"Macbeth" Estonia kontserdisaalis

Paljukiidetud Macbethi etendus Estonia kontserdisaalis. Töökaaslanepakkus mulle piletit ja me istusime rõdu teises reas keskel. Ise ma kindlasti lavast nii kaugele piletit poleks ostnud, aga seda etendust on tegelikult rõdult paremgi vaadata, (rõdu esimene rida oleks muidugi ideaalsem olnud, nüüd jäi natuke tegevust vaateväljast välja). Aga kogu tegevus võeti mitme kaameraga üles siin ja praegu, kusjuures kaameratöö oli suurepärane, näitlejate kõik ilmed ja liigutused olid ekraanilt hästi näha ja ülevaade oli distantsilt palju parem. Sest tegu oli ikka väga suurejoonelise vaatemänguga. 

Muusika mõjub muidugi alati, eriti, kui lavale on toodud terve sümfooniaorkester. Lepo Sumera muusika on väga võimas, samuti epiloogis kõlanud Jay Schwartzi teos. Väga leidlikud kostüümid ja heliefektid. Näiteks Priit Võigemast nõiana, veripunane kaltsupundar, oli ikka väga hirmutav, kuigi tema nägu praktiliselt terve etenduse üldse näha ei olnud. Aga see, mis ta oma häälega tegi, oli mõjuv. Mait Malmsten nimiosalisena oli hea nagu alati, inimlik ja samas nii vastik. Väga kergelt ja kõhklusteta käis tal see mõrtsukaks muutumine. Väga liigutava ja inimliku rolli tegi Tambet Tuisk Banquona, samuti Rasmus Kaljujärv Macduffina. Eriline avastus oli minu jaoks Helena Lotman, pealtnäha nii noor ja haavatav, isegi lapselik ja siis selline paheline pauer! Ülimalt hästi sobis videoklippide suurde plaani.

Nii mitmedki Shakespeare´i "Macbethi" süžeeliinid jäid lõpetamata ja teemad õhku. Näiteks nõidade ennustus Fleance, Banquo poja kohta, kellest pidi saama kuningas. Tegelaste arengud ega loo jutustamine ei  olnudki ilmselgelt lavastuse prioriteet. Aga tekkis tahtmine originaalnäidend uuesti üle lugeda. Eriti teises vaatuses muutus tegevus laval pigem sümbolistlikuks. Praeguses maailmas, kus meie lähedal käib mitu koletut sõda, olid etenduses näidatud stseenid eriti masendavad. Väga mõjuv oli Macduffi naise ja laste tapmise stseen, õnneks küll mitte naturalistlik, aga seda masendavam. Kiitus noorele lavaka tudengile Hanna Jaanovitsile! Ja lõpustseenid inimkompositsioonidega, mis tuletasid meelde keskaegseid apokalüptilisi maale, (kavalehel olid Goya reprod), see oli ikka karm.

Tegelikult pole tegu ju üldsegi nö rahvatükiga ja selles mõttes kummaline, et saalid on nii täis. Niisugust vaikust, kui selles etenduses mingi pausi ajal, pole mina varem teatrisaalis kuulnud. Mõtlesin, et kui kellelgi nüüd mobiil peaks laulma hakkama, siis lintšitakse ta ilmselt ära. Hiljem lugesin meediast, et eelmisel päeval polnud nii hästi läinud ja Tiit Ojasoo oli lausa vahepeal rahvast keelamas käinud, et etenduse ajal ei plaksutata ja ei vahita mobiile. No plaksutati ka meie etenduse ajal pärast ülimalt profi keerutamise stseeni ja ma mõtlen, et miks mitte. Kuigi mulle ka see eriti ei meeldi. Miks ei või publik näidata oma poolehoidu heale sooritusele? Ooperis on see ju tavapärane. Mulle käib mõnikord närvidele ka komme etenduse lõpus püsti tõusta, eriti kui tegu tagasihoidliku sündmusega. Aga samas jällegi, miks mitte! On tegelikult tore, et eesti publik on heatahtlik. Mitte nagu näiteks itaalia ooperipublik, kes iga väiksemagi eksimuse peale "buu" karjub ja tegelasi välja vilistab.