Aastaid tagasi õnnestus mul Tartu Draamafestivali raames näha Priit Võigemasti etendust "Hecuba pärast", mis mulle hullult meeldis. Oli uskumatult naljakas ja vahel ka kurb. Peaosas oli Indrek Ojari. Nüüd siis taas sarnane lavastus ja Ojari taas laval. Seekord on ka kaks naisnäitlejat, Maiken Pius ja Elisabet Reinsalu. Lisaks Andres Raag, Priit Pius ja noor näitleja Jan Ehrenberg. Tegemist on ühistööna valminud improvisatsioonilise lavastusega.
Lava on hele ja valge ja üsna tühi. Põhiliseks "mööbliks" valge klaver, millel nii mõnigi näitleja virtuooslikke palasid välja võlus. Etendus algab noorte õnnelike inimeste kolimisega uude korterisse ja sealt edasi suundutakse läbi tavalise argielu. Tõelise artistlikkuse ja energiaga mängitakse erinevaid argipäeva situatsioone: laste saamist ja kasvatamist, võitlust olmeprobleemidega, meeste ja naiste vahelisi arusaamatusi kuni lahkumineku ja korteri müügini. Näitlejad olid täpsed ja tempo hoogne. Ei mingit koperdamist ega pudistamist. Linnateatrilt võibki sellist peenmehhaanikat oodata. Meelde jäi Maiken Piusi pöörane tants lastekasvatamise teemal, samuti Andres Raagi peitumine vanni kui mugavustsooni, või vaidlus remondimeestega. Kes meist poleks selliseid hetki oma elus läbi elanud. Stseen, kus paarike kohtab naise kunagist koolivenda, ulmeliselt edukat zen-meest Jan Ehrenbergi kehastuses, kes näitab lahkelt nii arenenud muskleid, palee mõõtu kodu, kui suurepärast klaverimänguoskust ning millega lihtsal jobul Indrek Ojari kehastuses pole lootustki võistelda, on ju suht ära leierdatud, aga ikkagi oli naljakas.
Nalja saab tõepoolest ja saalid on ka täiesti välja müüdud. Aga hiljem järele mõeldes pole midagi eriliselt meelde jäänud. Sellist elamust, nagu pakkus kunagi "Hecuba pärast", kahjuks siiski ei saanud. Kuigi ega viga ka midagi polnud, pettuma küll ei pidnud. Ootused olid lihtsalt liiga kõrged. Tasub kindlasti vaatama minna ja noortele ka sobib.
Lava on hele ja valge ja üsna tühi. Põhiliseks "mööbliks" valge klaver, millel nii mõnigi näitleja virtuooslikke palasid välja võlus. Etendus algab noorte õnnelike inimeste kolimisega uude korterisse ja sealt edasi suundutakse läbi tavalise argielu. Tõelise artistlikkuse ja energiaga mängitakse erinevaid argipäeva situatsioone: laste saamist ja kasvatamist, võitlust olmeprobleemidega, meeste ja naiste vahelisi arusaamatusi kuni lahkumineku ja korteri müügini. Näitlejad olid täpsed ja tempo hoogne. Ei mingit koperdamist ega pudistamist. Linnateatrilt võibki sellist peenmehhaanikat oodata. Meelde jäi Maiken Piusi pöörane tants lastekasvatamise teemal, samuti Andres Raagi peitumine vanni kui mugavustsooni, või vaidlus remondimeestega. Kes meist poleks selliseid hetki oma elus läbi elanud. Stseen, kus paarike kohtab naise kunagist koolivenda, ulmeliselt edukat zen-meest Jan Ehrenbergi kehastuses, kes näitab lahkelt nii arenenud muskleid, palee mõõtu kodu, kui suurepärast klaverimänguoskust ning millega lihtsal jobul Indrek Ojari kehastuses pole lootustki võistelda, on ju suht ära leierdatud, aga ikkagi oli naljakas.
Nalja saab tõepoolest ja saalid on ka täiesti välja müüdud. Aga hiljem järele mõeldes pole midagi eriliselt meelde jäänud. Sellist elamust, nagu pakkus kunagi "Hecuba pärast", kahjuks siiski ei saanud. Kuigi ega viga ka midagi polnud, pettuma küll ei pidnud. Ootused olid lihtsalt liiga kõrged. Tasub kindlasti vaatama minna ja noortele ka sobib.
Jäime ka Viljandisse ööbima Lossikambri külaliskorterisse. Tegelikult on seal 2 apartementi erinevatel korrustel. Korterid on lihtsad, aga päris hubased, ahiküttega. Ülemise korruse korter on veidi kaasaegsem ja avaram. Kõige ägedam on aga asukoht vanalinnas Lossi tänaval. Sealt on teatrisse alla kilomeetri ja Viljandi muuseum on päris lähedal.
Järgmisel päeval läksimegi Viljandi muuseumisse. Algul veits pika hambaga, et mis seal ikka nii põnevat on. Aga oli küll. Püsiekspositsioon oli tore, nagu ikka topised loodumaastikes, maketid, ürikud, fotod. Täitsa põnev oli.
Eriti tore oli ühes ruumis asuv näitus "Jõuluootus" vanadest jõuluehetest ja postkaartidest. Oli palju äratundmisrõõmu. Oma selleaastased digitaalsed jõulukaardid sain siit.
Proovisime ka pisut vanalinnas jalutada, aga oli hullult libe. Liisi tahtis ühte geopeituse aaret otsida, aga lõpuks see jäigi leidmata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar