja Aadria meri. Tuletorn asub kaljul neeme tipul, kuhu laskub parkla juurest umbes kilomeetrine kivine rada. Torni juures oli väga tuuline, lausa hirm tekkis, et viib kaljult minema. Aga vaated kaljusele rannale on dramaatilised. Kohalikud armastavad siia tulla vana-aasta õhtuti, et esimesena Itaalias uut aastat tervitada.

Punta Palascia tuletorn

Dramaatiline vaade

Porto Badiscos sõitsime mööda ilusast fjorditaolisest lahesopist. Pidasime küla vahel auto kinni ja läksime uurima. See osutus väga kenaks kohaks, kus kohalikud matkasid ja nautisid vaba päeva. Lahe tipus oli restoran L´Approdo di Enea, kuhu läksime lõunat sööma. Erilisi ootusi meil polnud, pealegi ei saanud noor kelner üldse aru, mida me inglise keeles räägime. Lõpuks õnnestus mul tellida mingit kala ja friikaid. Avo võttis muidugi taas mereannipasta. Toidud osutusid imemaitsvateks, eriti minu grillitud kalavalik. Nii head kala polnud ma varem saanud. 

Ilus lahesopp Porto Badiscos

Restoran, mis esmapilgul küll erilist muljet ei jätnud

Ühes lahesopis oli kamp tuukreid sulistamas, see oli kummaline vaatepilt. Ei teagi, mida nad seal otsisid või kas lõbutsesid niisama.

Kamp tuukreid vette minemas

Tegime tee peal peatuse ka Torre Minervino juures. Maastik oli väga kaunis. Igatahes peatus meie sabas mitu pensionäride autot ja kõik tulid torni vaatama.

Torre Minervino

Ilus maastik

Vahepeal oli mereäärne tee taas suletud ja me pidime tegema ringi ülevalt poolt. Õnneks polnud teesulgu pikalt ja me saime rannikule tagasi. See tee oli ikka võrratu. Nägime esimest korda ka lambakarja koos karjusega ning isegi paari lehmakarja. 

Siitkaudu pääseb Zinzulusa koobastesse

Kohalikud kalamehed

                           

Järgmine plaan oli minna Zinzulusa koopasse, aga kahjuks oli see tugeva tuule tõttu suletud. Nii sõitsime edasi umbes 25km Itaalia lõunatippu Faro di Leuca juurde. Tee äärde jäi mitmeid randu ja torresid ja grotte, aga me ei jaksanud enam peatusi teha. Leuca tuletorni juures siiski peatusime. Siin oli juba rahvarohke ja autosid ka piisavalt. Aga vaade Santa Maria di Leuca linnakese sadamale ja kaljusele rannikule oli kindlasti väärt tulemist.

Leuca tuletorn asub merepinnast 100m kõrgusel ja on ise 47m kõrge. Torn ehitati 1866. aastal. Selge ilmaga pidi tornist näha olema Korfu saar ja Albaania mäed. 

Vaade Leuca tuletorni juurest sadamale.

   

Santa Maria de Finibus Terrae pühamu Leuca tuletorni juures

          

Teisel pool Leuca linnakest asub Saatana koobas. Seal olid vaid mõned inimesed peale meie. Ronisime mööda tuffist kuumaastikku koopani. See ulatub läbi kalju sügavale mereni ja sinna pääseb sisse nii merelt kui maapinnalt. Oma nime on koobas saanud sealt kostva mürina järgi, mida vanarahvas seostas kuradiga. 

Kuradikoobas

Lained vahutavad helesiniselt vastu kaljusid. 

Oligi aeg sõita meie tänasesse öömajja B&B ViadelMaresse, mis asus ainult mõned kilomeetrid Leucast edasi põhja poole. Väga hubane koht ja ilus avar tuba. Rõdu vaatega merele. Ostsin perenaiselt pudeli veini ja ta tõi ka natuke snäkke - oma ema küpsetatud bruscettasid tomatitega. Ei viitsinudki enam kuhugi välja sööma minna. 

Avar tuba ja rõdu vaatega merele

Vaade merele

Ülestõusmispüha, 17.aprill

Magasin kaua, jõudsime sööma alles enne kümmet. Hommikusöök oli korralik, eriti perenaise ema küpsetatud sai. Perenaine tuli meiega ka juttu rääkima. Väga armas inimene! Tegime väikese jalutuskäigu mere äärde. Täna on väga tuuline, aga õnneks mitte külm.

Hommikusöök oli toas, sest ilm oli tuuline

Terrass

Mererand meie öömaja juures

Jätsime perenaisega hüvasti ja hakkasime ära sõitma. Siis märkasime väikest paberilipakat tuuleklaasil. Sinna oli kirjutatud midagi itaalia keeles, meie auto number, kellaaeg 10:45 ja 42€. Sõitsime öömaja juurde tagasi ja Avo käis perenaise käest uurimas, mida edasi teha. Kui jätta trahv maksmata, tuleb see koos autorendi teenustasuga tagantjärele Eestisse ja Avise teenustasu on vähemalt 60€. Aga perenaine ütles, et see polegi trahv.vaid hoiatus, et alates 12:00 muutub parkimine tasuliseks. Hea seegi!

Sõitsime piki mererannikut. Aeg-ajalt möödusime liivarandadest. Vahepeal oli tee taas suletud. Möödusime küladest ja linnakestest, mis väga ilusad ei olnud. Eilne teekond oli kindlasti kenam ja loodus metsikum. Vahepeal otsustasin waze´i kamandamist ignoreerida ja keerasin külla sisse. Väike kruusatee kulges piki kitsast helesinist kanalit, mille äärde kohalikud olid endale ka oma maitse järgi puhkekohti teinud toolikeste ja lauakeste ja muu atribuutikaga. Ühel hetkel sukeldus tee täiesti võsa vahele ja muutus väga auklikuks. Tagurdasime ettevaatlikult tagasi ja jukerdasime hulk aega, et autot ümber keerata.

Aeg-ajalt jäi tee äärde ka liivarandu

Puhkekoht kohaliku maitse järgi

Maastik Apuulia läänerannikul

Jõudsime Gallipolisse ja otsisime pikalt parkimiskohta. Seal on vanalinn väikesel saarekesel, milleni viib 17.sajandil ehitatud sild. Tohutusuur parkla oli paksult autosid täis. Lõpuks parkisime tänava äärde, umbes kilomeeter vanalinnast. Silla juures oli vana kindlus ja paadisadam. Majad olid rõõmsavärvilised. Gallipoli tähendabki tõlkes “Ilusat linna”. 

Parkisime vanalinnast väljas

Gallipoli vanalinn kindluse ja sadamaga

Leidsime ühe restorani ja läksime sinna lõunat sööma. Eriline gurmee ei olnud, aga lõpuks toodi meile väikseid koogikesi maja poolt, mis oli väga armas.

Jalutasime natuke saarekese peal ringi. Väga äge vaade avanes teisel pool servas, aga tuul tahtis kõrvad peast viia.

Gallipoli tähendab tõlkes “Ilusat linna”

Kuna kell oli juba palju ja meil veel üle 200km minna, siis läksime autosse tagasi ja alustasime waze´i järgi sõitu. Selgus, et waze juhatas meid siksaki kujuliselt kõigepealt Leccesse, sealt Brindisisse idakaldal ja sealt tagasi läänekaldale Tarantosse. Ju see oli siis kõige kiirem tee. Ja igav ka muidugi. Alles viimased paarkümmend kilomeetrit kulges mööda väiksemaid ja ilusamaid teid, lausa mägiseks muutus. Vahepeal hakkas vihma sadama ja temperatuur langes kiiresti 12kraadini.

Montescaglioso, meie seekordne ööbimispaik, on järjekordne linnake kõrgel künkal. Meie B&B Foresteria Dell´Abbazia asus vanas kloostris. Mul oli väike hirm, et tegu on pisut kopitanud ja külmavõitu kohaga, aga meie tuba osutus moodsaks, avaraks, mugavaks ja, mis peamine, soojaks. 

Meie ilus ja avar tuba Montescaglioso vanas kloostris

Vaade rõdult

Läksime varsti välja restorani otsima. Ainuke, mille leidsime, Caveosus, avas uksed alles 19:30. Meil oli kolmveerand tundi aega ja vihma tibas. Läksime suurde kirikusse, kus oli missa algamas. Ja siis leidsime ühe omapärase kohviku, kus laste mänguasjade laoruumis olid väikesed metallist lauad ja toolid Jõime džinni toonikuga.

Kirikutegelased teel Ülestõusmispüha jumalateenistusse

Jumalaema kirik

Restoranis võtsime mõlemad pastat ja ma tellisin ka juustukoogi. Väga hea toit ja kena teenindus oli. Õnneks oli see ka meie kodu lähedal, väljas oli ikka täitsa külm.

Esmaspäev, 18.aprill

Hommik oli värvikas. Meie akna alla kogunes tulipunastes kuubedes puhkpilliorkester ja hakkas kohe lugusid mängima. Kuna pillimängijad olid meie poole seljaga, siis tuleb arvata, et päris meie auks polnud see etteaste korraldatud. Siin vastas on mingi ausammas, ilmselt selle tegelase auks ja hiilguseks. Natuke valesti läks ka nagu ikka sellisetel orkestritel. Väga lõbus stseen igatahes!

Äratus!

Hommikusöök oli nurga taga kohvikus, maksis 4€ ja selle eest sai kroissante, kohvi ja vett. Kõige tagasihoidlikum hommikusöök siiani, aga parem ikka, kui mitte midagi. 

Montescagliosot kutsutakse Kloostrite linnaks, kuna siin on neid koguni neli. Märkimisväärseim on 11. sajandist pärinev San Michele Arcangelo benediktiini klooster. Tegime enne ärasõitu ka väikese jalutuskäigu ümbruses.

Vaade linnamüürilt

Keskväljak ja St. Rocco kirik

Montescaglioso on kloostrite linn

Täna pidime auto tagastama Napoli lennujaamas, sest kesklinna kontor suletakse pühade puhul juba kell 16. Igal pool peale Eesti on ju esmaspäev ka veel püha. Avo oli eile välja otsinud veel ühe koha, kuhu tee peal minna - Gallipoli Cognato rahvuspark. Seal on silmapaistvad kaljud, mida kutsutakse ka Väikesteks Dolomiitideks, kuna nad on väga sarnased oma suurematele nimekaimudele. Tegemist on Lucane mäeahelikuga, mille  kõrgeim tipp, Monte Caperrino, on 1455 meetrit.

Kuna waze näitas ringiga teed, meie aga tahtsime sõita läbi mägede, siis keerasime varem maanteelt kõrvale, aga sattusime kogemata vales suunas sõitma. Taipasime alles 8km hiljem, et waze plaanib meid ringiga ümber keerata ja tuldud teed tagasi sõita. Ega sellest polnudki midagi, sest tee oli väga ilus ja vaated Väikestele Dolomiitidele muljetavaldavad.

Lucane mäed ehk Väikesed Dolomiidid

Vaade Pietrapiertosa linnakesele

Ka teisele poole sõites oli sama ilus. Sügavad rohelised orud, siin-seal väikesed talud, õitsvad viljapuud. Jõudsime esimese kaljudel "rippuva" linnakese Pietrapertosani. Seal oli rahvast palju, korrakaitsjad korraldasid parkimist. Meile juhatati lahkelt, kuidas saab ülespoole sõita. Ega me parkimiskohta õiget ei leidnudki ja ega ei tahtnudki pikalt väljas uitada, sest oli 6 kraadi ja tuul, ikka täitsa külm. Pidasin korraks auto kinni, et pilti teha ja sõitsime edasi teise linnakese, Castelmezzano poole. 

Pietrapertosa

See tee oli eriti kitsas, vahepeal päris kehvas seisus, vahepeal täiesti uus asfalt. Aga vaated olid ägedad. Ja vahepeal "ründas" meid suur lamba ja kitsekari, mis möödus meist mööda teed, karjakoerad kõige ees ja hobusel vanamees kõige taga. See oli nii nunnu! Natuke maad edasi olid tee veeres lehmad, samuti nunnud muidugi. Siinsed lehmad on suured, heledad ja pikkade sarvedega nagu pühvlid.

Nunnud!

Kõige taga oli karjus

Lehmad on siin kujult nagu pühvlid

Ilus maastik kõrgemal mägedes

Taamal paistavad mõlemad linnakesed - Castelmezzano ja Pietrapertosa 

Vahepeal jõudis tee pöögimetsade vahele, seal oli veel täiesti sügisene, pruunid lehed maas ja puud raagus. Aga allpool nägime igasuguseid kenasid lilli, ka käpalisi, roosasid ja musti.

Castelmezzanos oli veelgi rohkem rahvast ja autosid. Eks kõik itaallased olid tulnud pikka nädalavahetust veetma. Siingi korraldati parkimist, aga me ei plaaninud ka siin välja minna. Tegin mõned pildid ja sõitsime edasi. 

Castelmezzano

Kaljudel “rippuv” linnake Castelmezzano ja tema naaber Pietrapertosa väärivad kindlasti pikemat külastamist. Asustatud olid siinsed looduslikud koopad juba eelajalooliste inimeste poolt. 9. sajandil tulid siia araablased ja kohalikud elanikud olid sunnitud põgenema. Väidetavalt avastas Paolino-nimeline karjus praeguse Castelmezzano piirkonnas järskudel kaljudel sobiva elukoha, kust oli sissetungijaid võimalik kivirahne alla veeretades tõrjuda. 11.-13. sajandil asusid siia elama normannid. See oli piirkonna õitsengu aeg. Tänaseni on alles kividesse raiutud astmestik, mis viib tolleaegse linnuse Castrum Medianumi varemete juurde. 19.sajandil hõivasid siinsed häid pelgupaiku pakkuvad alad maanteeröövlite jõugud - brigandid. See põhjustas taas suurema väljarände, paljud kohalikud emigreerusid välismaale. Seda loetakse üldiselt maffia alguseks Itaalias.

Castelmezzanot ja Pietrapertosat ühendab omavahel Rooma-eelsest ajast pärinev kivisild. Pietrapertosas elavat ka üks Itaalia vanimaid inimesi. Kindlasti väärib see rahvuspark pikemat külastust, siin on kanjonid ja kosed ja matkarajad.

Edasine tee jõudis peagi mägedest alla ja jõudsime taas Strada Provintsiale peale. Tahtsime Potenzas sööma minna, mis on maakonna keskus, aga waze juhatas meid mõttetusse kohta suurte majade vahel. Kõik restoranid ja kohvikud olid suletud, meil ei jäänud muud üle, kui sõita tagasi maanteele ja esimeses tanklas võileibu ja kohvi tellida.

Potenzast Napolisse sõitsime kiirteid mööda. Maastik on tegelikult siin väga ilus, mida rohkem Salerno poole, seda mägisemaks muutus. Paraku oli peaaegu terve tee remondi tõttu üherealine, lubatud kiirus oli 40, kõik sõitsid muidugi 70-80ga. Ega sellistes tingimustes eriti ringi vaadata ei saanud. Salernost Napolisse oli kolmerealine kiirtee, aga teises reas sõideti pidevalt palju aeglasemalt. Autosid oli nüüd palju ja ma ei tahtnud väga sõeluda, püsisime pigem ka keskel uimerdajate sabas. 

Igatahes juhatas waze meid õnnelikult Avise parklasse ja saime auto ära antud. Avise noormees leidis parempoolselt tagaukselt kriimu, võib-olla tekkis see meie seiklusel väikese kanali ääres, võib-olla kribis keegi parkimise ajal, ei teagi. Igatahes oli mul lisakindlustus ja 0 omavastutus, seega no problemo!

Väljas oli soe ja päikeseline, taas 20 kraadi. Takso Piazza Garibaldile maksis 25€, see oli juba vastuvõetav hind. Jõudsime täpselt maja ette, taksojuht peatus keset trammiteed ja aitas meid kohvritega kenasti kõnniteele. Maja peal mingit hotelli silti ei olnud, aga leidsime kohe suure helesinise ukse, kus oli väikses kirjas ka B&B The Five Rooms Napoli. Noormees vastas kohe telefonile ja tuli meile alla vastu. 

Toad olid neljandal korrusel, ikka mitme paksu ja lukustatud ukse taga nagu siinmail kombeks. Aga sees oli avar ja hele vastuvõturuum terrassiga. Ka meie tuba oli avar ja mõnus, vaatega siseõuele ja taamal paistis ka killuke Vesuuvi. Noormees oli väga kena ja kõik tundus üliviisakas. Väga meeldiv majutus taas ja otse raudteejaama kõrval.

B&B The Five Rooms Napoli lobby

Hotelliaknast paistab ka Vesuuv

Puhkasime natuke aega ja siis käisime väljas söömas. Läksime siinsamas kõrval asuvasse pizzeriasse. Meid juhatati keldrikorrusele, sest üleval oli juba täis. Selleks ajaks kui lõpetasime, oli ka kelder rahvast täis. Söök oli normaalne, ainult capuccinot ei saanud, pidin espressoga leppima.

Rohkem me kuhugi minna ei viitsinud, nautisime mõnusat hotellituba ja läksime varakult magama. Päris pikk sõit ja puhkus on seljataga.

Teisipäev, 19.aprill

Õhtul 18:40 läheb lend. 

Hommikusöök oli sellise tasemega hotelli kohta tagasihoidlik, piirdusime röstsaia ja võiga. Tegelikult on see muidugi tavapärane Itaalia hommikusöök. Jätsime kohvrid viisaka noormehe hoolde ja läksime linna peale. Tahtsime minna suveniiride tänavale Via San Gregorio Armenale, aga ekslesime vanalinnas tükk aega ringi. Igal pool müüdi suveniire, mis aga oli kräpp nagu alati. 

Hommikusöök

Jõudsime hoopis Duomo tagaukse juurde. Kuna see oli kutsuvalt lahti, siis ronisime rohtukasvanud trepist üles. Katedraal on ikka tõeline vaatamisväärsus, käisin ka krüptis. Ainult varakamber ja battisteria olid lisaraha eest ja me ei hakanud minema.

Napoli vanalinnas

Napoli Katedraal rajati 13. sajandil ja ta asub Napoli südames, peidetuna teiste hoonete vahele.

                                      

                          

Napoli Katedraal ehk Neitsi Maarja Taevasseminemise Katedraal on laialt tuntud ka Püha Gennaro katedraalina (Cattedrale di San Gennaro) Napoli linna samanimelise kaitsepühaku auks. Siinsetest aaretest ongi ilmselt kuulsaim Püha Gennaro verega täidetud viaal, milles väidetavalt kolm korda aastas pühade ajal muutub kuivanud veri vedelaks. 21. märtsil 2015 paavst Franciscuse visiidi ajal näis juuresolijatele, et veri viaalis vedeldus. Seda peeti märgiks pühaku soosingust. Paavst Benedictus XVI visiidil ajal 2007. aastal aga paraku veri vedelamaks ei muutunud. Igatahes murravad teadlased siiamaani pead, millest selline ime on põhjustatud.

Püha Gennaro kabeli uhke kuppel

Püha Gennaro on ka katedraali maetud. Nagu ka näiteks paavst Innocentius IV.

Püha Gennaro on maetud krüpti

Katedraali üks osa on 4. sajandist pärinev Basilica di Santa Restituta, mis rajati endise Apolloni templi müüridele.

Basilica di Santa Restituta

Lõpuks jõudsime ka Via San Gregorio Armenalele ja see oli tegelikult väga äge tänav. Müüdi just Napolile iseloomulikku käsitööd ja suveniire. Millegipärast domineerivad siin punase pipra kaunad, nende kujukesed ehivad käevõrusid, kõrvarõngaid ja kaelakeesid, võtmehoidjaid ja välgumihkleid. Neid oli tehtud puust ja savist ja portselanist. Tegelikult on need cornicellod ehk amuletid, mis kaitsevad halva õnne eest. 

Via San Gregorio Armenale

Cornicellod ehk amuletid

Kõige tuntum on Napoli aga jõulusõimede valmistamise poolest. See tradistsioon pärineb juba 17. sajandist. Esialgsed lihtsamad ja väiksemad sõimed on tasapisi muutunud suurteks ja keerukateks stseenideks. Osa makette oli tehtud puust, vesi voolas ja tuli põles akendes. Lisaks piibli tegelastele asustavad neid stseenikesi tänapäeval ka maailmakuulsad sportlased, näitlejad, muusikud, poliitikud jt.

Väiksemad jõulusõimed

Kuulsused

Suurem ja keerukam jõulusõim, keruline lennukiga vedada

Ühes suht tagasihoidlikus pizzerias Via Toledo ääres sõime lõunat. Mina võtsin ikka kala ja see oli tegelikult väga hõrk. Aga capuccinot nad restoranis ei paku, ainult espressot.

Käisime veel mõnes huvitavas poes, et kodustele kingitusi kaasa osta ja siis jalutasime tagasi oma hotelli. Vahetasime riided, võtsime kohvrid ja sõitsime taksoga (25€) lennujaama. Seal läks aega enne, kui check-in avati ja siis olid igal pool järjekorrad. Eriti enne turvakontrolli, kus kontrolliti kõigi koroonapasse. 

La dolce vita

Peale turvaväravaid sõime tagasihoidliku, aga kalli õhtusöögi ja juba oligi boarding alanud. Millegipärast koguti kõik kitsale alale kokku ja siis ootasime jupp aega, enne kui meid bussiga lennuki juurde viidi. Väljalend hilines peaaegu tund aega.

Riia lennujaamas läks kiiresti, saime oma kohvrid kätte ja kutsusime Park & Fly transfeeri. Meie Hondake oli alles, parkimine maksis 43€. Olin broneerinud odava öömaja Hotel Primo lennujaama ja kesklinna vahel.  Teadsin, et seal vastuvõtus nii hilja kedagi pole, aga mulle oli saadetud uksekoodid. Välisukse kood töötas kenasti, aga võtmeboks oli lahti ja mingit võtit seal muidugi polnud. Helistasime kolm korda, enne, kui üks sabinas häälega naisterahvas vastu võttis. Katsetasime kõik neli võtmeboksi läbi, ta ütles telefonis koodid ja ennäe! viimasega läks õnneks, seal oli uksekaart. Aga kahjuks vajalikku ust see ei avanud. Helistasime uuesti ja siis käskis naisterahvas meil viimase võtmeboksi avada, kus olid sees tema enda võtmed ja nn master uksekaart. See õnneks avas ka meie toa ukse.

Tuba oli väike ja natuke vanamoodne. Aga tuleb öelda, et selle hinna kohta oli hommikusöök üllatavalt mitmekesine.

Hotell Primo - igaks juhuks ärge saabumist hilja peale jätke!