esmaspäev, 22. jaanuar 2024

"Savvusanna sõsarad".

Paljukiidetud ja auhinnatud dokumentaalfilm "Savvusanna sõsarad".Mõtlesin, et seda vaatavad  välismaalased võivad küll arvata, et eestlased on mingi kummaline ürgrahvas, naised istuvad pimedas ja nõgises saunas, higised ja alasti, posivad mingeid loitse, peksavad üksteist vihtadega ja käivad jääaugus suplemas. Mõtlen, et kas veerandki eestlastest on oma elus üldse suitsusaunas käinud?

Film on sellest, kuidas naised istuvad saunas ja räägivad lugusid, vahepeal teevad ka muid saunaga seotud toiminguid, kütavad, tassivad vett, raiuvad jääauku ja laulavad regilaule. Filmis kõlavad lood on muidugi mõjuvad ja mõned päris traagilised. Kujutan ette, kui palju tunde pidid režissöör ja eriti operaator seal kuumas ja suitsuses saunas istuma, et sellist lugude essentsi välja sõeluda. Väidetavalt võttis filmi tegemine aega tervelt seitse aastat. Tegelased on tagasihoidlikud, näidatakse küll ilusamaid ja veidi vähem ilusaid alasti kehasid, aga nägusid mitte. Välja arvatud loo peategelane, kui nii võib nimetada, kes enamasti kuulab ja kelle suures plaanis nägu peegeldab väga ilmekalt räägitavaid lugusid. Peategelane on oma siiruse ja empaatiaga meeldejääv, tõeline õnnestumine.

Oma osa on loodusel, enamasti sügis-talvisel, aga on mõned helgemad suvised hetked ka, mil saunalised lävepakul või murumättal musitseerivad. Väga põnevas kohas tundus see saun asuvat, pigem metsas, kui talumaadel. Aga see võib oleneda ka operaatori võttenurgast.

Mul oli ka Võrumaal suitsusaun, mis kahjuks on nüüdseks vajunud mättasse. Aga olen korduvalt käinud ja ega seal kuigi pikalt istuda ja heietada ei suuda. Palav on ja alati ikka veidi ka "karmu" ehk suitsuvingu. Seda enam au ja kiitus sellise filmi tegijatele. Mulle meeldis.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

"Reis metsa lõppu" Ekspeditsioon

Tartu Draamafestivalil kõnetas mind saadaolevatest etendustest just "Reis metsa lõppu". Nagu oligi oodata, oli tegemist intensiivs...