Mööda Eesti piiri 3. Iklast Paatsaluni

30.juuni Iklast Pärnuni

Juuni lõpus jätkasime oma mitmeaastast projekti sõita mööda Eesti piiri. Seekord läbisime kolme päevaga teekonna Iklast Paatsaluni. Meile, põlistele Lõuna-Eesti inimestele, pakkusid meri ja rannamaastikud muidugi palju eksootikat.

Alustasime siiski Lätimaalt Ainaži ehk Heinaste muulilt. See rajati algselt juba 1912.aastal kaubasadama kaitseks põhjatuulte eest ja kunagi kulges selle peal isegi kitsarööpmelise raudtee haruke. Suurejoonelise sadamaehituse lõpetas I Maailmasõda ja pärast sõda Ainaži sadama tähtsus langes drastiliselt. Kivide peale koperdama me ei läinud, sest muul on ligi kilomeeter pikk ja väga konarlik.

Ametlik teekond algas Iklast. Kunagi kuulus Ikla Ainaži linna juurde, aga Läti ja Eesti piiri kindlaksmääramise järel 1920. aastal sai temast iseseisev asula. Ikla kohta on teateid aastast 1624. Küla nimi tuleneb arvatavasti Uexküllide perekonnanimest, sest kunagi asus siin Heinrich Yxkuli mõis. 1923.aastal valmis Riisselja-Orajõe raudtee, mis 2 aastat hiljem pikendati Iklani. Raudtee suleti alles 1975. aastal.

Metsapoole külas paistis kohe silma ilus kollane hoone. Selgus, et tegemist on koolimajaga.

Metsapoole küla moodustati alles 1977, kuigi kunagi ammu asus siin liivlastega asustatud muinasmaakond. Nimetus Metsapoole tulenebki liivlaste nimest Mõtsa Pūol ja Henriku Liivimaa kroonikas olevast kohanimest Metsepole. 

Metsapoole kool on külast vanem. Orajõe-Dreimanni algkool alustas tegevust 1853.a. Kõigepealt kohandati koolimajaks praeguse kooli kohal asunud Mart Lepiku talu. Päris koolkimaja ehitati 1898. aastal ja seal asusid kuni 2012. aastani poiste tööõpetuse klassid. Praegu on selles majas mõned õpetajate korterid. 

Vana koolimaja

Kuna õpilaste arv pidevalt kasvas, siis tekkis 1930-ndatel aastatel vajadus uuema ja suurema maja järele, mis valmiski 1932. aastal. 1935. õppeaastal sai kool nimeks Metsapoole 6-klassiline algkool. 1999. aastal tehti koolimajale põhjalik uuenduskuur. 

Majast väljus koolidirektor, kes hea meelega tutvustas meile hetkeolukorda külas ja koolis. Praegu tegutseb koolimajas 9 klassi, milles õpilasi Kablist Iklani, mõned lausa Pärnust. Koroona ajal kolisid mitmed noored pered maale ja lubasid siia jäädagi. Kahjuks koliti peale karantiini jälle linna tagasi ja õpilaste arv muudkui väheneb.

Treimanis asub sadam ja kaks kirikut.Legendi järgi sai küla oma nime (Dreimandsdorf) Põhjasõja ajal, mil lisaks sõjale noppis inimeste elusid ka katk. Nii olevat külla alles jäänud ainult kolm meest, kes Häädemeeste kandist endale noorikud leidsid ja siia talud rajasid. Nendest kolmest talust saigi Treimanni küla alguse. Olgu legendiga kuidas oli, igatahes on teada, et 1601. aastal oli külas ainult üks talu. 1797. aastal pandi külale nimeks Dreimansdorf.

Treimanni väike puust õigeusukirik pühitseti 1940.aastal. Õigeusule iseloomulik sibultorn jäeti ehitamata kohalike inimeste soovil, sest osadele kohalikele koguduseliikmetele selline vanamoodne lahendus ei meeldinud.

Treimani muuseumi aias torkavad kohe silma vallatud kujud. Tegemist on põlise külaelaniku Ants Linki rajatud eramuuseumiga, kus on välja pandud muistseid töö- ja majapidamisriistu, ürikuid, meeneid ja fotosid merenduse, kalanduse, purjelaevanduse ja rannarahva külaelu kohta. Aastaid on kalurielu elanud ja pensionile jäänud Link meisterdanud muuseumiks kohandatud hoones ka põnevatest puuokstest ja tüvedest vigurmööblit, talusilte ja pinke.

Treimani Matteuse kirik ehitati kunagisele katkuohvrite matmispaigale ja pühitseti 1867. a. Tollel ajal tunti seda hoonet rohkem valla järgi Orajõe palvemajana. Mats Grant, kelle eestvõttel kirik ehitati, oli esimene haritlane Treimani rahva seast. Muuhulgas tõlkis ta eesti keelde ka läti tuntud legendi Turaida Roosist. Mäletan lapsepõlvest seda legendi kujutavat läti filmi ja pahalasest peategelast mänginud Girts Jakovlevsi, kes oli tuntud näitleja Nõukogude Liidus. Kes vaga neitsit mängis, seda kahjuks enam ei mäleta. Mats Grant oli ka eelpoolmainitud Metsapoole kooli asutaja ja esimene koolmeister.

Kiriku kellatorn ehitati 1913. aastal. 2005. aasta jaanuaris möllas Läänemerel orkaani mõõtu torm, mis põhjustas suuri üleujutusi. Vesi ulatus lausa Treimani kiriku ukseni, aga kirikusse sisse ei tulnud. 

Kalbuse maja laskis ehitada esimese eestiaja lõpul jõukas kaupmees Jaan Kalpus, kelle abikaasa Marta juured olid siitkandist pärit. Nii tol ajal, kui ka nüüd kasutatakse hoonet kauplus-suvekoduna. 

Treimanist veidi põhja poole, Krapi telkimisalal käisime ka ujumas. Meri on siin pikalt madal, aga mõnusalt liivane. Edasi Pärnu poole liikudes läheb juba paraku kiviseks.

Kabli on vana kaptenite küla. Siinkandis ehitati Eesti esimesed kaugsõidupurjekad. 

Kaptenimaja Kablis

Linnujaam on Kablis juba 1969. aastast ja Eesti vabariigi algusaastatel rajati selle alusel Kabli looduskaitseala. Kabli rannas on ilus ja moodne promenaad, piknikupaigad, laste mänguväljak ning suvekohvik. Siit algab ka looduse õpperada.

Kablis on ka tuntud pagariäri, kust saab juba aastaid osta maitsvaid saiakesi. Nüüdki oli siin rahvast ja autosid päris palju.

Meie randa ei läinud, küll aga mõned kilomeetrid eemal Orajõe Metskonnas, kus oli omal ajal Paide EPT suvila-vagunelamu. Seal käisime perega üle kümne aasta suvitamas. Tänaseks on seal palju muutunud, vagunelamud on kadunud. Küll aga on alles kõrvalasunud Paide Autobaasi ja Viljandi Metsamajandi suvilad, kuhu on sisse seatud puhkekompleks Rannakodu.

Kabli rand on  tundmatuseni muutunud

Lõuna aeg oli märkamatult kätte jõudnud ja õnneks teadsime siinsamas asuvat kohvikut Kocmoc. Söök oli tõeliselt maitsev ja lisaväärtust pakkus hunnitu vaade merele ning hobustele. Me ei aimanudki, et see reis kujuneb ka maitseelamuste nautimiseks.

Nõukogude ajal oli siin Kosmonautika puhkekeskus, kus käisid suvitamas kuulsad vene kosmonaudid. Nende hulgas olevat olnud ka Valentina Tereškova. Juttudel on ilmselt tõepõhi all, sest vestibüülis asus vana rauast kamin Tereškova nimega. Praegu on siin ka kämpingud. Ka vana pioneerilaagri maja on kenasti roosaks värvitud, aga mis otstarve hoonel on, seda me ei saanudki teada.

Kosmonautika Puhkekeskuse ümbrus oli mulle samuti juba vanast ajast tuttav. Siitkaudu oli väga mõnus Jaagupi poodi kõndida. Seda kauplust püüdsime nüüdki leida ja pärast väikest ekslemist see ka õnnestus. Loomulikult pood enam ammu ei tööta.

Jaagupi sadam on aastaid olnud varjusurmas, aga nüüd plaanitakse sinna rajada uhket kogukonna- ja purjespordikeskust. Meie sealviibimise ajal küll veel mingeid märke ehitustööst ei näinud, vanad roostes laevad seisid kai ääres.

Jõudsimegi esimese suurema asula, Häädemeesteni. 

1840-ndatel aastatel pöördus enamus Häädemeeste elanikke õigeusku, lootuses saada vene keisrilt endale maad. Ei hoolitud sellest, et saksa mõisnikud ähvardasid vitsakaristuste ja taludest väljaajamisega.  Issanda Muutmise kirik valmis 1872. aastal. Häädemeeste esimene õigeusu preester oli eesti rahvusest.

Häädemeeste seltsimaja ehitati 1914. aastal vallakoolimajaks ja köstrile eluruumideks. Vahepeal kasutati hoonet nii eluruumidena kui kohaliku tuletõrjeseltsi kooskäimiskohana. Nõukogude ajal oli siin kultuurimaja ja Eesti Vabariigi algusaastatel isegi ööklubi. Nüüd on hoone kenasti renoveeritud ja siin käib hoogne seltsielu.

Häädemeeste Suurkülast, kunagisest liivlaste asulast, on Häädemeeste alevik oma alguse saanud. Esimesed kirjalikud teated eestlaste talude kohta pärinevad 1638. aastast. 19.sajandil oli Suurkülas õitseaeg, mil siin tegeleti purjelaevade ehitusega. 1861, aastal lasti siin merre üks eestlaste esimesi kaugsõidupurjekaid "Julie".

Häädemeeste jõe suudme lähedale rajasid pääsenud merehädalised Püha Margareeta puukiriku. See asus otse mere kaldal Suurkülas. Uus maakivist ja punasest kiltkivist katusega Miikaeli kirik valmis 1874.aastal ehk siis enam-vähem samal ajal õigeusukirikuga. Rahvajutu põhjal lubanud kohalikud jõukad laevaomanikud osta vajaliku katusematerjali, kiriku ehitajad otsustasid võtta reederitelt maksimumi ja valisid kalleima - kiltkivi!

1909. aastal valiti Häädemeeste ja Tahkuranna koguduse õpetajaks Ernst Gottlob Jaesche, kelle karismaatiline isik meelitas jutlusi kuulama rahvast ka väljastpoolt kogudust. Jaesche oli ka väga kuulus oma ravitsejavõimete poolest. Ta oli nii hinnatud, et hädalisi vooris Häädemeestele nii Eestist, Lätist, Soomest, kui kaugemaltki. Arstimisel kasutas ta oma käsi ning maarohtusid, raviteesid ja muid äraproovitud rahvalikke abinõusid.

Luitemaa looduskaitseala õpperada jääb tegelikult valele poole teed meie reisi eesmärki arvestades, aga me ei suutnud vastu panna kiusatusele siin veidi mööda laudteid ja treppe üles-alla ronida. Osa sellest piirkonnast võeti mets-kuukressi kasvukoha pärast kaitse alla juba 1936. aastal. Praegune Luitemaa looduskaitseala rajati 2006. aastal. Maastik on siin väga mitmekesine, alustades lopsakatest rannaniitudest, metsadest, rabadest kuni Eesti kõrgeimate luideteni. Tolkuse rabas kulgeb ka 2-kilomeetrine matkarada ja siin on vaatetorn.

Jõudsime väga huvitavale maastikule Pikla ninal. Märjal aastaajal on siin tiigid, kuival lopsakad karjamaad. Siin on ka kaks linnuvaatlustorni, kus sobivamal aastaajal võib veelinde vaadelda, meie vaatlesime rannaniite ja merd. Rand on siin madal ja liigendatud ning seetõttu soodsaks toitumis- ja peatumiskohaks rohketele veelindudele. 

Sadamad on alati kaootilised ja mitte just väga klanitud, ometi on neis oma romantiline võlu.

Võiste väikesadam läbis uuenduskuuri Euroopa rahade toel ja kohalike kalurite eestvedamisel. Puidust kai asendati betooniga ja vana jäähoidla asemele ehitati jahutuskambriga laohoone. Vanasti kasutati kala säilitamiseks ja transportimiseks jääd, mida kalurid talviti merest lõikasid ja saepuru või turba alla matsid. Kuna sellist säilitusviisi enam mitukümmand aastat ei kasutata, siis oli jahutuskambri rajamine hädavajalik. Muide, Võiste on Liivi lahe suurimaid räimesadamaid. Räimehooajal võtavad ümbruskonna mehed põhitöölt kolm-neli kuud puhkust, et püünised ette valmistada ja kala püüda. 

Sõitsime edasi mööda kitsast rannateed ja plaanisime kuhugi ujuma minna. Leidsimegi väikese kena koha, aga just samal ajal tuli sinna ujuma üks perekond. Mõtlesime, et läheme siis kusagil mujal ja see oli viga. Enam me enne Pärnut ujumiskohta ei leidnud ja järgmisel päeval oli ilm juba külmemaks muutunud. Küll aga avastasime tee ääres fotonäituse.

Tahkuranna Jumalasünnitaja Uinumise kirik on õigeusu kirik, mis ehitati samuti 1872. aastal nagu Häädemeeste kirikki. Erandlikult on see jumalakoda ehitatud ainult punastest tellistest, kasutades eenduvaid ja taanduvaid pindu, silluseid ja karniise, et saavutada kirju mulje. Tahkuranna kirik oli Eesti presidendi K. Pätsi kodukirik ja siin ta ka ristiti. Kiriku 150. aastapäeva auks oli aias ulatuslik fotonäitus.

Suurna ninale viis väike ja kehva külatee. Seal oli üks mahajäetud talukoht, millest edasi kõndisime jala. Samamoodi mahajäetud paistis olevat ka sadama ala. Mõned viltuvajunud paadikuurid üks aerupaat, sadamat küll eriti miski ei meenutanud. Aastal 2004 oli plaan siia rajada väikesadam 50 purjekale ja puhkekompleks, aga millegipärast pole sellest suursugusest plaanist asja saanud. Rajad olid kõrgesse rohtu kasvanud ja meri adrune. Meil ei tekkinud soovi ujuma minna.

Järgmine huviobjekt oli üsna omapärane Uulu kirik. Selle laskis ehitada kohalik parun von Holstein oma varalahkunud esimese naise mälestuseks. Nõukogude korra ajal 1950-ndatel aastatel kirikutorn õhiti ja hoone võeti kasutusele võimlana. Kiriku ümber asunud surnuaia kalmud lükati maatasa. Ka von Holsteinide perekonna hauamonumendid on kahjuks hävinud. Eesti taasiseseisvumise järel anti kirik Pärnu kogudusele, aga aastast 2021 kuulub see eraomandisse ja siia on rajatud puhkekompleks. Kirikuhoonet kasutatakse pulmade, kontserdite jms. pidamiseks. Maja ümber on aga suur puhkeala abiruumide ja kämpingutega. 

Aastal 2014 püstitati mälestuskivi kunagi siia surnuaiale maetud von Holsteinide perekonnaliikmete auks.  Kivi avamine oli Tahkuranna valla elaniku Henn Saare kodanikualgatus, mida toetas kohalik kogukond.

Edasi sõites kandusime mere äärest pisut kõrvale, Lottemaast mööda. Kuna aeg oli juuba suht hiline, siis otsisime üles oma selleöise majutuskoha Pärnu äärelinnas Raekülas.

Pärnu suvemaja valisin eelkõige odavuse pärast. Tegemist oli natuke naljaka aiamajaga, mis aga osutus seest suuremaks, kui väljast. Majal oli 3 terrassi, neist üks katusel, magamustuba + katuse all hulk voodeid, palju vanamoodsat mööblit, aga kõik vajalikud mugavused. Majake asus suuremat sorti eramaja külje all. Suurem terrass oligi omanike maja aias. Omapärane.

Käisime poes õhtusöögiks materjali varumas. Võtsime ka majaperemehe auto peale. Selgus, et ta oli kunagi olnud Tartus taksojuht. Kuna oli veel valge ja praegusel ajal on pikalt valge, siis otsustasime ära käia ka lähedalasuva Raeküla vaatlustorni juures. Torn asub Pärnu rannaniidu kaitsealal. Neid viljakaid rannaniite kasutati aktiivselt veel 1960.-70. aastatel. Kui niitmine ja karjatamine lõppes, hakkasid niidud kiiresti kinni kasvama ja selle vältimiseks ongi rajatud kaitseala. 

Hilisem õhtu möödus terrassil veini juues. Kõrvalmajast elumärke ei paistnud.

01.juuli Pärnust Kastnasse

Sõitsime läbi Pärnu linna, Pildistasin kauneid häärbereid, mida siinkandis ikka leidub. Vanalinnas me peatusi ei plaaninud, kõik me olime seal käinud, pealegi olid parajasti Hansapäevad ja linn rahvast ning autosid täis. Meid huvitas hoopis Vana-Pärnu üle jõe. Seal polnud me keegi eriti varem viibinud, seega kõik oli uus ja huvitav.

Üle jõe sattusime otsekui ajas mitukümmend aastat tagasi. Käisime kaubasadamas. Ilm oli väga tuuline. 

Sadamast piki jõge edasi minna asub Vana-Pärnu linnuvaatlustorn. Ka siinpool jõge on tegemist kaitsealuse piirkonnaga. Parkla kõrval asub Pärnu sihi alumine tulepaak. Tulepaak on tuletorn, mille nähtavuskaugus on alla 10 meremiili. Esimene tulepaak paigaldati siia 1960. aastal, praegune aastal 2002. Eesmärgiks juhatada laevadele teed Pärnu jõkke.

Ekslesime veel mõnda aega Vana-Pärnu tänavatel. Valdavalt on siin vanad majad, enamasti korda tehtud, aga nõukaaegset aguli vaibi oli kõvasti tunda.

Kapteni baar

Valgeranna rand oli inimtühi, mere peal tantsisid vahused lained. Jube kahju, et ujuma ei saanud, aga selline see eesti suvi juba kord on.

Valgerannas asub Villa Andropoff, mis ehitati 1980. aastate keskel arhitekt Raine Karpi projekti järgi tähtsate nõukogude parteitegelaste puhkekoduks. Peamajas oli neli sviiti, töökabinetid ja suur vastuvõttude saal. Väidetavalt olevat Karl Vaino ajal seda kompleksi inkognito külastanud ka Saksa DV liider Erich Honecker. Praegu on hoone endiselt kasutuses puhkemajana.

Villa Andropoffi saun-puhkemaja

Nagu selgus hiljem, ei käinudki me selle õige Villa Andropoffi peahoone juures, vaid hoopis saun-puhkemajas,  mille arhitektiks oli Meeli Truu. Esimeses on praegu hotell ja restoran, teist üüritakse soovijatele välja ürituste läbiviimiseks. Kompleksi kuulub veel kolmaski hoone - kino-mängudemaja, arhitektiks samuti Meeli Truu, see on aga juba aastakümneid kasutult seisnud. Alates 2020. aastast on kogu kompleks muisuskaitse all.

Parandasime oma vea pool aastat hiljem Avoga sealkandis ringi sõites.

Audru mõisasüdames on säilinud torniga teenijatemaja, sammastega valitsejamaja ja rippsild. Veidi eemal on maakivist kultuurikeskus, pood ja kirik. Mõisa ümber on ilus park, mille eripäraks on jõesaari ühendavad rippsillad. Keskajast pärinevat Audru mõisat on esmamainitud 1449. aastal. Tollal oli ta Saare-Lääne piiskopkonnale kuulunud piiskopimõis. Praeguseni säilinud kompleks pärineb 19. sajandist. Arhitektuurimälestisteks on kuulutatud lausa 14 hoonet. 

Mõisa 1770. aastal ehitatud härrastemaja hävis Teises maailmasõjas, 1950ndatel rajati selle asemele vana peahoone proportsioone ja mõõtmeid matkiv telliskivist sovhoosikontor.

1858. aastalk valminud Audru mõisa teenijatemaja-kellatorn on erandliku arhitektuuriga. Algselt elas siin mõisa opman, hiljem ehitati majja korterid võõraste käsitööliste tarbeks. Praegu seisab see uhke hoone kahjuks tühjalt.

Maakividest ja punastest tellistest viinavabrik ehitati 1902. aastal. Viinavabrik tegutses hoones ainult 12 aastat, hiljem paiknesid hoones korterid ning alates 1952. aastast on hoone olnud kasutatusel klubina. Praegu asub siin kultuurikeskus.

Valitsejamaja ehk nn. suvemõis on ehitatud 18. sajandi lõpul ja rekonstrueeritud 19. sajandi lõpul. Eriti kaunis on puidust nikerdatud historitsistlik välisuks. Praegu on hoones raamatukogu ja muuseum.

Audru kiriku vastas asuv mõisa magasiait on ehitatud 19.sajandi alguses laenu-viljaaidaks talupoegade majandusliku olukorra kindlustamiseks. Praegu asub siin kauplus.

Ja veel üks nostalgialaks - kuulus Kuld Lõvi trahter Audrus. Hoone ehitati kõrtsiks arvatavasti 1799. aastal. 1914. aastal trahter likvideeriti ja kohandati elamuks. Nõukogude ajal restaureeriti ja siin avati uuesti kõrts. Vahepeal tühjana seisnud Kuld Lõvi tehti Eesti Vabariigi algusaastail taas korda ja muutus ülipopulaarseks peokohaks. Nii populaarseks, et arutati isegi bussiliini avamist Pärnu linna ja Kuld Lõvi vahel. Kuni Lihula maantee otseehitus ja Pärnu linna meelelahutuskohtade tormiline areng trahteri õitsengule lõpu tegid ja hoone sundmüüki pandi. Tänaseni seisab Kuld Lõvi mahajäetult ja ootab tegusat peremeest.

Audru Püha Risti kirik on üks vähestest säilinud 17. sajandi maakirikutest Eestis. Ükski sõda pole seda rikkunud. Pühakoda rajati 1680. aastal energilise kirikuehitaja Magnus de la Gardie eestvõttel vana puukiriku asemele. Too puukirik oli, muide, esimene luteri kirik Liivimaal. 19. sajandi keskel oli Audrus köstriks Ado Grenzstein, kellelt pärineb luuletus „Viisk, põis ja õlekõrs“ ning mõttetera: „Vara tööle, hilja voodi, nõnda rikkus tuppa toodi“. 

Kirikut ümbritseb liigirikas dendropark.

Tee keeras taas mere äärde, Saulepa kandis torkas silma mitu ilusat puhkekompleksi, Kabriste küla vahel oli eriti ilus sõita, palju oli uhkeid maju ja talusid. Siin kulgebki tee peaaegu katkematult endiste ja praeguste kalurikülade vahel. Tõsi küll, kalurionnid on asendunud sageli uhkete turismitalude ja suvilatega.

Lindi sadam jättis kena ja korrastatud mulje. Kollaseks värvitud hooned ja tõstekraana, remonditud kai. Sadamahoone ukse kohal olev silt "Vaheta vana mõrd uue vastu" tekitas meis elevust, I lasi endast selle all fotojäädvustada.

Kalurikolhoos "Audrurand" loodi siinkandis 1949. aastal. Kolhoosi- ja kalurielu kohta on maantee kõrval suur infotahvel vanade fotodega. 

Mahajäetud külapood Lindis

Kapteni kohvikus käisime lõunat söömas. Tegemist on taas maitseelamusi pakkuva suvekohaga. Menüüs oli suupistevalik kalast, lestapraad, ahvenakotlett, rabarberi pisarakook jne. Lisaks ilus vaade merele. Siinsamas saab soovi korral ka öömaja. Tasub tulla!

Teeviit näitas Marksa hiiekohta ohvrikiviga, aga kahjuks jäi see meil leidmata. Ilmselt asus eramajade vahel, kuhu me ei hakanud trügima.

Liu sadamast kulgeb merele pikk ja kitsas maanina ehk Liu säär. Ajapuudusel ja sellepärast, et Avo ootab ikka veel oma puusaoppi, me ei hakanud sinna kõndima. Sadamast paistab ära ka tilluke Sorgu saar, kus ma kunagi ülikooli ajal purjekaga käisin.

Kavaru küla oli vist kõige ilusam meie teel. Siin on ka paadisadam, kus oli ootamatult palju rahvast, Kes telkis, kes grillis, kes jalutas niisama. Tuulisest ja jahedast ilmast ei hoolitud. Siin on ka mõeldud puhkajate peale: kiiged, istumiskohad, vaateplatvorm, infotahvlid ja, mis kõige tähtsam, korralik käimla.

Kavaru rannik on tuntud oma rannaniitude poolest ja selletõttu ka looduskaitse all. Kuna maapind on siin lauge, tekivad regulaarsed üleujutused, mis taandudes jätavad maha liigirikka ja lopsaka taimestiku, mida aastasadu karjakasvatusega ohjes hoiti. Tänapäeval on karjakasvatusega nagu on ja rannaniidud kipuvad roostuma.

Pootsi-Kõpu õigeusu kirik valmis 1873. aastal ja on tegelikult ehitatud tüüpprojekti järgi. Erandlik on kellatorni puudumine sissepääsu kohal. Osa eraldunud koguduse liikmeid ehitas endale 7 aastat varem lähedal asuva Seliste puukiriku. Miks Kõpu külas asuva kiriku kogudus kannab ka Pootsi nime, pole selge. 

Kõpu kirikuköstri poeg Paul Kulbusch ehk piiskop Platon oli esimene eesti rahvusest õigeusu piiskop ja esimene kristlikuks pühakuks kuulutatud eestlane. Enamlased mõrvasid ta Tartus 1919. aastal. Kirikus on tema auks mälestustahvel.

Pootsi mõis meis erilist huvi ei äratanud. Eks me hakkasime juba väsima ka. Klassitsistlikus stiilis peahoone valmis 1818. aastal, 1944. aastal paigutati mõisahoonesse Nõukogude sõjaväe üksus. Aastatel 1962-1997 tegutses siin Pootsi põhikool. Sel ajal tehti suured ümberehitused ja muuhulgas lisati hoonele teine korrus. 2001. aastal tagastati mõis endisele omanikule perekond Põltsamile. Tänapäeval tehakse mõisas veini, pakutakse majutust ja ruume ürituste korraldamiseks. Lisaks peahoonele on säilinud ka hulk kõrvalhooneid: valitsejamaja, tall, kasvuhoone varemed, tuuleveski ja ait-kuivati. Ühes neist kõrvalhoonetest asub nüüd  hooldekodu ja selle vastas üle tee kauplus.

Mõisapargis on suur tiik lavaga ja kuni 1000 istekohaga tribüün. Siin on mängitud muuhulgas ka etendusi nagu "Eramaa" Ja "Nõidkapteni needus".

 

Munalaiu sadam oli täis parkivaid autosid ja purjekaid. Siit lähevad praamid Kihnu ja Manilaiule, Manilaid oli taamal kenasti näha. Puhus suur tuul, mis väga jalutama ei kutsunud. Olime pealegi siin ka varem käinud.

Uus sadamahoone

Vana sadamahoone

Jaaguranna lillelaager oli omapärane koht. Millegipärast polnud siin hingelistki, aga kui veidi ringi kolasime ilmus üks inglisekeelne noormees, kes lubas meil lahkesti ümbruskonnas ringi vaadata. Puude all oli rida rõõmsavärvilisi kämpinguid, igaühel lillenimi eesti ja ladina keeles. Kämpingute ees oli avar muruplats. Meri oli madal ja kinnikasvanud. Juhul, kui tegu laagriga, siis võib olla tore sellises reas üksteise kõrval ööbida. Kui aga tahta niisama suvitada, siis võiksid kämpingud üksteisest pisut eraldatud olla. 

Ühe eesti teadjanaise sõnul asub Jaagurand meridiaanide ristumise kohas, mistõttu siia ei satuta juhuslikult – igaüks kes siia satub, satub siia midagi enda jaoks õppima. Meile kolmele jäi see õppimise koht hämaraks, aga võib-olla selgub see tagantjärele.

Seli-Tõstamaa õigeusukirik asub kõrvalteel kõrgemal künkal ja tuletab välimuselt meelde Varstu kirikut. See armas väike rootsipunane puukirik ehitati Riia munkade poolt, toodi osadena kohale mööda jääteed ja pandi kokku Selis 1861. aastal. 1845 – 1848 siirdus õigeusku 71% Seli ja Tõstamaa elanikest. Poole sajandi jooksul asutati 4 õigeusu kogudust. Üks esimesi õigeusku pöördujatest siinkandis oli Kangru Tõnis, keda sellepärast peksti ja peeti isegi kaks nädalat Viljandis vanglas. 

Tõstamaal käisime poes, mis asub otse aleviku keskuses. Tõstamaa piirkonnast on juttu juba Läti Henriku kroonikas, kus ta mainib maritima provinciae´d ehk mereäärset maad, kust ristisõdijad 13. sajandil suundusid Soontaganat ja Saaremaad alistama. Tegelikult tähendab nimetus “Tõstamaa” kõrget maad, mis on kõlblik põlluharimiseks.

Tõstamaa luteri kirik on päris omapärase välimusega. See ehitati maakividest 18.sajandil Pärnu ehitusmeistrite juhtimisel sajand varem rajatud puukiriku asemele. Paraku ehitati kirik vesiliivale ja seetõttu hakkasid selle külgseinad varisema. Varingu vältimiseks ehitati seinu toetavad võimsad tugipiilarid. Sellegipoolest sai kiriku jaoks saatuslikuks 1972. aasta jaanilaupäev, kui kanalisatsioonitrassi kaevates esikülg koos torniga kokku varises ja hävis ka orel. Nüüdseks on kiriku esikülg ja torn taastatud. 

Värati sadama ajalugu ulatub 19. sajandisse, kui siin ehitati valmis teadaolevalt vähemalt kolm purjelaeva. Nõukogude ajal kuulus sadam pikalt Värati kalatööstusele, mis suitsutas räime ja vedas seda laiali üle Nõukogude Liidu. Kalatööstus lõpetas tegevuse  1990ndatel. Aastal 2020 sadam uuendati. Praegu nägimei siin vaid paari purjekat. 

Sepamaal on väga ilus ja romantiline puhkekoht Kastna looduskaitsealal. Kuna rannavesi on siin madal ja väidetavalt soe ja ka autoparka läheduses, siis pidid need kohad olema populaarsed just väikeste lastega perede hulgas. Meie olime rannas küll ainukesed. Avastasime käimlast pääsukesepesa, pojad sees. Püüdsime neid võimalikult vähe häirida. Kahju, et oli nii kõva tuul, ei tekkinud tahtmist ujuma minna.

Väike põllutee viis Kastna ninna, kus asub järjekordne vaatetorn. Tornist saab imetleda kauneid maastikke rannaniitude ja kadastikega. Siinsamas on ka vanad uhked tammed, mida rahvasuus kutsutakse kapteni tammedeks. Suurim neist on üle 360 aasta vana. Musta värvi lehmakari mäletses rahulikult rmereäärsel karjamaal.

Kastna väike ja värviline maakivist õigeusukirik valmis 1904.aastal bütsantsi arhitektuuri matkivas stiilis. Kuigi kirik praegu ei tegutse, olid uksed avatud ja sees põnev näitus Kastna küla ajaloost. Kunagi oli küla suur ja elav, siin oli kool ja peeti laatasid. Kastna oli oma laatade poolest tuntud kogu Eestis. Teadaolevalt olid esimesed hobuselaadad siin juba alates 1767. aastast. Nüüdseks on elanikke jäänud mõnikümmend. Kastna kogudus suleti 1986. aastal ja kirikuvara viidi Vasknarva. 

Paatsalu puhkemajas oli mul broneeritud öömaja. Kohale jõudes ütles peremees, et suures majas on ühe asutuse suvepäevad ja ta pakub meile hoopis mõnisada meetrit eemal otse mere ääres asuvat Kaptenimaja. Ja teine uudis oli ka, elektrit pole ja ilmselt ei tule ka. No mis seal ikka, ööd on veel valged. Sõitsime rõõmsalt oma majakese juurde. See oli tõepoolest eraldi metsa sees ja mere ääres. I käis isegi ujumas, kuigi vette sai sillalt, suurte kivide peal balansseerides ja vesi oli adrune.. Ilm polnud ka suurem asi. 

Tegime ümbruskonnas väikese jalutuskäigu. Majakese ümbrus oli pisut rohtu kasvanud, võsast leidsime  vana kiige ja varjualuse. Õhtuhämaruses pidasime majakeses mulliveiniga I sünnipäeva. Hilisõhtul tuli elekter tagasi. Avo pani sauna kütte, see oli küll puuküttega, aga pimedas ei tahtnud hakata sehkendama.

02.juuli Tõstamaalt Paatsaluni

Tegelikult hakkasime sõitma Paatsalust tagasi Tõstamaa poole, aga selguse huvides kirjeldan meie reisi ikka lõunast põhja poole.

Niisiis alustame Tõstamaast, kus me eile õhtul lõpetasime. Nimetus “Tõstamaa” tähendas omal ajal kõrget maad, mis oli kõlblik põlluharimiseks. Tõstamaa mõis oli suur kompleks, kus 19. sajandil oli tervelt 24 hoonet, lisaks veel karjamõisad, veskid, kõrtsid. Mõis on rajatud arvatavalt 13.-14. sajandil ja esmakordselt mainiti seda ürikutes 1553. aastal.  Roosat värvi mõisahäärberis, mis ehitati 19.sajandi algusaastatel, asub nüüd kool. Taasiseseisvuse algusaastail avastati koolimaja remondi käigus paljudes ruumides ainulaadsed lae- ja seinamaalingud. Praegu on häärberis ka väike muuseum ja kooliõpilased olid lahkelt meile valmis pileteid müüma. Sisse me ei läinud, mõni teine kord.

Enne 1919. aasta võõrandamist kuulus mõis Stael von Holsteinide perekonnale. Rahva hulgas kutsuti Holsteine lolliks, hulluks ja targaks paruniks (vanaisa oli hull, isa loll, aga poeg oli tark). Praegune mõisahäärber ehitatigi 19. sajandi alguses von Holsteinide ajal. Säilinud on ka tall-tõllakuur, kus praegu asub õpilaskodu ja pakutakse ka majutust.

Tõstamaa mõisas ja ümbruskonnas on tehtud mitu tuntud eesti mängufilmi, näiteks Kaljo Kiisa "Jääminek" ja "Tuuline rand", Veljo Käsperi "Tütrlaps mustas" ja “Väike reekviem suupillile”, Mark Soosaare “Jõulud Vigalas” ning Arvo Kruusemendi "Karge meri". 

Saulepi kandis on rannajoon väga liigendatud. Siin asuvad kaitsealused rannikulõukad ehk laguunid. Need on madalad, osaliselt veel merega ühenduses olevad või geoloogiliselt suht hiljuti eraldunud veekogud, kus pesitseb rikkalikult linde. Nende vaatlemiseks on siia rajatud Sõmeri linnuvaatlusplatvorm.

Matsi randa peetakse Lääne-Eesti kaunimaks rannaks. Esialgu asus siin kalurite ja hülgeküttide sadam, millest on säilinud mõrrakuur. Siin filmiti 2009. aastal Eesti üks kallemaid filme "Polli päevikud", mille tarbeks ehitati merre terve mõisahäärber. Tõsi küll, Eesti oli filmi juures üksnes kaastootja, aga Tambet Tuisk oli üks tähtsamaid kõrvaltegelasi. 

Sadama kohas viis pikk betoonsild merre, eespool oli ilus metsaalune ja kõrge rand. Tegime siin Avoga selfi.

Saulepi seltsimaja on ehitatud 1932. aastal koolimajaks. Praegu on majas raamatukogu ja küla kooskäimiskoht.

Saulepi kohvik-baar paistis kohalike ja ka möödujate hulgas päris populaarne koht olevat. Tore, kui selliseid putkasid suviti tee äärest leiab. Gurmeed just ei pakutud, menüüs olid pelmeenid, friikad, kanatiivad ja sibularõngad. Kõhu sai täis ja ka põgusa ülevaate kohalikust elust. Väikesed poisid mängisid ja jooksid ümber putka. Kaks neist ostsid endale jäätist, teised kaks jäid haledate nägudega vahtima. Ostsin ka neile jäätised. Oli päris korralik kontrast eelnevate söögikohtadega.

Uue-Varbla mõisahäärber ehitati 1797. aastal. Siin asub vallamuuseum ja käsitöötuba, aga ka Karl Ristikivi "raamatupööning". Ristikivi sündis Uue-Varbla külas karjanaise Liisu vallaspojana. Kahjuks jäi meil tuvastamata, mida see "raamatupööning" endast täpsemalt kujutab.

17.sajandi lõpust kuulus Varbla mõis Nasackinite suguvõsale. Umbes 100 aastat hiljem läksid kaks venda Nasackinit omavahel tülli ja Venemaa keiser Paul I võttis neilt mõisa ära riigile. Paar aastat hiljem leppisid vennad jälle ära ja mõis jagati nende vahel kaheks, Vana- ja Uue-Varbla mõisaks.

Mõisa ait.

Rannakülla läks kitsas metsatee, mille ootamatult sulges tõkkepuu. Mis seal ikka, läksime I-ga jala umbes kilomeetri. Teest veidi kaugemal puude all oli paar uhket ehitusjärgus maja, aga ei ühtegi hingelist. Rand oli veidi kaugemal. Paistab, et tegu on eraisikutele kuuluva külaga.

Jõudsime veidi suuremasse asustatud punkti, Varbla puhkeküla sadamasse. Siin ootas meid selle reisi järjekordne maitseelamus, restoram Groot. See asub kenas moodsas sadamahoones, mille ees on laiad trepid ja terrass. Ka sisekujundus on moodne, värviline ja pilkupüüdev, Kahjuks oli meil kõht täis, ainult Avo võttis prae. Meie I-ga võtsime kohvi ja kooki. 

Uhke väikelaevade sadam ehitati osaliselt Eesti-Läti programmi rahadega, mille eesmärgiks on arendada mõlema riigi sadamavõrgustikku ja edendada purjetamist Baltikumis. Esimesed purjekad randusid siin 1919. aastal. Sadamahoone valmis aasta hiljem. Eelmisel aastal restoraniomanikud vahetusid. Eks näis, kuidas uutel omanikel minema hakkab.

Tahtsime minna muulile jalutama, aga ilm muutus väga kehvaks. Sadas päris kõvasti, seetõttu tegin väikese fotoklõpsu ja jooksime autosse tagasi.

Varbla Urbanuse kirik oli lahkelt avatud. Kaks vana naist, vist õed, olid jutukad, jagasid meile hea meelega informatsiooni koguduse kohta ja näitasid ka kiriku tagakambrit, kuhu tavaliselt ei pääse. Jumalateenistus toimub Varblas kaks korda kuus. Praegu on kirikuõpetajal puhkus ja ülejäänud kogudus soomes sõpruskogudusel külas. Nemad kahekesi jäid kehva tervise tõttu siia kirikul silma peal hoidma.

Esimene pühakoda, mis oli pühitsetud paavst Urbanus I-le, ehitati Varblasse 1638. aastal. See oli puust ja vajus ise kokku 1860. aastal. Praegune kirik ehitati veel samal aastal, aga esialgu oli see madal ja kitsas. Veel samal sajandil toimusid suured ümberehitustööd, mille käigus omandas pühakoda praeguse kuju. Varbla kirik ja selle  18.sajandist pärinev altar on muinsuskaitse all. Lihtsa neogooti stiilis hoone interjöör on üllatavalt põnev, meenutades kummulipööratud paati. Kolm 17. sajandist pärit altarimaali on toodud siia vanast kirikust, nagu ka tornikell.

Põhjasõja ajal teenis Varbla kogudust pastor Adolf Friedrich Dunte, üks väheseid vaimulikke siinkandis, kes elas üle nii katku, kui Põhjasõja. 1710. aaastal käis Varblast üle katkulaine ja suri ligi 85% elanikest. Huvitav fakt on, et 1715. aastal tagandati Dunte mõneks kuuks ametist, kuna ta oli laulatanud aadlikest õe ja venna. Dunte järeltulijaks oli ülikooliharidusega Gustav Ernst Hasselblatt, kes kurtis, et kohaliku rahva seas valitseb suur teadmatus. Ta leidis nii vanu kui noori, kes ei osanud lugeda ega teadnud, kas Jeesus Kristus on Jumala poeg või mitte. Õpetaja Hasselblatt vaevles kahtlustes ja südamepiinas, kui pidi otsustama, kas niisuguseid inimesi tohib üldse armulauale lubada või mitte.

Mereäärse külla viis väike kitsas metsatee. Küla jättis pisut hüljatud mulje, siin oli mahajäetud maju, mõned neist ilmselt kunagised uhked asutuste suvilad.

Ja olemegi jõudnud tagasi Paatsalu puhkebaasi, mille omanikud olid lahkelt nõus meile ekskursiooni tegema. Tegemist on endise Tootmiskoondis Polümeeri puhkebaasiga. See uhke punase laudisega kaetud hoone ehitati 1976. aastal kuulsa arhitekti Toomas Reinu projekti järgi, eeesmärgiks pakkuda Polümeeri töötajatele looduslähedast ja tervislikku puhkust. Praegused omanikud on püüdnud hoida hoone välimust võimalikult autentsena. Juurde on tehtud rõdud, aga neid pole väljastpoolt näha. Perenaine kutsus meid sisse. Sisustus on punase-oranživärviline ja osaliselt originaalne.

Aastast 2003 peeti siin suvepäevi, aga nüüd broneeritakse maja ainult väikestele gruppidele. Plaanis on veel ümberehitusi. Nõukogude ajal elati siin väikestes tubades, millel puudusid kõik mugavused, dušš ja wc olid koridoris. Hetkel on valmis uus ilus ja mugav mitme toaga apartement, kõikides numbritubades on wc-d, vanu aegu meenutab nostalgiatuba.

Illuste mõis Paatsalus