Anrdes Mähar tegi hea rolli kaupmees Lopahhinina. Temast oli ikka kahju. Kuidas ta püüdis Ranevskaja tähelepanu võita ja kuidas see kordagi ei õnnestunud. Intelligentidest mõisnikupere hoolis küll väga oma kirsiaiast, aga inimesi, kes neile vaimselt alla jäid või nende kitsasse ringi ei kuulunud, nad ei märganud või ignoreerisid. Ei olnud Lopahhinilgi lõpus mingit õnne ega võidurõõmu äsja omandatud mõisa üle. Pigem oli ka tema puhul tunda lootuste luhtumist või isegi kaotuse kibedust.
Meeldis ka Karol Kuntsel Ranevskaja vennana. Tal puudus see õhkav toon, mida Tšehhovi näidendites paraku tihtilugu kasutatakse. Marika Barabanštšikova tegi vaimuka rolli, samuti Margus Jaanovitš. Aivar Tommingas oli väga liigutav vana teenri rollis. Tema ka lõpus "unustati".
Otseselt pole lavastusele nagu midagi ette heita, kõik oli justkui paigas, aga no ei haakunud minuga. Jäi arusaamatuks, miks selline tükk ja just nüüd. Tšehhovit ikka armastatakse meil lavale tuua ja ma ise ka ikka tahan neid etendusi enamasti näha. Aga siin midagi uut minu jaoks ei olnud. Näiteks Strandbergi lavastatud Moliere ´i "Naiste kool" oli tunduvalt ägedam.
Minu kõrval istus ema tesmelise tütrega, aga teiseks vaatuseks olid nad lahkunud. Kahju, et noort inimest ei kõnetanud!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar