"Suur veeuputus"

Linnateatri etendust "Suur veeuputus" mängiti Viljandi "Ugalas". Võib-olla tänu sellele õnnestus ka piletid saada. Muidu on see etendus hooaja lõpuni välja müüdud. 

Aastaid tagasi õnnestus mul Tartu Draamafestivali raames näha Priit Võigemasti etendust "Hecuba pärast", mis mulle hullult meeldis. Oli uskumatult naljakas ja vahel ka kurb. Peaosas oli Indrek Ojari. Nüüd siis taas sarnane lavastus ja Ojari taas laval. Seekord on ka kaks naisnäitlejat, Maiken Pius ja Elisabet Reinsalu. Lisaks Andres Raag, Priit Pius ja noor näitleja Jan Ehrenberg. Tegemist on ühistööna valminud improvisatsioonilise lavastusega.

Lava on hele ja valge ja üsna tühi. Põhiliseks "mööbliks" valge klaver, millel nii mõnigi näitleja virtuooslikke palasid välja võlus. Etendus algab noorte õnnelike inimeste kolimisega uude korterisse ja sealt edasi suundutakse läbi tavalise argielu. Tõelise artistlikkuse ja energiaga mängitakse erinevaid argipäeva situatsioone: laste saamist ja kasvatamist, võitlust olmeprobleemidega, meeste ja naiste vahelisi arusaamatusi kuni lahkumineku ja korteri müügini. Näitlejad olid täpsed ja tempo hoogne. Ei mingit koperdamist ega pudistamist. Linnateatrilt võibki sellist peenmehhaanikat oodata. Meelde jäi Maiken Piusi pöörane tants lastekasvatamise teemal, samuti Andres Raagi peitumine vanni  kui mugavustsooni, või vaidlus remondimeestega. Kes meist poleks selliseid hetki oma elus läbi elanud. Stseen, kus paarike kohtab naise kunagist koolivenda, ulmeliselt edukat zen-meest Jan Ehrenbergi kehastuses, kes näitab lahkelt nii arenenud muskleid, palee mõõtu kodu, kui  suurepärast klaverimänguoskust ning millega lihtsal jobul Indrek Ojari kehastuses pole lootustki võistelda, on ju suht ära leierdatud, aga ikkagi oli naljakas.

Nalja saab tõepoolest ja saalid on ka täiesti välja müüdud. Aga hiljem järele mõeldes pole midagi eriliselt meelde jäänud. Sellist elamust, nagu pakkus kunagi "Hecuba pärast", kahjuks siiski ei saanud. Kuigi ega viga ka midagi polnud, pettuma küll ei pidnud. Ootused olid lihtsalt liiga kõrged. Tasub kindlasti vaatama minna ja noortele ka sobib.

Jäime ka Viljandisse ööbima Lossikambri külaliskorterisse. Tegelikult on seal 2 apartementi erinevatel korrustel. Korterid on lihtsad, aga päris hubased, ahiküttega. Ülemise korruse korter on veidi kaasaegsem ja avaram. Kõige ägedam on aga asukoht vanalinnas Lossi tänaval. Sealt on teatrisse alla kilomeetri ja Viljandi muuseum on päris lähedal.

Järgmisel päeval läksimegi Viljandi muuseumisse. Algul veits pika hambaga, et mis seal ikka nii põnevat on. Aga oli küll. Püsiekspositsioon oli tore, nagu ikka topised loodumaastikes, maketid, ürikud, fotod. Täitsa põnev oli.

Eriti tore oli ühes ruumis asuv näitus "Jõuluootus" vanadest jõuluehetest ja postkaartidest. Oli palju äratundmisrõõmu. Oma selleaastased digitaalsed jõulukaardid sain siit.

Proovisime ka pisut vanalinnas jalutada, aga oli hullult libe. Liisi tahtis ühte geopeituse aaret otsida, aga lõpuks see jäigi leidmata.

"Hiirelõks" Kellerteatris

Agatha Christie tuntud krimiromaani dramatiseering. Kellerteater on asunud hoogsalt kustutama Eesti publiku nälga põnevike ja krimkade järele. Väga tänuväärt tegu, arvestades, kui välja müüdud nende etendused alati on. Ostsin piletid Liisi soovil, ega ma ise poleks seda tükki vist vaatama läinud. Ja ega ma poleks ka millestki ilma jäänud. No ei meeldinud!

Lava on ilus ja värviline, tegelaste kostüümid ka. Põhiline on punase ja valge kontrast. Teatri juht ise käis laval publikut tänamas ja oma teatrit reklaamimas. Näitlejad olid tasemel, eriti teises vaatuses, algus pisut venis. Igav ei olnud, aga eriliselt põnev ka mitte. Agatha Christie pole minu meelest eriline inimhingede spetsialist, tema tegelased on pigem pisut naiivsed ja eluvõõrad. Küll aga on tema krimisüžeed alati põnevad, pingelised ja täis ootamatuid pöördeid. Kahjuks polnud etenduses sellest põnevusest kuigi palju järel.

Etendust mängiti Kultuurikeskuses Kaja, moodsas ja kaasaegses hoones Mustamäel. See hoone tasub küll külastamist.

"Vaimude tund Koidula tänavas"

Draamatetri etendus "Vaimude tund Koidula tänavas". Kahjuks jäi mul omalajal nägemata Mati Undi lavastatud "Vaimude tund Jannseni tänaval", millest ilmselgelt on inspireeritud kõneall olev Kivirähki näidend. Sellest etendusest kirjutades peakski kõigepealt just Kivirähki näidendist alustama. Igast lausest on tunda, kuidas ta nautis kahe omaaegse suurkuju, Tammsaare ja Mati Undi kokkuviimist ja nende omavahelist nagistamist. Koomika seisnebki peamiselt kahe vanamehe erinevates hoiakutes ja suhtumises ellu, armastusse ja kirjandusse, sealhulgas loomulikult enda kirjapandusse.

Sellel etendusel on mitu kvaliteedimärki minu jaoks, üks neist kindlasti Priit Pedajas lavastajana. Tema tööd mulle reeglina ikka meeldivad ja pettuma ei pidanud ka seekord. Tegemist on kammerliku näidendiga, mille vaoshoitud tegevus pakkus meeldiva teatrielamuse.

Unt on endale omaselt see ässitaja ja torkija, intriigi tekitaja. Teplenkov mängib naudinguga tema rahutut tõmblemist, habeme sügamist ja r-i põristamist. Päris hästi tabatud karakter, aga Unt on selles mõttes ka hea materjal. Kas Unt tegelikult ka oma teoste populaarsusest nii huvitatud oli, jäägu Kivirähki südametunnistusele, agav edev oli ta kohe kindlasti. 

Tammsaare iseloomu kohta ma eriti midagi ei tea, ilmselt oli ta tagasihoidlik ja ka lavastuses on ta Tõnu Oja kehastuses tasakaalukam ja mõistvam pool, jätmata siiski kasutamata võimalust nooremat kolleegi õrritada. Näiteks sellega, et temal on muuseum, aga Undil mitte.

Kahe kumitusest vanamehe dialoog on vaimukas ja muhe. Mind isegi natuke häiris, et tegevusse sekkus päriselu noore tütarlapse näol, samas tekitas see veelgi rohkem koomilist vastasseisu kahe korüfee vahel. Amanda Hermiine Künnapase tüdruk oli neile täielik vastand. Ta oli siiras, armunud ja tänapäeva noortele suht omaselt väga väikese lugemusega. Surnud kirjanikud tutvustavad ennast talle kui muuseumi töötajaid, aga tegelikult oleksid nad võinud ka oma nimedega esineda. vaevalt, et see oleks tüdrukus eriti küsimusi tekitanud. Künnapas jäi oma mänguga kahjuks kahele meesnäitlejale alla, aga eks ta pidigi mängima sellist veidi pealiskaudset ja lihtsameelset tüüpi.

Igatahes tasub seda etendust vaatama minna. Juba kahe nii suurepärase näitleja dueti pärast. Ja Kivirähk on jätkuvalt suurepärases vormis.

"Kirsiaed" Vanemuises

Üks minu kolleeg oli seda etendust vaatamas käinud ja ma küsisin, kuidas meeldis. Ta ütles,. et ilus lavakujundus oli. Oli tõepoolest ilus, hele ja valge. Kerge nagu unelm. Maas pehme karvane vaip, mis etenduse lõpus kokku rulliti, unelm sai läbi. Ka kostüümid olid erksavärvilised ja pilkupüüdvad.

Anrdes Mähar tegi hea rolli kaupmees Lopahhinina. Temast oli ikka kahju. Kuidas ta püüdis Ranevskaja tähelepanu võita ja kuidas see kordagi ei õnnestunud. Intelligentidest mõisnikupere hoolis küll väga oma kirsiaiast, aga inimesi, kes neile vaimselt alla jäid või nende kitsasse ringi ei kuulunud, nad ei märganud või ignoreerisid. Ei olnud Lopahhinilgi lõpus mingit õnne ega võidurõõmu äsja omandatud mõisa üle. Pigem oli ka tema puhul tunda lootuste luhtumist või isegi kaotuse kibedust.

Meeldis ka Karol Kuntsel Ranevskaja vennana. Tal puudus see õhkav toon, mida Tšehhovi näidendites paraku tihtilugu kasutatakse. Marika Barabanštšikova tegi vaimuka rolli, samuti Margus Jaanovitš. Aivar Tommingas oli väga liigutav vana teenri rollis. Tema ka lõpus "unustati". 

Otseselt pole lavastusele nagu midagi ette heita, kõik oli justkui paigas, aga no ei haakunud minuga. Jäi arusaamatuks, miks selline tükk ja just nüüd. Tšehhovit ikka armastatakse meil lavale tuua ja ma ise ka ikka tahan neid etendusi enamasti näha. Aga siin midagi uut minu jaoks ei olnud. Näiteks Strandbergi lavastatud Moliere ´i "Naiste kool" oli tunduvalt ägedam. 

Minu kõrval istus ema tesmelise tütrega, aga teiseks vaatuseks olid nad lahkunud. Kahju, et noort inimest ei kõnetanud! 

PÖFF 2023

Sel aastal ostsin 9-le filmile piletid ja näha õnnestus kaheksat. Sel aastal jäin valikuga väga rahule. Kõige toredam on see, et minu absoluutne lemmik sai ka peapreemia. Panen filmid siia enam-vähem paremuse järjekorras. Muidugi on see järjekord väga subjektiivne.

Lunastus nagu eelpool öeldud, minu absoluutne lemmik ja Grand Prix võitja. Tegevus toimub itaalia väikese saare tühermaal, kus elavad põhiliselt eluheidikud, vaesed kalurid ja prostituudid. Peategelaseks on vaimupuudega noormees, kelle ema julmalt filmi alguses tapetakse (see on ka ainuke tõeliselt karm stseen filmis). Kaks vananevat prostituuti on poisi imikueast alates üles kasvatanud ja armastavad teda nagu oma last. Arturo on helge iseloomuga, aga tema eest hoolitsemine pole üldse kerge, alates ettearvamatutest paanikahoogudest kuni igapäevaste mähkmeteni. Seega pole tegu mingi muinasjutuga. Maailm on selles filmis karm ja halastamatu, aga seda enam pääseb mõjule naiste isetu armastus ja Arturo heasüdamlikkus. Kokkuvõttes jätab film helge tunde. Lisaks uskumatu ümberkehastumine Arturot kehastava Simone Zambelli poolt. Suurepärane elamus!

Otsad lahti on selline vaikselt ja isegi argiselt kulgev film, peategelaseks ilus ja eneseteadlik naine, kes on ootamatult võimeline ülimalt karmideks valikuteks. Tegevus toimub põhiliselt Inglismaa külakolkas, mille avarate nõmmemaastike ilu moodustab terava kontrasti peategelase Maria hinges peituvate saladuste ja segadusega.   

Surm on elevate probleem Igal PÖFFil on ikka mõni kohustuslik soome film ka. See on süsimust komöödia kahest autsaiderist, kes võtavad vastu valgustkartva tööotsa - liveveebis mängitava vene ruleti tagajärgede koristamise. Raha tuleb, aga loomulikult tekib meestel moraalseid kõhklusi. Filmi tugevuseks on kaks sümpaatset peategelast, keda mängivad Pekka Strang ja Jari Virman. 

Vaiki igavesti Montenegro, Serbia ja veel mõne idabloki riigi vaimukas ja hoogne film. Peategelaseks pruut, kes hakkab kahtlema oma soovis abielluda. Kuna tegu on ikkagi lõunamaa rahva ja traditsiooniliste peresuhetega, siis tekitab see muidugi paraja segaduse. On väga naljakaid ja on ka mõtlemapanevaid hetki. Hea, lihtne ja elujaatav filmike. 

Üksildus rubriigist Islandi film. Tegelikult küllaltki kulunud teema juba, aga ikkagi nauditav vaatamine. Peategelaseks üksildane vanamees, kes on sunnitud oma kolkakodust linna kolima, kuna selle asemele tehakse paisjärv. Linnas tutvub ta poisikesega, kelle vanemad on lahku läinud ega leia piisavalt aega ja armastust tema jaoks. Vahepeal tekib inetu pedofiiliakahtlus, aga õnneks ei lähe asi liigselt vastikuks.

Kaluri tütar eksootiline filmike, mille tegevus toimub Kariibi mere idüllilisel saarekesel. Legendaarne kalurist isa ja tema transvestiidist poja teineteise taasleidmise lugu. Üsna kulunud teema taas, aga eksootika kõnetab.

Kuu on tagurpidi võitis debüütfilmide programmi. Filmis on kolm erinevat väikest lugu kolmest naisest. Neist rohkem läks korda veebi teel abiellunud ja Uus Meremaale koliva venelanna lugu. See oli ühtaegu naljakas ja nukker. Kokkuvõttes aga film mind väga ei liigutanud.

Magnetmees ainuke film, mis tekitas pettumuse. Kõik oli justkui olemas: eksootiline teema - tsirkus,  unenäoline tegevus, teatraalselt kunstlik tegevuspaik, sümpaatne peategelane jne. Aga millegipärast ma üldse ei haakunud selle filmiga. Isegi igav hakkas ja ootasin lõppu.

Üks film jäi vaatamata, kuna olin just isadepäevaks omale kogemata kolm seanssi valinud ja ei tahtnud külaliste seltskonnast ära tulla. Hea, et siiski "Lunastust" vaatama läksin sel päeval. See oli üle pika aja tõeline filmielamus.

Baskimaa

Meie sügisene reis viis seekord Baskimaale, mille suurim keskus on Bilbao. Olime juba ammu Avoga siia tulla tahtnud, aga lennuühendused olid nigela- ja kallivõitu. Õnneks alustas meie tubli lõunanaaber Air Baltic lende Bilbaosse. Põhiline osa Baskimaast asub Hispaanias, aga umbes kümnendik ulatub ka Prantsusmaale. Arvatakse, et baskid on Euroopa vanim rahvus. Neil on oma keel, mis pole suguluses ühegi teise keelega maailmas. Hispaania poolel räägitaksegi põhiliselt baski keeles, Prantsusmaa poolel aga ikka prantsuse keeles.

Laupäev, 16.september

Rahulik hommik pakkimise ja viimase pesupesemisega. Hakkasime sõitma kell 14. Ei ole sellist reisimise tunnet, aga küll ta tuleb. Baskimaal lubab sooja ilma.

Valgas sõitsime mööda peatänavat läbi kesklinna. Tuletasime meelde, kuidas paar aastat tagasi siin I-ga käisime. Väga äge oli. Kuigi Valgas majad vahelduvad ilusad ja põnevad vanade räämas telliskivist kortermajadega.

Vanas heas Valka restoranis Walk käisime söömas fish and shipse. Kohvi võtsime bensukast.

Tegelikult on ilm siingi ilus, Eestis oli 19*, Riias juba 20*. Sõit läbi Riia läks viperusteta. Parkisime hotelli Rixwell Elephant aiaga ümbritsetud parklasse 5€ öö ja tšekkisime ennast sisse. Tuba on ilus, normaalse suurusega ja vaatega bensiinijaamale. Üldiselt on tegu ilusa ja moodsa hotelliga.

Läksime ka alla restorani. Mina süüa ei tahtnud, võtsin õunastruudeli, Avo sõi pastat. Eriti ei kiitnud. Homme hommikul läheme lennujaama. Lend väljub 10:45.

Pühapäev, 17.09

Ärkasime vara ja molutasime pikalt. Hommikusöök oli piisav, aga soe toit oli külmavõitu ja kala ei olnud. Lihtsalt kui otsida põhjusi kritiseerimiseks.

Ühel hetkel, kui kella vaatasin, oli juba 8:37. Kahe tunni pärast läheb juba lend! Nüüd hakkas meil kiire. Riia lennujaam pole küll nii suur ja tegelikult probleemi pole, aga ma lähen alati närvi sellistel puhkudel.

Õnneks läks kõik kiiresti, pikki sabasid ei olnud ja meie lend väljus ka õigeaegselt. Lend kestis ligi 4 tundi. Minu kõrval akna all istus ilmselgete külmetamise tunnustega noormees Leedust. Laenasin talle oma salfakaid. 

Bilbao lennujaam on väike ja asub madalate mäeharjade vahel. Saime kiirelt oma kohvri kätte ja ka Avise kontoris ei olnud mingit järjekorda. Meeldiv naisterahvas tegi dokumendid korda ja pakkus ka road assistance´i 9€ päev. Me siiski ei võtnud. Maksame siis, kui midagi juhtub.

Garaaž oli sealsamas kontorite taga. Meie Hyundai väga keeruline ei tundunud, käima läks võtmest ja automaatkäigud olid ka mulle tuttavate tähtedega. Ainult pagasikate oli kuhugi ära kadunud. Loodame, et see ei tekita pikanäpumeestes tahtmist autosse sisse murda.

Garaažist väljasõit läks normaalselt. Tõmbasime kohe tee äärde, et marsruuti paika panna. Millegipärast ei tahtnud Waze meiega koostööd teha, aga see-eest Google Maps toimis. Mul on igaks juhuks kaasas ka GPS. Kunagi ei tea, mis töötab ja mis mitte ja selguski, et Waze ei toiminud terve reisi aja.

Tahtsime sõita piki mere äärt ja võimalikult kiiresti rannikule jõuda. Panime mapsi Punta Galea. Seal oli suur parkla, palju kämpereid, aga mere äärde ei läinud mingit rada. Läksime mööda muru ja vaatasime üle kaljuserva alla. Meie sõidu ajal oli just suurem vihmasadu olnud, aga nüüd jäi tasapisi järele. Sooja näitas 22*

Punta Galea on neem Biskaia lahes. Biskaia veed on alati tormised ja siin võib esineda hiigelsuuri laineid. Tänu sellele on siin toimunud ainsana Euroopas Surfiliiga võistlused Big Wave World Tour.

Suur osa Baskimaa rannikust kuulub UNESCO Globaalsesse Geoparki. Unikaalseks teevad siinse maastiku kõrged liivakivipaljandid, kus on miljonite aastate jooksul ladestunud kivimikihid hästi nähtavad. Sealhulgas ka katastroofiline dinosauruste väljasuremise ajastu arvatava hiiglasliku asteroidi kukkumise tagajärjel.

Kuna meil oli kõht tühi, siis otsisime sobivat restorani. Google Maps näitas Batzoki Andra Marit, mis osutus väga ägedaks kohaks. Restoran oli paksult kohalikke täis, leti ees valitses täielik kaos. Aga teenindajad olid väga lahked, kuigi inglise keelt nad väga ei osanud, meie jälle baski keelt. Istusime plasttoolidel väljas. Toidud olid head. Meie kohal kõrgus iidvana kirikutorn. Kõrvallauas oli kari vanainimesi, kaugemal mingi noormeeste punt. Mõnus vaib.

Edasi sõites püüdsime veel siin ja seal mere äärde jõuda, aga tegemist oli eramurajooniga, palju teid ühesuunalised ja ühes kohas lausa tõkkepuuga suletud. Panime G Mapsi pisut kaugema, Sopelana ranna parkingu ja jõudsime Atxabiribili randa. Parkimine maksis 50 senti tund.

See oli väga ilus randvalgete ja punaste kaljude vahel. Lained olid päris võimsad, nii et Avo ei julgenud oma viletsa puusaga vette tulla. Mina ikka läksin, vahetasin vetsus riided. Ujumisest ei saanud rääkida, kui suurem laine üle käis, siis kükitasin kiiresti vette. Aga kohe tulid uued lained ja mõned neist hakkasid ka mere poole kiskuma. Kartsin natuke oma käe pärast, mis pole veel täielikult paranenud ja eriti prillide pärast, mis kogemata ninale ununesid. Selletõttu kobisin kiiresti välja tagasi. Aga mõnusalt jahe vesi oli.

Surfaritel oli muidugi paradiis ja neid oli siin palju. Kalipsodes tüüpe, surfilaud kaenlas, liikus pidevalt ringi, osad olid gruppides ja lainetes möllas neid ka. Niisama solberdajad hoidsid ühte serva.

Nüüd oli paras aeg juba majutuse aadress G Mapsi panna. Otsustasime loobuda mere ääres sõitmisest, sest see tundus keeruline, kõik oli asustatud ja teed kitsad, täis lamavaid politseinikke. Kohe selgus, et sattusime väga toredale mägiteele ja üsna asustamata paikadesse.

Nägime tee ääres kõrgumas Castillo de Butroni kindlust, mis nägi välja nagu Disney filmist. Keerasime kõrvalteele ja jõudsime väikesesse parklasse. Kindluseni oli kõndida 100 meetrit ja selle ümber oli ilus park. Imetlesime natuke võimsat ehitist, aga ümber tiiru tegema ei hakanud. 

Castillo de Butron oli tunnistajaks aastasadu kestnud verisele vaenule kahe Biskaia aadliperekonna vahel. Praegune disneylik välimus on pärit 19.sajandist. Kate Middleton olevat unistanud laulatusest selles lossis, aga teoks see unistus siiski ei saanud.

Ilus metsane mägitee jätkus, kuni jõudsime taas mere äärde. Meie majutus Ureta Landa Gaztelugatxe oli Bakio külje all, kilomeeter maanteest. See oli pisut räämas hoonetekompleks. Üks naisterahvas istus vastuvõturuumis laua taga ja andis meile lahkelt võtme. Meie tuba oli teisel korrusel, suurte akendega õhtupäikesesse. Toas oli palav ja umbne, aga õnneks oli olemas ka konditsioneer, mille kohe käima panime. Kuigi kiiret efekti see ei andnud, aga öösel saime normaalselt magada.

Läksime autoga tagasi Bakiosse, sest meil oli 35. pulma-aastapäev ja me tahtsime seda veidike tähistada. Perenaine soovitas minna promenaadile. Seal oli tõesti melu ja ka mõned restoranid. Minu lootus, et ehk saame ka Avoga ujuma minna, luhtus, sest lained olid siingi suured, rannas lehvis punane lipp. Kuigi rahvast meres oli, põhiliselt surfajad.

Leidsime restorani PROA Jatetxea, aga köök oli seal juba kinni. Saime tellida valiku letis olevaid tapaseid. Teenindajad olid siingi väga sõbralikud. Mina võtsin veini, Avo õlle. Istusime ja nautisime. Ümberringi oli taas pigem kohalik rahvas.

Jalutasime hämarduvas linnas piki promenaadi tagasi. Siin linnakeses on palju uusi ja uhkeid rõdudega kortermaju. Hotelle hakkas silma vähe. Tundub selline poolrikaste inimeste elukoht. Palju nägime ratastoolis vanainimesi. Kohalikud paistavad siin pigem jõukad olevat.

Kell 8:30 tagasi sõites ei olnud veel pime. Kell 22 ma juba magasin.

Esmaspäev, 18.september

Hommikusöök oli tagasihoidlik, aga täiesti piisav. Pakuti röstsaia, avokaadot ja sinki, muu kraam oli pigem magus. Kroissant, jogurt, moosid.

Maja oli väljast vaadates päris omapärane. Ilmselgelt iidvana hoone, millele oli terve seina ulatuses klaasaknaid juurde poogitud. Kohe akende vastas renoveeriti teist suurt kivimaja. Teisel pool oli ilmselt omanike elamu. Kõik oli pisut päevinäinud, aga lilli oli palju ja rohelust.

Paari kilomeetri pärast oli kuulsa San Juan de  Gaztelugatze saarekindluse parkla. Kohti oli piisavalt ja rahvast mitte nii palju, kui ehk nädalavahetusel või suvel oleks olnud. Saime teada, et kuigi sisepääs on tasuta, on siiski vaja ette broneerida, aga lähimad vabad ajad olid alles viie päeva pärast. Lootsime, et kaugelt ikka vaatamisväärsusele pilgu peale saame heita. Õnneks keegi bronni ei nõudnud ja tegelikult oleks saanud ka eemalt päris häid vaateid.

Raja alguses oli putka suveniiride ja karastusjookide ostmiseks. Meil oli vesi kaasas, ilma selleta kindlasti minna ei tohiks, sellest saime aru tagasiteel üles mäkke.

Raja algus

San Juan de Gatzelugatze ongi selline koht, mida on distantsilt parem imetleda ja pildistada. Tegemist on pisikese kõrge kaljusaare tipus asuva kivikindlusega, kuhi viib maismaalt kitsas kivisild ja hulk trepiastmeid. Selleks, et sillale saada, tuleb üle kilomeetri minna allamäge mööda järsku kiviteed, mis vahelduvad kivitreppidega.

Gatzelugatze nimi tuleneb baski keelsest sõnast "kaljukindlus" (“gaztelu” = kindlus + “aitz” = kalju). Tegemist on saarekesega, mis on maismaaga ühendatud massivse aga kitsa sillaga. Arvatakse, et esimene erakla rajati siia juba 9. sajandil. 12.sajandil sai sellest klooster, aga juba kaks sajandit hiljem klooster hüljati. Hilisemal ajal kasutati San Juan de  Gatzelugatze saart strateegilistel eesmärkidel. Mõnedki rünnakud löödi edukalt tagasi, aga 1596. aastal ründasid saart Sir Francis Drake ja tema mereröövlid. Saar rüüstati ja siin elanud erak visati kaljudelt alla.

Väikest rolli mängis San Juan de Gaztelugatxe ka inkvisitsiooni ajal, mil paljud nõiduses süüdistavad suleti saare koobastesse.

Praegu saare tipus asuv kirik on mitmeid kordi räästatud ja taas üles ehitatud. Kuni 19. sajandi lõpus lammutati see täielikult ja ehitati uuesti üles. Siin kindluses on ka "Troonide mängu" stseene filmitud.

Laskusime ettevaatlikult ja aeglaselt, sest Avo jalg on järjest viletsam. Ta kõhkles mitmes kohas, kas tulla edasi või jääda. Ikkagi tuli kuni sillani välja ja natuke isegi mööda silda, kuni hakkas tõus teisele poole.

Rajalt avanesid supervaated kindlusekaljule ja ka teisele üksikule rahnule keset merd. Rahvast liikus päris palju, aga tunglemist ei olnud. Palju oli koertega paare ja ka vanemaid inimesi.

Mina jätsin Avo tagasi kõmpima ja ronisin ikka ülespoole. Kui oli jäänud umbes poolteist treppi, kadus motivatsioon. Vaated paremaks ei muutunud, meie tagasitee oli vastu päikest ja seega häid pilte sealtpoolt ei tõotanud. Kindlus ka midagi erilist ei tundunud, nelinurksed hooned. Hirm hakkas ka sellepärast, et veepudel sai Avoga kaasa ja nüüdseks oli ronimine lauspäikese all.

Niisiis pöörasin tagasi ja õigesti tegin, sest olles alla sillale roninud ja sealt sadakond meetrit ülesmäge tundsin, et enesetunne läheb imelikuks. Ilmselt aitas kaasa ka antibiootikumikuur, mida borellioosi kahtluse pärast 14 päeva sööma pean. Igatahes istusin iga natukese aja tagant ja puhkasin jalgu. Katsusin hoida vilusse ja õnneks tagasiteel on päris palju varju.

Avo ootas mind paarsada meetrit enne parklat ja vesi kulus väga marjaks ära. Ostsime suveniiriputkast külma vett juurde ja istusime sealsamas kiviaia peal. Minul läks taastumine üllatavalt kiiresti.

Sõitsime edasi mõned kilomeetrid Matxitxako neemele. Siin neemel asub kaks tuletorni. Autoga sai otse vana torni ette. See oli massiivne ja madal sinise valgega hoone, ehitatud 1852. aastal. Tuul puhus nii kõvasti, et hoidsin igaks juhuks prille kinni. Ülevalpool oli teine, uus tuletorn, aga sinna me minna ei söandanud. Esiteks suure tuule pärast, millist me varem küll kogenud polnud ja teiseks polnud tahtmist uut ronimist kohe ette võtta.

Matxitxako neem pidi olema maailma parimaid paiku merelindude ja vaalaliste vaatlemiseks. Kõige paremini sobivad vaalade vaatlemiseks aga jaanuar ja veebruar. Ja tuuline ilm ka väga hästi ei sobi. Seega meie ei näinud kahjuks kedagi.

Ühe vaateplatvormi juures pidasime kinni, aga seal midagi erilist ei avanenud peale vana hea mereranniku.

Vana hea mererannik vaatega Gatzelugatzele

Kõht hakkas tühjaks minema. Otsisime GMapsist ühe hea restorani mõne kilomeetri kaugusel Bermeos. Natuke aega otsisime parkimiskohta, kuni jõudsime suht vanalinna lähedal olevasse suurde tasuta parklasse. Sealt oli mõnisada meetrit restoranini, mis oli aga täiesti suletud. Õnneks asus täpselt vastas mingi teine koht Izokin ja seal pakuti ka süüa. Istusime välja tänavale plastist toolidele ja tellisime praed, mina krõbekana friikatega ja Avo hamburgeri. lisaks kohustuslik õlu ja värskeltpressitud mahl. Arve läks umbes 18€.

Bermeo

Meie ümber istus laudades kari vanamehi, paljudel pisikesed koeranässid kaasas. Osad ostsid joogi ja seisid sellega niisama tänaval. Nägime Anthony Hopkinsi teisikut, nii sarnast, et vaatasin ikka hulk aega, kas see on tõesti tema. Jälle väga ehe koht!

Anthony Hopkins oma hispaania perekonnaga

Sõitsime Mundakasse, kus pidi olema ilus vanalinna ja sadam. Paraku tiirutasime hulk aega kesklinnas ja otsisime vaba parkimiskohta. Mis osutus täiesti võimatuks. Tasulisi parklaid vist polnudki ja tasuta kohad olid tuugalt täis. Osad parklad olid ainult residentidele. Lõime käega ja sõitsime edasi. Korra peatusime tee ääres kollase joone taga, et sadamast kiire pilt teha.

Kiire pilt Mundaka sadamast

Edasi sõitsime piki Urdabai kaitseala ehk mööda kitsast merelahte, mis ulatub kaugele sisemaale. Mingis kohas, Playa San Antonios, leidsime pooltühja parkla ja sealt näitasid viidad randa. Läksime umbes kilomeetri ja jõudsime laia liivaranna juurde kitsa lahe ääres, mis tundus võrdlemisi madal ja ühtegi inimest ei ujunud. Küll aga tulid meile mõned suvitajad vastu ja mingi inglaste punt liikus edasi mere poole piki randa. Üks paarike päevitas läheduses, käisin nende käest küsimas, kas ikka tohib ujuda ja kas on ikka puhas vesi. Nemad ei teadnud, miks siin üldse rahvast pole, aga ujuda kõlbavat siin igatahes.

Ujusime tükk aega mõnuga, kuigi sügavust oli tõesti vaevalt nabani ja vesi veidi sogane. Baskimaa rannad on ilmselgelt rohkem surfaritele, kui ujujatele ja Avo jaoks eriti keerulised. Aga siin sai ta normaalselt hulpida.

Sõitsime edasi piki Urdabai lahte kuni selle lõunatipus asuva Guernicani. Samanimelisest Picasso maalist on ilmselt igaüks kuulnud, aga ka linn ise on väga armas ning tasub kindlasti külastamist. 

Guernica on baskide jaoks püha linn ja iseseisvusliikumise sümbol. Siiani on säilinud vana puu känd, mille all baski seadusi vastu võeti. 1937.aastal pommitasid natside väed ühe esimese õhurünnaku ajal Guernicat ja väga palju tsiviilelanikke sai surma. See sündmus inspireeris Picassot maalima oma kuulsat samanimelist teost, mille hiiglaslik koopia asub linnamüüril.  

Vaatasime Picasso maali koopiat ja kiikasime parlamenti. Nägime ka ülalnimetatud püha kändu. Meil õnnestus parkida otse keskväljaku äärde, kus kohe üle tee oli kohvik. Võtsime kohvi, õlut ja limonaadi, sest mahla polnud, ning istusime terrassil vaatega lillelisele keskväljakule. Üks ema oli oma kolme porgandpalja kriimulise lapsega, kes lippasid ümber kohviku ja turnisid järsul kallakul. Palju oli taas väärikaid vanainimesi.

Kuulus puukänd

Startimine järsust parkimiskohast võttis natuke higistama, sest käsipidur ei tahtnud ka pidada, rääkimata edasikäigust, aga välja ma sain.

Sõitsime oma ööbimiskoha poole piki lahe vastaskülge, mööda väga ilusat metsateed. Vahepeal avanesid vaated merele. Ilmeilus!

Playa Lagasele läks ilus laudtee üle düünide ja me mõtlesime, et siia läheme küll ujuma. Paraku olid murdlained sellised, et keegi ei söandanud ujuda, vaid paar üksikut surfarit hulpis vees. 

Jõudsime Lekeitiosse ja oma hotelli Villa Itsaso. Parkimiskoht oli väga kitsas, aga ära me manööverdasime. Astusime kangialusest ilusasse aeda, kust avanes võrratu vaade alla mererannale. Aga mida polnud, oli hotellitöötaja. Me ei näinud alguses ühtegi hingelist. Letiklaasile oli jäetud telefoninumber, mis ei vastanud. Ei vastanud ka voucheril olev number. Helistasin oma kümme korda kummalgi numbril. Üks sümpaatne vene keelt kõnelev külastajate paarike saabus ja püüdis meid aidata. Pakkus, et võime nende wc-d kasutada või juua võtta.

Lõpuks avastasime mingi kolmanda numbri, mis ka vastas. Meile juhatati tuba kätte ja vabandati ette-taha. Lisaks ka sellepärast, et tellitud hommikusööki kahjuks ei saa. Olin päris tige.

Õnneks olime tee peal supermarketist ostnud süüa ja juua kaasa ning hotelli aias, imeilusa vaatega alla merele, oli väga mõnus istuda. Asukoha poolest on see ikka superkoht!

Teisipäev, 19.september

Magasin kehvasti ja seetõttu kaua. Ärkasin alles kell 9. Hommikusöögile läksime taas aeda. Keegi noormees askeldas köögis ja pakkus meile lahkelt kohvi. Söögipoolist oili meil endal eilsest õhtust üle, seega väga nuriseda polnud põhjust. Seda enam, et hiljem leidsin oma meilboksist juhendid, kuidas tuppa pääseb.

Villa Itsaso ehitati 1883. aastal tuntud teadlase Ramon Adan de Yarsa ja kohaliku krahvi järeltulija Dolores de Gortazari poolt suveresidentsiks. Tegemist on esimese neo-baski stiilis ehitisega. 19.sajandi lõpus hakkas traditsioonilise spaturismi kõrval tormiliselt arenema mereäärne turism, mis siinkandis algas Biarritzist, jõudis peagi San Sebastianini ja sealt edasi Lekeitiosse. 

Pesemine, sättimine ja blogi kirjutamine võtsid omajagu aega ja nii hakkasime sõitma alles 11:30. Läksime kõigepealt Lekeitiosse tagasi. Seal oli ilus vaikse veega rand, sest see oli kaljusaare ja saart maaga ühendava silla vahel. Nii vara hommikul meid aga vette ei kutsunud. Siin oli ka ilus jahisadam, mille äärsed majad tuletasid natuke Kopenhaagenit meelde. Leidsime kähku tasuta parkimiskoha ja jalutasime kiriku juurde.  

Lekeitio on iidne kaluriküla ja siinsed mehed olid tuntud vaprate vaalaküttidena. 19.sajandil saabusid siia esimesed turistid, nende hulgas nii mõnigi kroonitud pea. Tänapäeval on Lekeitio tuntud oma ilusate randade, värvika sadama ja uhke gooti kiriku poolest. Seda kirikut tahtsime meiegi seestpoolt näha ja uksel oli ka silt, et avatakse kell 11. Kuna selleni oli ainult pool tundi, siis jalutasime sadamas ringi, et aega parajaks teha. Kell 11 polnud muidugi veel kedagi, aga 15 minutit hiljem uksed õnneks siiski avati. See oli väga suur ja uhke katedraal ja seest oli ta veelgi uhkem. Hiigelsuur kullatud altarisein oli üks suurejoonelisemaid, mida näinud olen. 

Asunción de Nuestra Señora kirik ehitati 15. sajandil Rooma templi varemete kohale. Kõige silmapaistvamaks peetaksegi 16. sajandist pärinevat detailiderohket kullatud altariplaati, mis on üks suurimaid Hispaanias.

Rannikuäärne tee Lekeitiost Zumaiasse oli muidugi imeilus. Aeg-ajalt peatusime teele jäävatel vaateplatvormidel ja imetlesime kaljust rannikut. Eriti kenad tundusid Ondarroa ja Mutriku linnad ja ümbrus. Baskimaa on palju rohelisem, kui oleme Vahemere-äärsetes maades sügiseti harjunud. Kitsad mägiteed on siin võrratud, majad enamasti korralikud.

Baskimaa rannik Ondarroas

Zumaias otsisime mõnda aega söögikohta. Linn esmapilgul mingit erilist muljet ei jätnud, sõitsime paneelmajade vahel ja leidsime sinna ka parkimiskoha. Kõndisime sealt umbes kilomeetri mere äärde. G Mapsi soovitatud söögikoht suure mäe peal asuva hotelli juures ei kutsunud eriti, tundus kallis ja liiga fänsi koht. Nii kõndisime tuldud teed tagasi. Mitmes tavernas oli köök suletud, pakuti küll lahkelt tapaseid, aga me ei tahtnud saialist sööki. Viimaks juhatati meid ühele kõrvaltänavale, kus restoranis Gure Txokoa  oli normaalne menüü ja tagasiside. Tellisin turska tomati ja paprikaga ning toodigi suured kalatükid tomati-paprikakastmes. Avol oli tavaline friikatega praad. Koht oli mõnus, kitsal tänavanurgal, kuhu palav päike ei paistnud, teenindus meeldiv nagu siin kombeks.

Kuna kell oli juba palju, siis sõitsime edasi. Möödusime Getariast, mis tundus tore ja väärt külastamist. Möödusime ka Zarautzist, mida väga kiideti, aga see oli küll suur linn ja eriti kutsuv ei tundunud. Sattusime isegi väiksesse ummikusse.

Maastik oli siin veidi muutunud. Endiselt oli väga roheline, aga rohkem oli avarust, mäetippudeni ulatuvaid karjamaid. Mäed on madalad ja leebed.

Zarautzist alates lasime GM-il ennast kiirteele juhatada, jätsime San Sebastiani vahele ja varsti olimegi Prantsusmaal. Siin päris külakolkas Urrugnes oli meil võluv majutus Amama Baita. Tee keeras suuremalt maanteelt pisikesele külavaheteele ja sealt omakorda keerasime päris õueteele. Meie majake asus umbes 500 meetrit kaugemal mäekünkal. 

Pererahvast polnud, aga me olime olnud aktiivselt kirjavahetuses, pealegi olid maja uksed avatud. Seega võtsime vabalt ja vaatasime ümbrust. Paistis tore maja, aed mitte ülikorras, aga täitsa nunnu. Sees oli küll puhas ja korras, mugav elutuba ja mõnus suur terrass. Peagi sõitis perenaine autoga maja ette. Ta oli käinud ujumas. Veidi hiljem jõudis ka peremees jalgrattal. Meile näidati maja ja meie tuba. Maja on mõeldud põhiliselt hostelikülalistele, aga siin on ka mõned mugavad hotellitoad. Ühes neist ööbisime ka meie. Väga maitsekas sisustus, mugav vannituba ja väike rõdu vaatega karjamaale. Igal hommikul tulid naabri lambad mäest alla, kellad kaelas kõlisemas, ja asusid meie akende all rohtu nosima. Õhtul läksid nad tagasi oma koju mäe peal.

Majas oli ka mugavad ühiskondlikud ruumid, kus külalistele pakuti hommikusööki ja õhtuti võis pererahvaga juttu ajada. Minu suureks sõbraks sai ülikõhna tõugu koer Pampa, kellel paistis siin küll mõnus põli olevat. Aeg-ajalt käis ta naabrikoeraga suhtlemas või lippas niisama ümbruskonnas ringi.

Köögivili kasvab ilma suurema abi- ja hooleta.

Pererahvas küsis, kas tahame tšättida, aga me olime väsinud ja läksime oma tuppa. Pole väga harjunudki selliste sotsiaalsele suhtlemisele avatud öömajadega. Söögid olid meil kaasas, vein ka. Istusime kaua rõdul ja nautisime. Väga mõnus koht!

Kolmapäev, 20.september

Meil oli plaan minna kohaliku hammasratastega mägirongi peale Sares. Sinna oli umbes pool tundi ilusat põldude ja küladevahelist teed. Siin-Seal kasvas kõrge kollane kõrreline pamparohi. Ilus, aga invasiivne taim majaperemehe sõnul. Pärit on see Argentiinast.

La Gorniche ehk Prantsuse-Baskimaa maastik.

Pamparohi teede ääres

Rongijaamast juba mõnisada meetrit enne olid autod tee äärde pargitud. Saime koha suht lähedale ja ei pidanud ka ühte külge pidi kraavi sõitma. Raudteejaamas oli üllatavalt palju rahvast ja piletikassa ees pikk järjekord. Olin eelmisel õhtul piletid õnneks ära ostnud ja siis paistis rong päris tühi. Seega soovitus kindlasti piletid ette osta, sest reas on viis kohta, pingid üsna ebamugavad ja eriti palavaga pole keskel just kõige mõnusam istuda. Rääkimata sellest, et akna all on palju parem vaade ja paremad võimalused pildistada.

Train de la Rhune on turistidele mõeldud hammasratasrong, mis soojemal aastaajal peaaegu püstloodis ülesmäge sõidab. Sõit kestab natuke üle poole tunni ja tõuseb ligi 1000 meetri kõrguse La Rhuni mäe tippu. Tee peal ja mäe tipus avanevad uhked vaated igas suunas, nii merele, kui ka kaugemal paistvatele Püreneede tippudele. Raudteeliin avati juba 1924. aastal ja nüüd on sellest saanud üks populaarsemaid turismiatraktsioone piirkonnas.  Rongid käivad iga 40 min järel ja meie nägime veel eelmise rongi saabumise ja lahkumise. Päris äge vaatepilt.

Mitte just kõige mugavamad istmed

Aega sai kenasti parajaks teha kõrvalasuvas suures suveniiripoes. Ka mitu kohvikut oli siinsamas.

Rongisõit kestis 35min ja oli väga äge. Korraga läheb üksteise järel kaks rongi. Meie istusime tagumises ja vasakul, kui vaadata sõidusuunas. Paremal oleks olnud vähemalt päeva esimeses pooles parem, sest meile siras päike peale. Vasakule jäi ka merevaade. Aga vaateid jätkus kummalegi poole, meile hakkas mingil hetkel paistma tipp, kuhu suundusime. Kallak oli vahepeal ikka väga järsk. Poole tee peal seisime ja lasime allatuleva rongi mööda. Nägime ka mitmeid jalgsimatkajaid ja isegi paari jalgratturit. Üks vaeseke lükkas küll ratast käekõrval peaaegu püstloodis ülesmäge. Lehmi, lambaid ja hobuseid nägime ka.

Paremal paistab La Rhuni tipp

Üleval oli palju rahvast, paar restorani ja radarijaam. Kuna meil oli kõht tühi, siis läksime kõigepealt restorani järjekorda. Valisime alumise restorani, sest seal näis vähem rahvast olevat. Sealt polnud jällegi sellist vaadet nagu ülemisest. Võtsime kohvi, õlle ja omleti.

Natuke jäi meil aega ka ringi vaatamiseks. Siit paistis tõesti kaugele, rannikule ja Püreneedele. Meie mägi kõrgub üksikuna ligi 1000 meetri kõrgusele.

Siis oligi aeg taas rongile koguneda ja alla tagasi sõita. Vahetasime Avoga kohad ja vaade oli taas uus, kuigi istusime samal pool. Väga tore elamus igatahes!

Mul ei olnudki selleks päevaks plaane, aga majaperemees soovitas hommikul külastada viit baski külakest. Lisaks Espelettele, mis mul niikuinii oli kavas, ka Sare, Ainhoa ning kui jõuab, siis ka Cambo-Les-Bains ja Saint-Pee-Sur-Nivelle.

Sare oli kohe lähedal ja parkida saime ka keskväljaku lähedal. Linnake hakkas meile kohe meeldima. Külastasime iidse väljanägemisega kirikut ja selle ümber asuvat väikest surnuaeda. Üks triibik kass tahtis meiega hirmsasti suhelda. Kasse me oleme siin Baskimaal vähe näinud, küll aga koeri. Eriti väikseid koeranähvitsaid on peaaegu igal kohalikul vanamehel, istuvad koos peremeestega kohvikulaua taga.

St.Martini kirik on pärit 17.sajandist ja Baskimaale omaselt on kiriku siseseintel kolm rida rõdusid. Sellised rõdud suurendasid istekohtade arvu ja võimaldasid eraldada naised-lapsed.

Tegime ka ühed külmad joogid keskväljaku baaris De La Mairie ja jälgisime inimesi. Olid mõned turistid ja põhiliselt kohalikud vanainimesed. Mõnus elu neil siin. 

Siin linnakeses oli tõelist Baskimaa hõngu. Majad olid valgeks krohvitud ja punaste või roheliste luukide ja ustega. Need värvid on samad, mis Baskimaa lipulgi. Igal pool oli mõni baski sümbol või mälestusmärk aastatele 1914-18. Nad on ikka väga uhked oma maa üle. Kuigi kohalikud siin räägivad prantsuse keelt. Hispaania poolel räägiti pigem baski keelt. Train de la Rhune´i jaamas öeldi teateid neljas keeles, kõigepealt prantsuse, siis hispaania, siis baski ja siis inglise keeles.

Võtsime suuna Espelette peale, aga vahepeale jäi Ainhoa ja otsustasime ikkagi sinna ka sisse pöörata. Seegi oli väga nunnu linnake. Parkimiskoha leidsime kiirelt. Jalutasime mööda peatänavat. Taas ilusad valged majad reas ja nende tagant paistmas rohelised mäed.

Mõned üksikud majad olid ka siniste luukidega

Ainhoa külake rajati juba 12. sajandil palverändurite vahepeatuseks teel Santiago de Compostelasse. Peatänava äärsed majad on 17. sajandist.

Ühe maja peal oli sillus kirjaga: "Maria de Gorriti ostis selle maja nimega Gorritia oma poja Jean Dolhagaray Lääne-Indiast saadetud raha eest, Seda maja ei tohi müüa ega pantida. Ehitatud 1662."

Gorritia maja

Espelette oli veidi suurem ja ka turistikam. Siinseks eripäraks on punased aknaluugid ja kõikjal rippuvad kuivatatud paprikakaunadest pärjad nagu meil Peipsi ääres sibulavanikud. Pärjad rippusid kaupluste ees, ustel ja majaseintel, neid oli musti ja punaseid. Palju müüdi suveniire. Ühes poes oli ka kotikstes erinevaid maitseaineid. Tore oleks olnud osta kaasa, aga olime juba väsinud ja ei viitsinud seda valimist ette võtta.

See ei ole kindlus, vaid baski perekonna elamu

Espelettes peetakse igal aastal oktoobrikuus punase paprika festivali.

Keskväljakul olid uhked pügatud plaatanid. Siinkandis ongi iseloomulikud kitsad plaatanialleed. Selliseid nägime ka Roussiljon-Languedocis. 

Tagasitee viis meid läbi Saint-Jean-De-Luzi. Tundus ilus linn sadama ja merekindlusega. Linnast umbes kilomeeter väljas avanevad väga uhked vaated kihilistele kaljudele ja vahutavale merele. Need kaljud kuuluvad UNESCO Globaalsesse Geoparki ja kohalikus keeles kutsutakse neid flysch. Taamal paistis ka Saint-Jean-De-Luzi tuletorn ja sadam.

Taamal paistab Saint-Jean-De-Luz

Kuulsad ja kiidetud suuremad Baskimaa rannikulinnad nagu San Sebastian, Saint-Jean-De-Luz ja Biarritz jäid meil paraku reisikavast välja. Keskendusime rohkem väiksematele linnakestele ja külaelule.

Jõudsime tagasi oma majja ja sõime taas õhtust rõdul. Umbes 150m majast allamäge on väliköök, seal külmkapis hoidsime oma sööke ja sealt saime ka toidunõud. Väga mõnus oli taas rõdul istuda ja sooja suveõhtut nautida. Lambad läksid mäest üles oma koju ja kõik jäi väga vaikseks. Tulin tuppa alles kottpimedas.

Neljapäev, 21.september

Perenaine ütles eile õhtul, et täna läheb vihmale, aga ma ei uskunud teda. Täna hommikul kuulsime katuseaknal sabinat. Sadas tõesti. Sõime pikalt hommikust elutoas. Meiega koos sõi ka noorem saksa paar Hamburgist. Rääkisime natuke juttu nendega ja pererahvaga.

Söök on siin omapärane ja mulle meeldib. Sai, või, värske puuviljasalat, värske kodutehtud õunamahl, erinevad kodused keedised, mesi ja mäsli. Lisaks ka ilmselt maapähklivõi ja kookosrasv või midagi sellelaadset jäledust. Eile toodi meile lisaks üks praemuna ja pannkook. Täna pakuti samuti soolast pannkooki singi, juustu ja praemunaga keskel. Magusaid pannkooke pakuti ka, aga enam ei jaksanud süüa.

Kuulame mõnda aega lammaste kelli rõdu all ja ootasime, et ilm paraneks. Sadas ikka päris kõvasti.

Kaua me siiski ei jaksanud molutada ja, kuigi ikka veel sadas, sättisime ennast minekule. Sõitsime Hendayasse. See on võike kuurortlinnake ranna ja sadamaga. Sõitsime piki sadamat ja tegime mõne pildi. Siis hakkas vihma kallama. Kallas nii kõvasti, et me parkisime auto tee äärde ja ootasime vihma vaibumist. Kui nähtavus veidi paranes, panime GMapsi San Sebastiani ostukeskuse Garbera. Teeme siis šoppingu, kui muud teha ei saa.

Vihmane Hendaya

Tee ostukeskuseni oli päris vaevaline. San Sebastiani äärelinn oli kole ja kaootiline, suur raudteesõlm ja teederägastik. Suutsime tervelt kaks korda ära eksida. Ostukeskus oli avar ja mugav, paar tundi šoppingut läks linnulennul.

Ilm polnud vahepeal oluliselt muutunud, ikka tibas veel. Meil ei olnud mingit tahtmist San Sebastiani kuulsaid randu uudistama minna. Võtsime suuna hoopis Pasaia poole, mida perenaine oli ka külastada soovitanud. Otsisime GMapist normaalse reitinguga restorani ja suundusime sinna. Paraku oli ka Pasaia täpselt samasugune teederägastiku ja suurte majakvartalitega linn, vähemalt ei õnnestunud meil ilusamasse piirkonda sattuda. Eksisime taas teelt ja sattusime majade vahele, kuhu leidsime ühe parkimiskoha. 

Teeäärest leidsime täiesti normaalsena tunduva taverna DCine, kuigi ta asus suurte majade vahel ja kõrval käisid ehitustööd. Söök oli igatahes maitsev ja teenindus endiselt väga sümpaatne.

Otsustasime ka Pasaia külastamisest loobuda, kuigi ilm oli vahepeal ilusamaks läinud, isegi päike tuli korraks välja. Suundusime ilusale rannikuteele Hondarribia poole. See oli tõesti taas ilus tee, tõusis järsult siksakitades kõrgema tipu Jaizkibeli poole, mis oli 543m. Tee peal imetlesime panoraamvaateid ja piki nõlvu rohetaavaid karjamaid hobuste ja lehmadega. Baskimaa on tunduvalt rohelisem ja lopsakama loodusega, kui ülejäänud maismaa Hispaania ja eks ikka seetõttu, et siin sajab rohkem.

Poolel teel oli uhke vaateplatvorm, kuhu viis auguline kõrvaltee ja me ei märganud isegi juhatavaid silte. Igatahes avanes sealt eriti uhke pilt kolmest küljest paistvale merele ja orus olevatele küladele. Kõige kõrgemal künkal asusid veski varemed. Siitkaudu läks ka palverännutee.

Peatusime veel Hermitage of Guadalupe kiriku juures, mille uksed olid lahti. See on Guadalupe Neitsile, Hondarribia linna patroonile pühitsetud kabel, mis pärineb 16. sajandist. Igal aastal 8. septembril toimub siin pühaku auks paraad, millega ühtlasi meenutatakse 1638. aasta võitu Prantsuse vägede üle.

Hondarribia jättis meile kohe meeldiva mulje. Sõitsime mööda aedlinna kitsaid tänavaid, kuni jõudsime uhke purjeka sadamani. Kuna ma tahtsin hirmsasti vetsu, siis parkisime auto tee äärde. Parkimiskohti oli ridamisi, ilmselt mõeldud suplejatele ilusa ilmaga. 

Sadamas oli mõnus kohvik Casa Santamaria, kus saime mõnusalt istuda ja nautida vaadet purjekatele. 

Natuke maad edasi oli kindlus ja Avo sõnul vanalinn. Tegelikult sattusime kitsale ja järsule külavaheteele, mis õnneks oli küll ühesuunaline, sest mööda poleks küll ükski auto mahtunud. Möödusime kindlusest, sest parkimisvõimalusi seal polnud. Lõpuks jõudsime välja pisut suuremale teele ja sedamööda majakani, mida ka meie ööbimiskohta plinkimas näha on.

Majaks oli väga uhke ehitis. Selle kõrvalt läksid rajad mere äärde, kus oli taas uhke kihilistest kivikaljudest rannik. Jälle üks ilusamaid vaateid siin Biskaia lahe ääres.

Vanalinna me ei jõudnudki. See paistis külla hulk maad allpool ahvatlevana, aga olime juba teises suunas keeranud ja ei hakanud tagasi minema. Teinekord.

Kui majakese juurde jõudsime, hakkas taas sadama. Tuul tõusis ja oli päris jahe. Rõdul istumisest ei tulnud midagi välja. Jõime toas veini ja kuulasime vihmassabinat katuseaknal.

Reede, 22.september

Viimane hommikusöök selles toredas majas. Seekord tehti muna tomati-tšillikastmes ja pannkooki. Rääkisime peremehega juttu. Ta töötas suure hiina kosmeetikakompanii managerina ja elas 15 aastat Shanghais. Siis kolis Pariisi ja otsustas et tal on linnadest kõrini. Võttis noore naise, kes oli nõus maale kolima. Alguses tahtsid nad osta vana veskit Bretagne´s, aga jäid ilma. Siis ostsid selle maja Baskimaal, mis tähendas, et nad pidid töölt ära tulema ja täiega siia kolima. Muidugi renoveerisid nad hoone ja peavad siin väikest võõrastemaja. Teevad ise hommikusööki ja koristavad tube. Suvel pole ikka ühtegi puhkepäeva, aga talve perioodil on muidugi aega küll. Varsti on neil ka laps tulemas. Väga sümpaatne noorpaar. Kuigi mees on vist juba üle neljakümne, sest tal on täiskasvanud poeg nagu jutust selgus. Kelle naise vanaema on soomlanna.

Jätsime soojalt hüvasti, isegi koer Pampa aeti unest üles, sest mul oli temaga eriline klapp. Nunnu koer!

Võtsime suuna sisemaale. Tee pealt saime teha veel viimaseid pilte sellest toredast majast ja merest taamal.

Suundume sisemaale

Jõudsime Navarrasse, mis on Hispaania autonoomne piirkond ja osa ajaloolisest Baskimaast. Plaanisime külastada viit ilusat Hispaania mägiküla Las Cinco Villas de la Montana ja alustasime Berast. Me küll ei saanud väga hästi aru, mis siin nii toredat oli, suured kaasaegsed majad, koolimaja. Parkisime kuhugi ja kõndisime eemalt paistva kirikuni. Avo edasi ei tulnud, tal oli jalg suht vilets. Mina suutsin tagasiteel ära eksida. Lõpuks siiski leidsin tagasitee autoni ja me sõitsime järgmisse linnakesse. Pärast sõitsime Berast veelkord läbi ja siis selgus, et tõeline vanalinn oli lihtsalt pisut teisel pool ja väga kena.

Järgmine linnake, Lesaka, meeldis meile esimesest pilgust. Suured valged majad puust pruuniks värvitud luukidega, palju lilli ja rohelust, väikesed tomati ja juurviljaaiad majade vahel, välikohvikud. Ja mägijõeke keset linna koos vanade sildadega.

Läksime kohe keskväljakul asuvasse baari ja tellisime kohvid. Vahepeal hakkas päris kõvasti sadama ja me istusime mõnda aega vihmavarjus. Siis kõndisime poodides, kuni vihm enam-vähem järele andis.

Ronisime ka kiriku juurde ja selle uks oli lahti. Meid tabas suur üllatus, kui leidsime eest üliuhke kullatud maast laeni altari. 1€ eest sai selle ka valgustada. Imeline sellises väikeses kohas. Siinsetes vanades kirikutes on eriline puidu või kopituslõhn. Põrandamosaiik tundus päris vana.

Iglesia de San Martín de Tours

Lesakat on hüütud ka "Väikeseks Veneetsiaks", kuna siin voolavat lausa 20 kanalit. 18.sajandil oli Lesaka tähtis tööstuslinnake, siin tegutsesid sepad, veskid, siidrivabrikud ja puusepatööstus.

Tagasiteel möödusime ühest ahvatlevast restoranist ja otsustasime seal süüa. Komplektlõuna maksis 14€. Avo tellis maksa, mina huntahvena. Eelroaks oli avokaado-krevetisalat. Söök oli keskmine, mille kompenseeris pudel punast veini hinna sees.

Edasi Ignatzisse viis päris kitsas ja järsk mägitee. GMaps isegi ei tahtnud seda kohta meile leida, aga kohalik autonavi juhatas. Lootsin väga, et see tee on ühesuunaline, aga üks auto tuli ikka vastu ka. Pidime tasahaaval üksteisest mööda hiilima. Seda juhtus ka külades aeg-ajalt, et hästi mööda ei mahtunud.

Kui ilus mägitee ja uhked vaated rohelistele nõlvadele välja arvata, oli Ignatzi selline tavaline mägiküla. Väga armas ja lilleline. Siit läks mingi matkarada. Keset küla oli kaetud võimla, kus kohalikud poisid jalkat tagusid. Sellist suurt spordiplatsi nii väikeses külakeses näha oli ootamatu. Baskimaal on muidu oma spordiala pelote, mille üle nad väga uhked on. Selles taovad kaks mängijat palli vastu seina ja neid seinu me nägime mitmel pool. 

Ilmselt on see sein ka mõeldud pelote mänguks

Etxalar oli samuti väga tore külake. Parkisime auto otse suure kiriku kõrvale ja tegime väikese tiiru ümbruskonnas. Siingi voolas kiirevoolukline mägijõeke, vahepeal majade alla kadudes. Palju on siinkandis õitsevaid hortensiapõõsaid, samuti roose ja muid lilli. Kõik on väga puhas ja korras. Inimesed tunduvad siinkandis jõukad olevat.

Öömajale pidime sõitma tagasi Prantsusmaale ja läbi juba tuttavate Bera, Sare ja Espelette. Sares käisime Sparis õhtuks süüa ostmas. Lisaks tegime ringi Cambo-Les-Bainsis, mis pidi ka kena linnake  olema, pealegi asub siin Romain Rollandi maja. Aga juba tee peal hakkas kõvasti sadama ja me ei saanud välja linnaga tutvuma minna. Tundus selline suurem asula.

Louhoussasse, meie ööbimiskohta oli siit veel mõni kilomeeter ja see möödus kiiresti. GMaps juhatas meid ülikitsale sissepääsuteele, mis oli kahelt püoolt kõrgete kivimüüridega ääristatud ja mul õnnestus auto veidi ära kribida. Mis ei ole meeldiv, kuigi mul on täiskindlustus. Õnneks!

Õiget maja me siiski ei leidnud ja helistamise peale läksime hoopis sama kitsast teed mööda tagasi keskusesse kiriku juurde, kuhu perenaine meile oma autoga vastu sõitis. Tema järel keerasime teisele, umbes sama kitsale sissesõiduteele, aga seal polnud vähemalt järsku kurvi ja ma sain hakkama.

Meie öömaja Chalbonia perenaine, umbes 70+ väärikas ja sõbralik vanadaam, pakkus meile õunamahla. Istusime elutoas, mis oli väärika vana mööbliga, aga ei jätnud kopitanud muljet. Maja oli suur, kolmekordne ja 350 aastat vana. Perenaise sõnul on Baskimaal suured majad, sest mitu perekonda elas alati koos. Tema ostis selle 6 aastat tagasi ja renoveeris. Siin on 3 külalistetuba, mille ta välja üürib, kui viitsib. Perenaisel oli väike punnsilmne koeranäss ja 3 kassi. Üks neist, ilmselt isane, sest tal oli üks kõrv ära näritud ja sabaots ka puudu, aga muidu ilus paks triibik, oli väga sõbralik ja suur suhtleja.

Meie tuba oli hiigelsuur, pool sellest moodustas avatud vannituba. Kõik oli moodne ja ilus, väga maitsekas. Suur rõdu avanes vaatega ilusasse aeda. kahjuks sadas ja polnud võimalik seal istumist nautida. Perenaine oli ilmselt rõdu laua ja toolid tuppa tõstnud, et saaksime siin mõnusalt istuda ja süüa. WC on koridoris, aga ainult meile.

Diivanilt saab otse vanni
hüpata ja vastupidi.

Vaade meie toa rõdult

Vahepeal, kui Avoi läks vetsu, kasutas isakass juhust ja hiilis meile tuppa. Nühkis ennast vastu meid ja jäi voodi peale magama. Hakkasime juba mõtlema, kuidas seda olukorda lahendada, sest me ei tahtnud öösel temaga oma voodit jagada, aga mingil hetkel läks ta siiski ise välja.

See on taas üks eriline koht, mida hotellides ööbides ei koge.

Laupäev, 23.september

Hommikusöök oli tagasihoidlik, aga piisav. Sai, keedised, jogurt, kitsejuust ja sink, mõlemad vänged, apelsinimahl ja kohv. Tädi ise istus ka meie juures ja lobises hea meelega oma elust ja majast. Öö oli vaikne ja magada mõnus. Siin Baskimaal on siiani kõik ööd olnud väga vaiksed.

Sõitsime ettevaatlikult tee peale ja suundusime Saint-Jean-Pied-de-Porti, mis Espelette kõrval on üks tähtsamaid piirkonna vaatamisväärsusi.

Linn oli tõesti tore. Vanalinna ümbritses kõrge müür mitme väravaga ja üleval mäe otsas kõrgus vana kindlus. Vanalinnas oli rahvast päris palju, kuigi sadas. Aga oli ka laupäev. Saint-Jean-Pied-de-Port on ka oluline palverännusihtkoht, siin seal ustel ja majanurkadel oli merekarbimärk. Ühe linnavärava juures kuulsin kedagi rääkimas, et ta on juba 4 nädalat teel. Kahjuks ma ei kuulnud, kust ta tuli. Ja kas nad lähevad kõik Santiago de Compostelasse või hoopis Loyola Pühamusse või kuhugi mujale. Ega ma neid ei kadestanud selle jaheduse ja vihmaga.

Saint-Jean-Pied-de-Port oli läbi keskaja tuntud, kui palverändurite viimane peatuspunkt enne Hispaaniat nende pikal teel Santiago de Compostelasse. Siit algas karm ja vaevarikas ronimine üle Püreneede mäestiku. Palverändurid olid siia linna alati oodatud ja nende lähenedes löödi kirikukelli. Palverändurid omakorda olevat vastasnud lauluga.

Saint-Jean-Pied-de-Porti vanalinn on ümbritsetud müüriga, milles on neli väravat, Porte de Navarre, Porte de France, Porte de Notre Dame ja Porte Saint-Jacques. Koos linna kohal kõrguva kindlusega moodustus oluline strateegiline keskus Navarra kuningriigi ja selle pealinna Pamplona kaitsel. 

Porte de Notre Dame

Porte de Navarre

Porte Saint-Jacques

Vabu kohti ei olegi!

Siin oli suveniiri- ja kohalike produktide poode. Majad olid lilledega ehitud. Keset vanalinna on suur ja lame kirik eraldi torniga. Läbi linna voolab jõgi ja siin on toredad sillad. Väga mõnus linnake.

Liikusime edasi Prantsusma-Hispaania piiri poole, mis asus d´Ispeguy kurul 672m kõrgusel. Kuigi see

ei tundugi nii kõrge, siis tegelikult sattusime väga toredale mägiteele, kus lopsakad metsad asendusid sõnajalatihnikutega, õitsvate kanarbikega ja veel kõrgemal niiskete mägiaasadega. Vihma küll ei sadanud enam, aga ümberringi oli pilvi. Vaated olid järjest uhkemad, eriti kui metsapiirist ülespoole jõudsime. Meile tuli vastu mitmeid jalgrattureid ja mööda sõitis mootorrattureid.

Jõudsime kurule ja seal oli päris rahvarohke. Parkimisplatsile oli püstitatud suur telk söökidega. Ilmselt toimus mingi spordiüritus. Ootamatult hakkas mängima kohalik pasunakoor. Väga meeleolukas oli. Kurul on ka suveniiripood ja paar restorani. Majade taga aedikus röhkis kaks hiigelsuurt siga. Ma pole nii suuri näinudki. Samas sõnnikuhaisu küll polnud.

Karjakellad

Ootamatu pasunakoor

Mäest allaminek oli järsem ja serpentiinidega. Bertizes pidi olema mingi äge mõis vitraažidega. Panime auto suurde ja tühja parklasse. Meie ees oli tohutusuur pargilaadne territoorium, kus mõned inimesed jalutasid. Kaugemal oli väiksem restoran ja veidi rahvast. Mõis ise jäi aia taha, mille värvad olid kindlalt lukus. Sisse me ei saanud, seega sõitsime edasi. Ma ei teinud isegi pilte, kummaline koht!

Hakkasime söögikoha järele ringi vaatama ja lõpuks mingist külast välja sõites nägime suurt kaasaegset hoonet ja parklat, mis oli täis autosid. See oli vist midagi spaahotelli laadset. Igatahes oli siin restoran. Koht oli mõnus, vaatega mägedele ja toit ka hea. 

Päev hakkas juba õhtusse kalduma, aga meil oli ikka veel ligi tund aega Loyola Pühamusse ja sealt veel pool tundi ööbimiskohta. Kahjuks sattusime sõitma kahe jalgratturite kaubiku taha ja nii me venisime mitmeid-mitmeid kilomeetreid. Ega nad palju aeglasemalt ei sõitnud, kui mina oleksin julgenud, aga kui nad visalt iga ringi peal samas suunas keerasid, kui meiegi, siis hakkas hing täis saama. Lõpuks õnnestus mõlemast mööda sõita ja nad kaugele seljataha jätta. 

Tee oli endiselt mägine ja käänuline, aga ma panin hoogu juurde. Enam ei jaksanud ilusaid vaateidki imetleda, kuigi endiselt ümbritsesid meid rohelised nõlvad ja kaunid baski majakesed. Vahepeal oli ka mingeid tootmisrajatisi ja ärilinnakesi suurte kauplustega, aga valdavalt oli see väga kena tee Saint-Jean-Pied-de-Portist Donetsebe, Leotza ja Tolosa kaudu Sanctuary of Loyolasse. 

Azpeitias, kus see pühamu asub, oli isegi väike ummik. Ilus linnake see ei tundunud. Aga klooster oli uhke, eriti katedraal. 

Loyola Pühamu on väga oluline palverännu sihtkoht ja seda juba 16.sajandist alates. Pühamu on ehitatud ümber Loyola aadliperekonna tornelamu, kus 15. sajandil sündis Inigo Lopez de Loyola, hilisema nimega Ignatius Loyola, Jesuiitide Ordu rajaja. Uhke kupliga Basiilika on ehitatud 18. sajandil ja siin on kasutatud nn. churrigueresque stiili ehk spetsiaalset hispaania barokkstiili keerukate arhitektuuriliste ja skulptuursete ornamentidega.

Loyola perekonna kindluselamus asub väike muuseum, mis kajastab Ignatius Loyola ja tema perekonna elu. Ignatius Loyola oli pärit rikkast ja tuntud baski suguvõsast. Noore mehena sai ta lahingus raskelt haavata ja koduseinte vahel paranedes muutus sügavalt usklikuks. 1539. aastal rajasid Ignatius ja veel mõned preestrid Roomas Jesuiitide Ordu, mis pühendus vaeste abistamisele. 1622. aastal kuulutati Ignatius pühakuks ja siis alustati ka Loyola pühamu rajamist.

Haavatud Ignatius Loyola tuuakse tagasi lahinguväljalt

Õnneks polnud kell veel seitsegi, kui pühamu ära sai vaadatud. Mööda eriti käänulisi mägiteed sõitsime oma ööbimiskohta. Viimased mõned kilomeetrid olid küll sellised, et pimedas poleks sõita tahtnud. Aga Casa Rural Martiamuno Landetxea leidsime kergelt, kohe tuli meile vastu noor naine ning näitas tuba ja maja. Koos temaga tuli meile vastu ka valge kassike. 

Koht oli taas väga kena. Suur tuba kõigi moodsate mugavustega ja maitsekas. Suur aed, palju õitsvaid põõsaid, koer aianurgas ketis, kes väga tahtis suhelda ja palli mängida. Ta oli nii suur ja nii ülevoolav, et saan aru küll, miks teda ketis hoiti. Kahju oli ikkagi.

Mõtlesime küll õhtust sööma minna aeda, aga väsimus oli suur ja me ei viitsinud. Siin kõrgel mägedes oli jahe ka. Istusime toas suure akna all ja jõime kohapealt ostetud külma veini. Täna oli ilmselt kõige pikem päev. Ülehomme on kilometraaž sama, aga me jõuame õhtuks asustatud kohta ja suuremasse hotelli.

Pühapäev, 24.september

Hommikusöök oli taas väga meeldiv, tavapärane valik, suure klaasaknaga vaatega aeda. Väljas oli veel külm, aga tõotas tulla soe päev. Välja ilmus ka kolmas, kollane kass, kes samuti tahtis hirmsasti suhelda. Käisin ka ümbruskonnas maaelu pildistamas. Siin on kohe kõrval teine maja ja autosid ning rahvast oli päris mitu nii üksildase koha kohta.

Kummaliselt palju nägime kõndijaid ka väikese tee ääres ära sõites. Maastik oli endiselt ilus ja mägine, aga külad olid pigem tootmisasutused. Mäed olid kohati päris kõrged ja mõned kaljud hallid ja paljad nagu Dolomiitides.

Üleval vasakul on meie öömaja

Mingil hetkel maastik aga muutus ja nüüd ümbritsesid meid pruunid  ja lagedad mäed, hall taimestik, küntud põllud ja lõputud päevalilleväljad. See tundus juba tüüpilise Hispaania maastikuna ja sarnanes üsnagi Andaluusiaga. Ainult oliiviistanduste asemel olid päevalilled. Kuu või paar tagasi oleks siin väga ilus sõita olnud, kui kõik need päevalilled õitsesid, aga kindlasti ka väljakannatamatult palav. Talved on siin sisemaal karmid, suved aga palavad.

Enne Vitori Gasteizi keerasime teelt kõrvale suure Uribarri-Gamboa paisjärve äärde. Ullibarri Gamboa külakeses peatusime ja käisime järve ääres. Siin oli kivine ja madal rand, ujuma ei kutsunud. Biitš oli ilmselt eespool. Meie pea kohal kõrgus suur kirik. Ümber järve on matkarajad ja üle 100 kilomeetrine rattatee. Rattureid ja matkajaid oli palju teel.

Tammi juures Mirador de la Presal tegime ka pildistamise peatuse. Siit järve äärest läks tee Vitoria Gasteizi.

Sissesõidul Vitoria Gasteiz väga head muljet ei jätnud, laiad tänavad ja suured kortermajad. Maa-aluse parkla otse katedraali juures leidsime GMapsi abiga kergesti. Väljusime maa alt otse katedraali tagaküljel asuvale väljakule. Siin oli ilus park ja tore krokodillikujuga purskkaev. Linn hakkas meile kohe meeldima.

Catedral de María Inmaculada de Vitoria

Läksime katedraali ja sel lõppes parajasti jumalateenistus. Orel mängis kogu selle aja, mil me kirikus ringi käisime ja väga ilusti mängis. Catedral de María Inmaculada de Vitoria ehk Uus Katedraal on võimas, mitmelööviline ja igas küljes on mitmevärvilised pikad mosaiikaknad. Tasuta sai ka Sakraalkunsti muuseumisse, kus olid maalid ja kujud jms. Orelimänguga ühines ka kontratenor, üks vanamees. Väga mõjuv!

Uue Katedraali ehitamine võeti ette 1904. aastal, kuna Vana Katedraal Santa Maria oli väga halvas seisus. Pühakoda sai valmis alles 1969. aastal. Huvitav oli see, et siin olid tualetid üsna altari lähedal. Igal juhul olid need moodsad ja puhtad.

Vanalinna oli kiriku juurest mõnisada meetrit. Jõudsime väga toredale väljakule Plaza de la Virgen Blanca, mida ümbritsesid valgete väikeste rõduakendega majad, miradorid, taamal paistis kaks kirikutorni. Väljaku keskel oli uhke monument. Siin ja kangi alt läbi minnes järgmisel, Plaza de Espanal  oli melu, toimusid mingid võistlusmängud peredele ja üks naine tegi nööride abil suuri seebimulle. Kõik nautisid pühapäeva.

Plaza de Espana

Vitoria-Gasteizile on iseloomulikud miradorid ehk klaasitud rõdud ja palju värvikirevat tänavakunsti. Kõndisime trepist üles 13. sajandist pärineva Santa Maria Katedraali juurde. See oli kahjuks restaureerimisel ja sisse pääses ainult giidiga. Tegime väikese ringi vanalinnas ja sõime San Juani baaris tapaseid. Täna me suurt lõunasööki ei plaani, sest õhtul on majutuskohas õhtusöök. Möödusime ka terrorismiohvrite muuseumist. Mitte alati ei ole siin nii tore olnud.

Santa Maria Katedraal on tegelikult kõige põnevam ehitis Vitoria Gasteizis

Vitoria Gasteiz oli nunnu linnake, aga oli väga palav ja me ei jaksanud rohkem siin kõndida. Lahkusime mööda väikseid mägiteid Salinas de Anana soolakaevanduste juurde.

Tegemist on päris suure ja vana kaevandusega, kus pikkadel terrassidel mööda mäekülge oli palju soolabasseine, osad kuivad, osad kollaka veega, osad ka rohelise veega. Kaugemal oli ka valgeid basseine. Loodetavasti suveniiripoest ostetud sool on sealt valgemast osast pärit. Basseiniterrasside vahel olid laudteed, aga sinna pääses ainult giidiga ja tuur kestis tund aega. Meil polnud mingit tahtmist seal lauspäikese all tund aega hispaaniakeelset juttu kuulata. Pealegi usun, et siit tee äärest nägi sama palju.

Añana soolaväljad on üks maailma vanimaid soolatootmisi, mille ajalugu ulatub lausa 6500 aasta taha. Siin on ainulaadne ja ulatuslik puidust kanalite ja soola setitamise basseinide võrgustik. Kuna siinne sool pärineb 200 miljoni aasta vanusest merest, on ta tuntud oma erilise puhtuse poolest. Seda müüakse
ka kõrvalasuvas suveniiripoes mitmes erinevas suuruses ja variandis.

Suveniiripood oli ilusas ja moodsas keskusehoones. Kirjade järgi on siin ka spaa. Natuke kaugemal oli küla piki mäekülge ja kirik. Kiriku tagant läksid rajad ka soolaterrasside vahele. Tegelikult väga põnev koht. Olime umbes sellelaadset näinud ka korra varem Portugalis.

Teel Ayuelasesse

Võtsime aeglaselt suuna oma ööbimiskoha poole Ayuelases. See asus täiesti põldude vahel ja koosnes kirikust ning kümnekonnast majast. Meie hotell oli otse linnaväljakukese ääres, millest lähtus hulk väikseid külavaheteekesi. Natuke aega sudisime auto parkimisega, sest teed olid kitsad, suure kallakuga ja igas laiemas kohas oli juba auto ees. Lõpuks hotelliperemees juhatas meid otse maja ette parkima.

See hotell Casona Indiana de Ayuelas oli veel kõige ägedam! Tegemist oli väga originaalilähedaselt taastatud vana majaga. Meie tuba oli suur ja avara vannitoaga. Läbi söögitoa sai ka väikesesse siseõue, kus olid kanad ja väike kaootiline lopsakas aed. Istusin siin päikese käes, sest päevane palavus oli juba kadumas. Üks umbes meievanune inglise keelt kõnelev paar tuli veel aeda. Hiljem selgus, et nad olid Austraaliast.

Eesruum, paremal meie tuba

Kaootiline aed

Kell 19 tegi omanik meile majatuuri. Ta rääkis küll väga kehvalt inglise keelt, aga hispaania-prantsuse-inglise segakeeles saime enam-vähem tema jutust aru. See maja kuulus Santiago perekonnale, kes lahkus siit Ameerikasse, kus nad töötasid kaevanduses. 18.sajandil tulid nad tagasi koos suure rahaga ja ehitasid esialgsele väikesele nelinurksele hoonele teise, kõrgema kahe torniga osa juurde. Tornide vahel on koloniaalstiilis kaared ja peal klassikaline portikus.

Santiagode perekond sai kõige võimsamaks ja tähtsamaks siin piirkonnas ja neist on säilinud mitmeid kirjalikke dokumente, mida pererahvas söögisaali seintel eksponeerib. Meile ei räägitud, miks see perekond siit lahkus, aga igatahes 40 aastat seisis maja tühjana enne kui praegused omanikud, kaks vanemat meest selle ära ostsid. 5 aastat kestsid renoveerimistööd ja nüüd on siin juba 2 aastat hotell.

Allkorrusel on jõekividest põrand, millel on ka geomeetriline ja tähenduslik muster. Maja esikülg on suunatud lõunasse, päikese poole, kuna siin on talviti väga külm. Alumisel korrusel olid loomad ja peauks pidi olema piisavalt suur, et ratsanik või väiksem kaless sisse mahuksid. Praegune uks oli massiivne ja kaheosaline, ülemine ja alumine, nagu me ka Prantsusmaal Bize-Minervois´s nägime.

Päikesemustriga põrand

Siin oli ka väike muuseum, mis sarnanes meie Mõniste talurahvamuuseumiga, samasugused tööriistad ja mõõtevahendid. Ainult karjakellad on siin, mida meil pole.

Edasi läksime keldrisse, kus suur hulk veinitõrsi, mõni oli ikka väga suur, mahutades 1000 liitrit veini. Kõik oli väga vana, aga puhas.

Teisel korrusel on toad, igaüks ise nimega ja isemoodi. Neid meile kahjuks ei näidatud. Küll aga nägime kolmanda korruse uhkeid tube, kus omanikud ilmselt ise ka elavad. Siin oli ka ainuke säilinud mööbliese, suur raamaturiiul, mida vandaalid polnud suutnud ära vedada.

Kell 20 pakuti meile söögisaalis õhtusööki. Ajasime enne seda aias natuke ka austraalia paariga juttu. Nemad suunduvad homme Portosse, alustasid San Sebastianist.

Õhtusöök kulges hea veini ja suurepärase söögiga. Minul oli aedvilja ratatouille singi ja praemunaga, Avol mingi verivorstilaade asi muna sees. Maitses ülihea. Magustoiduks kodune juustukook. Lõpetuseks pakkus peremees aniisist ja marjadest omatehtud likööri. Seegi oli suurepärane.

Esmaspäev, 25.september

Varahommikune vaade meie toa aknast

Hommikusöök oli mitmekesisem, kui eelnevad, pakuti kahte sorti sinki ja juustu, keedumuna, röstitud saia, keediseid, lambapiimajogurtit, kooki, koduseid tomateid jne jne.

Maksin ka arve, 100€ öömaja eest ja 60€ eilse õhtusöögi eest. Jätsime südamlikult hüvasti.

Tegime enne ärasõitu veel väikese ringi külas. Selgus, et see polegi nii väike ja asustamata. Maju oli ikka rohkem, kui kümme. Nägime õige mitut kassi. Ka ühte kassipoega koos emakassiga, kes tundus olevat siiami tõugu. Hakkasime neile lähenema, kui nurga tagant ilmus urisev koer ja saatis meid minema. Täpselt nii kaua urises, kuni tema tee pealt ära läksime.

Üsna kohe algas ilus tee Ebro jõe kanjonis. Meid ümbritsesid kõrged järsud kaljud. Kohe sõitsime mööda ka Sobroni tammist ja jõgi muutus laiaks nagu järv, kulgedes kilomeetrite kaupa tee kõrval. Vahepeal oli mitu kaljusse uuristatud tunnelit. Kahjuks ei saanud sellest kohast pilte, sest peatuda polnud kusagil.

Ülespaisutatud Ebro jõgi

Freias oli vana võlvidega kivisild ja ilus vanalinn mäe otsas kõrguva kindlusega. Siin on ka "rippuvad majad", mida juba korra varem olime Cuencas näinud. Olid tõesti püstloodis kaljust otsekui väljakasvanud. Mina seal küll elada ei julgeks.

Friase hertsogite loss. Sellist kindlust võis olla päris keeruline vallutada.

Friase päritolu ulatub 9.sajandisse. Seda on kutsutud Hispaania väiksemaks linnaks ja praegu elab siin umbes 300 inimest. Vanalinnas on siiani säilinud keskaegne atmosfäär.

Kõndisime ka ülesmäge kiriku ja kindluse juurde. 2€ eest oleks ka sisse saanud, aga me ei olnud eriti huvitatud. Vaated ülevalt olid küll toredad, kuigi sellised kohad on altpoolt vaadates võimsamad.

Tagasiteel jõime mahla ja õlut ühes tänavakohvikus. Rahvast oli siin parajalt, põhiliselt ikka hispaanlased.

Freiast ära sõites andis meie Hyundai rehvirõhu hoiatuse. Õnneks oli lähimasse bensukasse mõni kilomeeter ja ükski rehv päris tühi ei tundunud. Bensukas tuli kohalik töötaja meile vastumeelselt appi ja näitas, kuidas automaat töötab. Panime oma viimased mündid masinasse ja mees keeras rõhu 2,6 peale. Parempoolne esimene kumm oli tõesti alla 2.

Kui sõitma hakkasime, hakkas Avo kahtlema, kas me liiga täis ei pumbanud. Ta guugeldas, et Hyundai kummirõhk peaks 2,2 olema. Läksime järgmisse bensukasse, kuhu oli taas ainult mõni kilomeeter ja lasime kummid 2,2 peale.

Edasi viis tee meid Puentedeysse, kus on looduslik sild, mille alt voolab läbi jõgi. Tahtsime sealsesse restorani sööma minna, aga see oli kahjuks suletud. Meid suunati lahkelt edasi Ojo Guarenasse, seal pidavat restoran avatud olema.

Puentedey tähndab kohalikus keeles "Jumala silda"

Tee Puentedeyst Ojo Guarenasse oli väga kitsas ja keerutav, aga seda ägedam. Möödusime mitmest ehedast hispaania külast. Need paigad pole tegelikult enam Baskimaal, vaid Castilla Leonis. Maastik on siin karmivõitu, ikka päevalillepõllud, sekka nägime ühte salatipõldu, mis oli küll väga roheline. Siin on ka asustust tunduvalt hõredamalt, kui mere ääres. Kummalisel kombel pole siin üldse oliivipuid. See tuleb ilmselt sellest, et talved on siin karmid. 

Sisemaa karm maastik

Mida lähemale me Ojo Guarenasse jõudsime, seda üksildasemaks läks maastik. Me ei näinud ühtegi autot ega hingelist. Mõtlesin, et kui siin nüüd kumm tühjaks läheb, siis ei oska isegi telefonis selgitada, kus me asume. Õnneks midagi ei juhtunud ja me jõudsime õnnelikult Ermita de San Bernabe parklasse.

Ojo Guarenase maastik

Teadsime, et Ermita de San Bernabe ja ka mujale koobastesse saab koos giidiga ning hooajavälisel ajal mitte iga päev. Täna, esmaspäeval giidituure kahjuks ei toimunud. Sellegipoolest saime ilusti koobaskirikuni kõndida ja seda väljast imetleda. Väga äge koht!

Ermita de San Bernabe ja Raekoja saal

Ojo Guarenas on Hispaania suurimaid karstialasid ja siin on kokku 18 suuremat koobast, mis on omavahel ühendatud üle 100-kilomeetriseks maa-aluseks labürindiks. Koobastest on leitud nii kivistisi, kui koopamaalinguid, keraamikat ja tööriistu paleoliitikumist keskajani. siin on ka nn Jalajälgede koobas, kust on leitud aastast 15 000 eKr pärinevad paljaste jalgade jäljed.

Seega oleksime võinud veel mitmeidki koopaid uudistama minna, aga nad on laiali suurel territooriumil ja palava ilmaga me rohkem ei jaksanud. Pealegi oli meil öömajani veel ligi 100km sõita.

Tee läks järsult allamäge ja me jõudsime Villabasconesis Bar Asador Cueva Kaitesse. Söögid olid pigem tagasihoidlikud, aga teenindus väga meeldiv ja kõhud saime täis. Siinkandis on inglise keelega kehvasti ja meil jälle hispaania keelega. Alati kutsutakse keegi, kes justkui räägib inglise keelt, aga tegelikult ikka ei räägi. Kuna inimesed on väga lahked, siis hakkama saab alati.

Taas sõitsime mööda keerutavaid teid, kuni täiesti ootamatult jõudsime kõrgele kurule Alto de los Tornos, kust avanesid taas ilusad vaated. Maastik hakkas jälle rohelisemaks muutuma. Vahepeal läbisime väiksema kanjoni kuni jõudsime enam-vähem mere äärde. Seal läks tee juba kaootiliseks, ilmus koleasustus, palju mõttetuid hotelle ja ringteid.

Vahepeal läbisime märgala, mis meenutas meie soid. Ainult seal sõid loomakarjad, jalgupidi vees. 

Jõudsime hotelli Olimpo Isla Playas poole seitsme paiku. Parkla oli avar ja esmapilgul hotell täitsa meeldiv. Vastuvõtus oli vanem naisterahvas, kes püüdlikult rääkis vaevalist inglise keelt, aga oli väga meeldiv. Tundus siiski, et ta oli algaja, sest meie uksekaardid ei töötanud.

Nõukaaegse vaibiga hotell

Teisel katsel saime oma tuppa, mis oli lihtne, aga avar. Telliskividega vooderdatud rõdu avanes vaatega jõele ja mägedele, küünitades nägime pisut ka merd ja randa.

Tuba oli veelgi rohkem nõukaaja vaibiga, eriti rõdu

Kaheksa paiku läksime alla sööma. Mina tahtsin ainult midagi magusat ja kohvi, aga seda oli võimatu meie hotelli restoranis selgeks teha. Esimest korda selle reisi jooksul kohtasime ebameeldivat teenindust. Läksime hoopis külla, kus leidsime lihtsa kohviku. Saime istuda väljas. Avo tellis merikarpe, mina sain mingid vaniljekreemiga täidetud sõrnikud ja capuccino. Väga maitsvad ja teenindus normaalne.

Siin pasitab olevat suuremat sorti kuurort, tänava ääres on järjestiku hotellid ja hostelid.

Magada oli hea. Hommikusöök oli korraliku valikuga, aga on selge, et selle hotelli parimad päevad on möödas. Teenindus ei olnud ka kõige toredam.

Teisipäev, 26.september

Kaua me hotellis vedeleda ei viitsinud. Läksime välja lähiümbrusega tutvuma. Otse meie all oli jõgi, mis lähemal uurimisel osutus päris sügavaks. Üle jõe oli lai rand, aga sinna sai ainult suure ringiga. Kogu rannik oli ääristatud mustade püstiste kaljudega nagu ribidega. Kaljude jalamil oli kivistunud austrikarpe. Ootamatult äge maastik.

Kaljud hotelli juures kivistunud austrikarpidega

Otsustasime minna linnaranda siiski autoga, kuna Avo jalg ei olnud kõige parem. Parkimiskohti paistis ka olevat kaugelt vaadates. Nii ka oli. Kaljude vahel oli kitsas abajas ja kuigi ka siin oli laine päris kõva paistis rand täiesti ujutav. Vahetasime kaljude vahel riided ja läksime vette. Ka Avo julges tulla. Vesi oli päris karastav ja mõnus. Lained laksusid kõvasti vastu kaljusid meist kahel pool, aga keskel oli turvaline.

Isla Playa rand

Teiselpool lahte oli laudtee väikesele poolsaarele ja ägedad vaated vee poolt uuristatud grottidele ja kanalitele. Kunagi käis siin kohalikel langustipüük. Selle kohta olid tutvustavad sildid üleval.

Tagasiteel parklasse istusime ühte välikohvikusse ja tegime väikesed külmad joogid.

Parkla juures peksis meri ikka väga kõvasti vastu kaljusid. Taamal üle jõe paistis meie hotell.

Avo leidis läheduses põneva maanina, kuhu oli autoga 1,9 kilomeetrit. GMaps juhatas meid varsti külavaheteele ja siis oli tõkkepuu ees. Parkisime sinnasamasse ja läksime jalgsi mööda kitsast rada kahe traataia vahel. Jõudsime kõrgele kaljudele ja sealt sai veelgi mööda järsku mäekülge edasi minna. Julgesin turnida järgmise kaljunukini ja sealt oli tõesti ilus vaade. Natuke hirmus oli ka, sest ega koperdamise ruumi väga polnud.

Sõitsime teisele poole oma küla, kus pidi olema tõusu ja mõõna abil töötanud veski. Sõitsime õigest teeotsast mööda ja sattusime väikesele puust vaateplatvormile, kust sai vaadata alla seisva veega abajale. Suured kalad ujusid vees, võib-olla olid söötmisega harjunud.

Otsisime GMapsist lähedal restorani ja juba teisega läks õnneks. See oli väga mõnus koht, täis põhiliselt kohalikke. Söök oli kallipoolne, aga väga hea. Mina võtsin doradat ehk kuldmakrelli, Avo kalasuppi ja krevette küüslaugukastmes. Lisaks kohalik valge vein. Mulle ka magustoit ja capuccino. Ülihea!

Tagasiteel leidsime ka õige teeotsa veskini. Kivitamm viis ristkülikukujulise majani, mis kunagi oli olnud veski. Sisse me ei saanud, aga huvitav koht oli küll. Veskitamm ulatus üle terve lahe.

Õhtul läksime supermercadosse kodustele maiustusi ostma. Tahtsime ka kergemalt öhtust süüa, aga ühes kohas öeldi julmalt, et nad ei räägi inglise keelt, teises kohas oli köök kinni. Meie eilne lemmikkohvik avati alles 19:30. Tegime paar tiiru mööda tänavat edasi-tagasi, aga kedagi ei tulnud. Manjana! Läksime lonta-lonta tagasi oma hotellibaari. Avo tellis frititud kalmaare, mina võtsin mingi saialaadse asja ja kohvi. Veini jõime ka. Vähemalt oli siit ilus vaade merele.

Öösel oli kõrvaltubadest juttukõminat ja kolistamist kuulda. Kuna eelnevad majutuskohad olid ülivaiksed, siis tundus see harjumatu.

Kolmapäev, 27.september

Hommikusöögil oli teenindav naisterahvas taas pigem järsk. Tõstis ise meie mahlad kõrvallauda, sest meie poolt valitud laud ei olnud vist õigesti kaetud või ei olnud mõeldud hommikusöögi sööjatele. Igal juhul teenindus selles kohas küll suurem asi pole.

Eriline üllatus tabas meid väljaregistreerimisel, kui admin küsis arve eilse õhtusöögi eest 67€. Ütlesime, et meie eileõhtune arve oli 20€ ja see sai kohe makstud. Admin näitas meile tšekki, kus oli minu nimi peal ja mingi allkiri ka. Ütlesin, et see pole minu allkiri, pole isegi mitte sarnane. Vihastasin ikka korralikult, sest tegu oli ilmselgelt hotellitöötajate pettusega. Suvaline võõras külastaja ei saanud minu nime kuidagi teada. Kas oli põhjus minu vihastamises või oli admin seekord tasemel, igatahes ta kohe vabandas ja võttis mu telefoninumbri igaks juhuks. Andsin talle oma nimekaardi ja me saime tulema. Väga ebameeldiv hotell, kuigi asukoht on tal tõesti äge.

Võtsime suuna Bilbao lennujaamale. Juba mõne kilomeetri pärast ilmus armatuurile taas rehvirõhu hoiatus. Kohe oli õnneks ka bensukas. Pumpasime parempoolse esikummi täis ja sõitsime edasi. Rohkem hoiatust õnneks ei tulnud, aga ei olnud just meeldiv sõita kiirteel kummi purunemise hirmus.

Õnneks oli sõita ainult tund. Kummaline on see, et Bilbao lennujaama tee ääres pole lõpupoole enam bensiinijaamu. Avo pani GMapsi sisse ja me tegime mõnekilomeetrise ringi kiirteelt kõrvale.

Avise parkla leidsime probleemideta ja pääsu neljandale korrusele ka. Naisterahvas Avisest, kes meie auto vastu võttis oli väga meeldiv ja oskas ka inglise keelt. Näitasin talle kõik auto vead ette. Tal oli hea meel, et mul oli "full insurance".

Leidsime kiiresti bussi A3247, mis pidi sõitma umbes pool tundi Alameda Recalde peatusesse kesklinnas. Tegelikult sõitsime vaevalt 20min. Siit peatusest oli veel 800 meetrit hotellini üle uhke silla. Meist vasakule jäi kuulus Guggenheimi muuseumihoone.

Oli väga palav, 31*, nii et raskete kohvritega hotelli jõudes olime päris higised. Tuba me veel kätte ei saanud, aga jätsime oma pagasi hotelli ja läksime vanalinna.

Bilbao hakkas meile kohe meeldima. Jõeäärne on varjuliselt puude all, majad on suured, aga kenad. Kõikjal on pinke ja mänguväljakuid. Inimesed jalutavad ja tšillivad. Tõsi küll, üks hull pingil istuv vanamees virutas Avole kepiga, kui me temast möödusime, mis oli päris ehmatav.

Nervioni jõe kaldapealne 

Jõudsime vanalinna mingi teatrihoone juurde ja keerasime kitsastele tänavatele. Leidsime päris kähku toreda restorani La Cuina de Jardines. Tellisime kahepeale ahjus tehtud loomaliha, mis toodi veel särisevana meile lauda. Maitse oli hea, aga raske närida. Ma tavaliselt hoidun loomaliha tellimast ja ilmselt tasub seda ka edaspidi teha.

Aga teenindus oli väga meeldiv ja magustoit hea. Vein maitses ka hästi. Istusime pikalt ja vaatasime mööduvaid inimesi. Väga paljud olid ikka koertega, väiksemate ja suuremate nässidega.

Bilbaole on omased kinnised värviliste aknaraamidega rõdud nagu Maltal. Nägime ka mitut kirikut. Linna kohal kõrgub roheline mäeküngas. Sinna pidi ka funikulööriga saama sõita, aga me ei hakanud minema. Võtsime hoopis suuna teisele poole jõge Guggenheimi poole.

Bilbao vanalinna värvikirevad majad oma uhkete miradoridega

Uuem linnaosa ei olnud nii mõnus jalutamiseks. Küll aga Guggenheimi ümbrus. See on ikka võimas ja fantaasiaküllane ehitis, ümarate vormidega ja mõne "purjega" nagu Sydney ooperiteater, kaetud hõbedaste plaatidega. Hoone ümber oli vesi, milles punased ja üksikud rohelised ringikujulised plaadid. 

Bilbao oli kunagi tagasihoidlik tööstuslinn. Kuni 1997. aastal tuli maailmakuulus kanada arhitekt Frank Gehry ja ehitas siia uhke Guggenheimi Muuseumi. Päikese käes säravad titaanplaadid tuletavad meelde heeringa soomuseid ja olevat inspireeritud arhitekti lapsepõlveaegsest kalavaimustusest. Pildil on ka Louise Bourgeoisi 9-meetrine ämblikuskulptuur "Maman", mille ta pühendas oma kudujast emale. Kuju on muidugi äge, aga ema ta mulle küll kuidagi ei meenutanud. Minu ema polnud muidugi ka kuduja.

Jeff Koons konstrueeris muuseumi ette Maailmaturnee ajaks terjerikutsika kuju "El Poop". See pidi olema ajutine installatsioon, aga kohalikud linnaelanikud on seda armastama hakanud ja rajavad visalt igal aastal tuhandete lillede abil uuesti.

Läksime ka suurest trepist alla fuajeesse, aga muuseumi sisse minema ei hakanud. Tegelikult pidigi siin hoopis parem kunstikogu olema läheduses asuvas Kaunite Kunstide muuseumis. Peab ütlema, et väljast on Guggenheim igatahes tunduvalt imposantsem.

Olime täiesti kutud ja loivasime tagasi oma hotelli. Hotellituba oli kena ja mugav, piisavalt suur. Hotell ise meeldiv ja kuidagi hubane. Aken avanes kitsale tänavale, kust oli näha ka jõge.

Õhtul läksime kõrvaltänavale, et tapaseid süüa, aga restoran, mille Avo oli välja valinud, lõhnas pisut kloori järele, pealegi oli neil köök kinni. Tulime tagasi oma hotellibaari. Tellisime juurviljasupid ja joogid, mina mojito, Avo õlle. Siin oli meeldiv istuda mugavates tugitoolides vaatega jõele ja hämarduvale linnale. Bilbao on tõesti täitsa tore!

Neljapäev, 28.september

Öösel oli vaikne, aga akna panin igaks juhuks kinni. Hommikusöök oli piisavalt rikkalik, aga üllatavalt palju oli rahvast. Siin Baskimaal pakutakse toorest juustu, mis meenutab pisut mozzarellat ja on väga maitsev.

Pakkisin veel kohvreid ümber, et kõiki neid kingitusi ära mahutada, mis ma olin kokku ostnud. Varsti lasime takso kutsuda ja sõitsime lennujaama. Kõik läks plaanikohaselt, me jõudsime 19-paiku Riiga ja sealt keskööks koju. Riias oli 25* sooja.

ReplyForward Add reaction