Sellel etendusel on mitu kvaliteedimärki minu jaoks, üks neist kindlasti Priit Pedajas lavastajana. Tema tööd mulle reeglina ikka meeldivad ja pettuma ei pidanud ka seekord. Tegemist on kammerliku näidendiga, mille vaoshoitud tegevus pakkus meeldiva teatrielamuse.
Unt on endale omaselt see ässitaja ja torkija, intriigi tekitaja. Teplenkov mängib naudinguga tema rahutut tõmblemist, habeme sügamist ja r-i põristamist. Päris hästi tabatud karakter, aga Unt on selles mõttes ka hea materjal. Kas Unt tegelikult ka oma teoste populaarsusest nii huvitatud oli, jäägu Kivirähki südametunnistusele, agav edev oli ta kohe kindlasti.
Tammsaare iseloomu kohta ma eriti midagi ei tea, ilmselt oli ta tagasihoidlik ja ka lavastuses on ta Tõnu Oja kehastuses tasakaalukam ja mõistvam pool, jätmata siiski kasutamata võimalust nooremat kolleegi õrritada. Näiteks sellega, et temal on muuseum, aga Undil mitte.
Kahe kumitusest vanamehe dialoog on vaimukas ja muhe. Mind isegi natuke häiris, et tegevusse sekkus päriselu noore tütarlapse näol, samas tekitas see veelgi rohkem koomilist vastasseisu kahe korüfee vahel. Amanda Hermiine Künnapase tüdruk oli neile täielik vastand. Ta oli siiras, armunud ja tänapäeva noortele suht omaselt väga väikese lugemusega. Surnud kirjanikud tutvustavad ennast talle kui muuseumi töötajaid, aga tegelikult oleksid nad võinud ka oma nimedega esineda. vaevalt, et see oleks tüdrukus eriti küsimusi tekitanud. Künnapas jäi oma mänguga kahjuks kahele meesnäitlejale alla, aga eks ta pidigi mängima sellist veidi pealiskaudset ja lihtsameelset tüüpi.
Igatahes tasub seda etendust vaatama minna. Juba kahe nii suurepärase näitleja dueti pärast. Ja Kivirähk on jätkuvalt suurepärases vormis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar