"Suur veeuputus"

Linnateatri etendust "Suur veeuputus" mängiti Viljandi "Ugalas". Võib-olla tänu sellele õnnestus ka piletid saada. Muidu on see etendus hooaja lõpuni välja müüdud. 

Aastaid tagasi õnnestus mul Tartu Draamafestivali raames näha Priit Võigemasti etendust "Hecuba pärast", mis mulle hullult meeldis. Oli uskumatult naljakas ja vahel ka kurb. Peaosas oli Indrek Ojari. Nüüd siis taas sarnane lavastus ja Ojari taas laval. Seekord on ka kaks naisnäitlejat, Maiken Pius ja Elisabet Reinsalu. Lisaks Andres Raag, Priit Pius ja noor näitleja Jan Ehrenberg. Tegemist on ühistööna valminud improvisatsioonilise lavastusega.

Lava on hele ja valge ja üsna tühi. Põhiliseks "mööbliks" valge klaver, millel nii mõnigi näitleja virtuooslikke palasid välja võlus. Etendus algab noorte õnnelike inimeste kolimisega uude korterisse ja sealt edasi suundutakse läbi tavalise argielu. Tõelise artistlikkuse ja energiaga mängitakse erinevaid argipäeva situatsioone: laste saamist ja kasvatamist, võitlust olmeprobleemidega, meeste ja naiste vahelisi arusaamatusi kuni lahkumineku ja korteri müügini. Näitlejad olid täpsed ja tempo hoogne. Ei mingit koperdamist ega pudistamist. Linnateatrilt võibki sellist peenmehhaanikat oodata. Meelde jäi Maiken Piusi pöörane tants lastekasvatamise teemal, samuti Andres Raagi peitumine vanni  kui mugavustsooni, või vaidlus remondimeestega. Kes meist poleks selliseid hetki oma elus läbi elanud. Stseen, kus paarike kohtab naise kunagist koolivenda, ulmeliselt edukat zen-meest Jan Ehrenbergi kehastuses, kes näitab lahkelt nii arenenud muskleid, palee mõõtu kodu, kui  suurepärast klaverimänguoskust ning millega lihtsal jobul Indrek Ojari kehastuses pole lootustki võistelda, on ju suht ära leierdatud, aga ikkagi oli naljakas.

Nalja saab tõepoolest ja saalid on ka täiesti välja müüdud. Aga hiljem järele mõeldes pole midagi eriliselt meelde jäänud. Sellist elamust, nagu pakkus kunagi "Hecuba pärast", kahjuks siiski ei saanud. Kuigi ega viga ka midagi polnud, pettuma küll ei pidnud. Ootused olid lihtsalt liiga kõrged. Tasub kindlasti vaatama minna ja noortele ka sobib.

Jäime ka Viljandisse ööbima Lossikambri külaliskorterisse. Tegelikult on seal 2 apartementi erinevatel korrustel. Korterid on lihtsad, aga päris hubased, ahiküttega. Ülemise korruse korter on veidi kaasaegsem ja avaram. Kõige ägedam on aga asukoht vanalinnas Lossi tänaval. Sealt on teatrisse alla kilomeetri ja Viljandi muuseum on päris lähedal.

Järgmisel päeval läksimegi Viljandi muuseumisse. Algul veits pika hambaga, et mis seal ikka nii põnevat on. Aga oli küll. Püsiekspositsioon oli tore, nagu ikka topised loodumaastikes, maketid, ürikud, fotod. Täitsa põnev oli.

Eriti tore oli ühes ruumis asuv näitus "Jõuluootus" vanadest jõuluehetest ja postkaartidest. Oli palju äratundmisrõõmu. Oma selleaastased digitaalsed jõulukaardid sain siit.

Proovisime ka pisut vanalinnas jalutada, aga oli hullult libe. Liisi tahtis ühte geopeituse aaret otsida, aga lõpuks see jäigi leidmata.

"Hiirelõks" Kellerteatris

Agatha Christie tuntud krimiromaani dramatiseering. Kellerteater on asunud hoogsalt kustutama Eesti publiku nälga põnevike ja krimkade järele. Väga tänuväärt tegu, arvestades, kui välja müüdud nende etendused alati on. Ostsin piletid Liisi soovil, ega ma ise poleks seda tükki vist vaatama läinud. Ja ega ma poleks ka millestki ilma jäänud. No ei meeldinud!

Lava on ilus ja värviline, tegelaste kostüümid ka. Põhiline on punase ja valge kontrast. Teatri juht ise käis laval publikut tänamas ja oma teatrit reklaamimas. Näitlejad olid tasemel, eriti teises vaatuses, algus pisut venis. Igav ei olnud, aga eriliselt põnev ka mitte. Agatha Christie pole minu meelest eriline inimhingede spetsialist, tema tegelased on pigem pisut naiivsed ja eluvõõrad. Küll aga on tema krimisüžeed alati põnevad, pingelised ja täis ootamatuid pöördeid. Kahjuks polnud etenduses sellest põnevusest kuigi palju järel.

Etendust mängiti Kultuurikeskuses Kaja, moodsas ja kaasaegses hoones Mustamäel. See hoone tasub küll külastamist.

"Vaimude tund Koidula tänavas"

Draamatetri etendus "Vaimude tund Koidula tänavas". Kahjuks jäi mul omalajal nägemata Mati Undi lavastatud "Vaimude tund Jannseni tänaval", millest ilmselgelt on inspireeritud kõneall olev Kivirähki näidend. Sellest etendusest kirjutades peakski kõigepealt just Kivirähki näidendist alustama. Igast lausest on tunda, kuidas ta nautis kahe omaaegse suurkuju, Tammsaare ja Mati Undi kokkuviimist ja nende omavahelist nagistamist. Koomika seisnebki peamiselt kahe vanamehe erinevates hoiakutes ja suhtumises ellu, armastusse ja kirjandusse, sealhulgas loomulikult enda kirjapandusse.

Sellel etendusel on mitu kvaliteedimärki minu jaoks, üks neist kindlasti Priit Pedajas lavastajana. Tema tööd mulle reeglina ikka meeldivad ja pettuma ei pidanud ka seekord. Tegemist on kammerliku näidendiga, mille vaoshoitud tegevus pakkus meeldiva teatrielamuse.

Unt on endale omaselt see ässitaja ja torkija, intriigi tekitaja. Teplenkov mängib naudinguga tema rahutut tõmblemist, habeme sügamist ja r-i põristamist. Päris hästi tabatud karakter, aga Unt on selles mõttes ka hea materjal. Kas Unt tegelikult ka oma teoste populaarsusest nii huvitatud oli, jäägu Kivirähki südametunnistusele, agav edev oli ta kohe kindlasti. 

Tammsaare iseloomu kohta ma eriti midagi ei tea, ilmselt oli ta tagasihoidlik ja ka lavastuses on ta Tõnu Oja kehastuses tasakaalukam ja mõistvam pool, jätmata siiski kasutamata võimalust nooremat kolleegi õrritada. Näiteks sellega, et temal on muuseum, aga Undil mitte.

Kahe kumitusest vanamehe dialoog on vaimukas ja muhe. Mind isegi natuke häiris, et tegevusse sekkus päriselu noore tütarlapse näol, samas tekitas see veelgi rohkem koomilist vastasseisu kahe korüfee vahel. Amanda Hermiine Künnapase tüdruk oli neile täielik vastand. Ta oli siiras, armunud ja tänapäeva noortele suht omaselt väga väikese lugemusega. Surnud kirjanikud tutvustavad ennast talle kui muuseumi töötajaid, aga tegelikult oleksid nad võinud ka oma nimedega esineda. vaevalt, et see oleks tüdrukus eriti küsimusi tekitanud. Künnapas jäi oma mänguga kahjuks kahele meesnäitlejale alla, aga eks ta pidigi mängima sellist veidi pealiskaudset ja lihtsameelset tüüpi.

Igatahes tasub seda etendust vaatama minna. Juba kahe nii suurepärase näitleja dueti pärast. Ja Kivirähk on jätkuvalt suurepärases vormis.

"Kirsiaed" Vanemuises

Üks minu kolleeg oli seda etendust vaatamas käinud ja ma küsisin, kuidas meeldis. Ta ütles,. et ilus lavakujundus oli. Oli tõepoolest ilus, hele ja valge. Kerge nagu unelm. Maas pehme karvane vaip, mis etenduse lõpus kokku rulliti, unelm sai läbi. Ka kostüümid olid erksavärvilised ja pilkupüüdvad.

Anrdes Mähar tegi hea rolli kaupmees Lopahhinina. Temast oli ikka kahju. Kuidas ta püüdis Ranevskaja tähelepanu võita ja kuidas see kordagi ei õnnestunud. Intelligentidest mõisnikupere hoolis küll väga oma kirsiaiast, aga inimesi, kes neile vaimselt alla jäid või nende kitsasse ringi ei kuulunud, nad ei märganud või ignoreerisid. Ei olnud Lopahhinilgi lõpus mingit õnne ega võidurõõmu äsja omandatud mõisa üle. Pigem oli ka tema puhul tunda lootuste luhtumist või isegi kaotuse kibedust.

Meeldis ka Karol Kuntsel Ranevskaja vennana. Tal puudus see õhkav toon, mida Tšehhovi näidendites paraku tihtilugu kasutatakse. Marika Barabanštšikova tegi vaimuka rolli, samuti Margus Jaanovitš. Aivar Tommingas oli väga liigutav vana teenri rollis. Tema ka lõpus "unustati". 

Otseselt pole lavastusele nagu midagi ette heita, kõik oli justkui paigas, aga no ei haakunud minuga. Jäi arusaamatuks, miks selline tükk ja just nüüd. Tšehhovit ikka armastatakse meil lavale tuua ja ma ise ka ikka tahan neid etendusi enamasti näha. Aga siin midagi uut minu jaoks ei olnud. Näiteks Strandbergi lavastatud Moliere ´i "Naiste kool" oli tunduvalt ägedam. 

Minu kõrval istus ema tesmelise tütrega, aga teiseks vaatuseks olid nad lahkunud. Kahju, et noort inimest ei kõnetanud!