Kõige grotesksemad tüübid olid Ken Rüütli mängitud esimene armastaja Lucentio ja Andres Mähari teener Grumio. Ken Rüütel jäi mulle esmalt silma muidugi Melchiori triloogias, kus ta vaga munka kehastas. Juba "Kirsiaias" üliõpilasena oli ta hoopis teine tüüp. "Tõrksa taltsutuses" oli ta täiesti ületamatu oma tobeda kepslemise ja eputamisega. Võhma nõudis see osa kindlasti ja sellest tal puudu ei tulnud. Mähari Grumio oli juba grimmi- ja kostüümiga täielikuks tolaks tehtud ja ta keeras sellele veel mõnuga mitu vinti peale.
Äge on näha kuulsate ja andekate esivanemate järeltulijaid lavalaudadel õnnestumas. Oskar Seemani Hortensio sulandus nagu valatult etenduse truppi ja pani ennast jälgima. Ta ei pingutanud ka liiga üle nagu seda noortel vahel juhtub. Väga äge roll temalt. Äärmiselt tobe tüüp oli ka Markus Habakuke teener Biondello. Mänguvõimalusi oli tal vähem, aga silma hakkas suurepärane plastika. Kristjan Üksküla teener Traniona jäi ehk pisut vaoshoitumaks, aga ta pidi ka parodeerima parodeerijat ehk oma isandat Lucentiod. Tema tegelane oli üldse selles etenduses harvanähtavalt terasevõitu.
Keskmisest generatsioonist, kui nii võib öelda, on Karol Kuntselit alati nauding laval näha. Aadlimees Vincentio osas ei tundnud teda algul äragi ja tema rätsepa väike roll oli hullult naljakas. Janek Joosti Babtista tämber ja kõnemaneer tuletas mulle väga meelde Aarne Üksküla "Vigastes pruutides". Hannes Kaljujärv oli ainukesena laval vanema generatsiooni esindajatest, rahmeldas vähem, aga ega ta märkamatuks küll ei jäänud. Ta mängis oma leskmehe Gremio päris muhedaks vennikeseks, kelle lühikesed märkused alati publiku naerupahvaku esile kutsusid. Jäi mulje, et see oli puhas improvisatsioon.
Baptista tütardest meeldis mulle tegelikult ehk rohkem Maarja Johanna Mägi selle noorema ja leebema tütre Biancana. Kohe oli aimata, et pole ta nii lambuke midagi. Vanem tütar Katharina Maria Annuse esituses, kelle ümber kogu tants ja trall käib, jäi minu jaoks pisut arusaamatuks, isegi ebausutavaks tüübiks. Eks see tema karakter ongi tänapäeval pisut küsitav. Eriti kaheldav on lõpumonoloog. Ma isegi hetkeks lootsin, et see jäetakse ära ja etendus lõpeb ühise lauluga pika pidulaua taga. Kuulsas Zefirelli filmis esitab Elizabeth Taylor lõpumonoloogi ilmselge teesklusega. Siin lavastuses oli Katharina siiras. Tõsi küll, lõpustseenis troonis ta nagu kuninganna teiste peade kohal, Petruchio jalge ees lamamas. Kuidas asi sinnani jõudis, jäi mulle küll arusaamatuks. Veiko Porkanen Petruchiona on mehine ja ka piisavalt inimlik, kahjuks mitte just kõige terasema mõistusega. Tema paistis oma Katharinast ikka väga sisse võetud olevat ja oli ilmselt kõige tõsisem tegelane selles palaganis.
Strandberg oli lavastusse kaasanud ka Jakobi mäe teatristuudio õpilased, kes lisasid etendusele kõvasti liikuvust, muusikat ja energiat. Mulle väga meeldisid tarantella laulud ja tantsud. Juba Strandbergi "Naiste koolis" oli palju flirti publikuga ja ka nüüd olid mõned päris toredad stseenikesed publiku kaasabil. Mulle meeldisid ka ajastutruud kostüümid. Ei olnud seda kaasaega punnitamist või mingit ebamäärasust. Ka lavakujundus oli renessanslikult külluslik, viitega kaunile itaaliale, kus ju tegevus toimuski.
Natuke arusaamatuks jäi proloog ja jant Christopher Sly ümber. Seda enam, et teema jääbki õhku. Seda enam, et lavastus on tõesti pikk. Meelde tuli kohe Rakvere etendus "Miks Jeppe joob", (mis mulle eriti ei meeldinud). Ilmselt oli seda vaja sõnumi edastamiseks, et elu on teater, ärge uskuge kõike, mida kogete ja näete.
Ühesõnaga, nagu ütles ka Priit Pedajas hiljuti "Postimehe" intervjuus, on naljatükke vaja teha, sest lisaks publikule meeldivad need ka näitlejatele. Seda oli tõesti igal sammul näha. Ei soleeritud vaid pakuti täpset ja lustlikku ansamblimängu. Suur õnnestumine!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar