Etendus toimus tohutu suures kuuris, mis võimaldas luua avara ja võimsa lava, aga jättis minu meelest vaatajad pisut kaugele. Pigem oleks lavastus minu arvates intiimsemat õhustikku vajanud. See-eest oli hea istuda kindla varju all ja kuulata, kuidas tugev vihm vastu katust sabistab. Väliseid hääli oli veelgi, kõige visam neist üks rukkirääk, kes peaaegu terve etenduse vältel kõva häälega krääksus.
Helidest rääkides oli lavastuse kõige mõjuvam osa Mari Kalkuni muusika ja laul. Kohati liigutas see ikka hingepõhjani.
Lavastuse teemaks oli Eesti-Vene piir, mis lõikas pooleks iidse Petserimaa ja lahutas teineteisest kaks peategelast, Valli ja Pauli. Algul oli üpriski raske aru saada, mis ajastul tegevus toimub, sest tegelastel olid justkui 90-ndate, isegi 80-ndate riided seljas, aga räägiti mobiiltelefonidest. Hiljem sain aru, et etenduse ajaraam on õige mitu aastakümmet. Kuigi seal Petserimaal oleks aeg nagu seisma jäänud, nii seal, kui siinpool piiri. Ikka samad matusekombed ja pühapildid, lintmakid ja kassetid, ikka seesama palis pesupesemine ja linase pesu nöörile riputamine.
Peaosaliseks mees, kes on oma kunstnikuhinge ja elu pühendanud igatsusele. Noore mehena igatseb ta mitmel põhjusel kättesaamatut Vallit. Mulle tundus, et ta pigem naudib oma igatsust, ega pingutanud just ülearu, et armsamat päriselt endale saada. Mida vanemaks ta saab, seda rohkem kandub igatsus üle noorpõlve Petserimaale, lapsepõlve paikadele, mis on jäänud teisele poole piiri. Nagu ka esivanemate hauad.
Kiitust väärivad kõik neli osatäitjat, minu jaoks üpriski tundmatud nimed. Eriti hea oli kuulata puhast või peaaegu puhast setu keelt, milleni eelmised, Mäeotsa suurlavastused paraku 100% ei küündinud. Isegi venelanna Jekaterina Moskalenko rääkis täiesti arusaadavat murrakut. Imekspandav oli Agur Seim peategelase Paulina, tema hämmastav nõtkus nii füüsilistes, kui vaimsetes stseenides. Näiteks mööda piiriposti ülesronimine või tantsu reformvoodiga või luuletuste lugemine. Päris naljakad, aga ka liigutavad olid Pauli kohtumised surnud vanaisaga, keda kehastas Siim Angerpikk. Lauli Koppelmaal on ilus lauluhääl ja hea diktsioon. Tema sõnum Paulile etenduse lõpupoole oli väga liigutav.
Lõpuks jäigi rohkem kõlama igatsus lapsepõlve Petserimaa järele. Vähem elasin kaasa noorte (ja hiljem siis vananenud) peategelaste armastusele. Oluline osa oli siin ka Pauli lapsepõlve kujutavatel katkendlikel filmilõikudel. Ja juba varem mainitud Mari Kalkuni muusikal.
Imeline oli õhtuvalgus peale vihma ja kojusõit läbi südasuvise maastiku.
 |
| Etenduse parkla |
 |
| Kojusõit läbi südasuvise Setumaa |
.jpg)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar