"Teoreem" Draamateatris

Juhan Ulfsaki lavastus. Päris diip. Pärast etenduse lõppu oli saal täis kohmetuid ja ebalevalt naeratavaid vanamutikesi. Oli muidugi nooremat publikut ka. Minu taga rääkisid kaks meest, et tegu oli ikka pigem Von Krahli-pärase lavastusega, kui Draamateatri omaga. Kunagi ülikooli filmiklubis sai vaadatud Pasolini filmi "Teoreem". Mäletan, et olin väga vaimustuses, aga ega midagi muud küll ei meenu. Lavastus on tehtud Pasolini jutustuse järgi.

Laval on väikekodanlik perekond, edukas vabrikandist isa Jaan Rekkor, ilus ja eneseteadlik ema Mari Abel ning kaks last, vist teismelised, Marian Eplik ja Ursel Tilk. Räägitakse ennast ja üksteist iseloomustades kolmandas isikus, seega tekib kohe võõritusefekt. Ilmub ka viies tegelane, teenija Teele Pärna esituses. Kuna tal on kogu aeg seljas roheline Bolti kulleri kast, siis ilmselt vihje pagulasele. Tegemist on ilmselgelt tuima tüübiga, kes lolli järjekindluse- ja valju plärinaga nühib muru niita. Kuna Eestis pole kunagi eriliselt klassivahedele tähelepanu pööratud, siis ega ma kohe ei haakunud selle teemaga. Korraks isegi mõtlesin, et ah, jälle üks Tšehhovlik draama.

Huvitavaks läks asi siis, kui lavale ilmus võõras, pikk ja ilus tütarlaps (hiljem selgus küll, et noormees ja siis jälle, et ikka tütarlaps). Liisa Saaremäel pani ennast kohe vaatama ja ega temalt silmi ära ei saanudki. Sama käis muidugi ka laval oleva perekonna kohta. Igaühte puudutas võõras omal kombel, aga tõmme oli igal juhul seksuaalne. Üllatuslikult hakkasin ma laval viibivatele tegelastele kaasa elama ja tundma. Sellele aitas kaasa näitlejate aus mäng, poeetiline tekst ja mõjuv muusika. Laval toimuv on pigem unenäoline, kui reaalne.

Siis ühel hetkel läheb võõras minema ja fookus pöördub teenijannale. See saabub tagasi oma kodukülla maakolkas ja muutub pühakuks (või ohverdatakse?). Võimas hääl ja võimas esitus pisikeselt Teele Pärnalt. Aga tema headusest olen ma juba ammu aru saanud. Stseen on koomiline, aga jääb mulle arusaamatuks. Keda ta siis õigupoolest lunastab?

Igal juhul on lavastus kaunis, stiilne ja väljapeetud. Tekitas küsimusi ja, mis seal salata, ka ebamugavust. Mis ilmselt oligi asja mõte.

"Mägede iluduskuninganna" Vanemuise Sadamateatris

Selles mõttes huvitav lavastus, et umbes 20 aastat tagasi tõi Ain Mäeots lavale sama näidendi kahest naisest, emast ja tütrest ning tol ajal mängis ema Herta Elviste ja tütart Liina Tennossaar. Nüüd lavastas Mäeots sama McDonaghi draama ja seekord on ema roll Liina Tennossaarel. Tütart mängib Ragne Pekarev. Tookord jäi see lavastus mul kahjuks nägemata ja nüüd olid ootused päris suured.

Lavastus oligi hoogne, sai nalja ja oli muidugi ka valusaid kohti. McDonagh on vaieldamatult üks paremaid tänapäeva näitekirjanikke ja mulle ta ka väga meeldib. Alati on tema näidendite tegelasteks lihtsavõitu ja isegi piiratud inimesed. Viimati nägin tema filmi "Inisherini hinged" ja siiamaani on meeles Colin Farrelli lihtsameelse külamehe kurb nägu.

Liina Tennossaar oli ikka äge mutt, lõug vihaselt püsti ja käed värisemas. Selline tüüpiline kiuslik vanainimene, kes ei ela ise ega lase ka teis(t)el elada. Tennossaar oligi kõige usutavam tegelane laval, kuigi ehk ikkagi pisut üle võlli oma heleda ja valju häälega. Pekarevi tegelase Maureeni puhul ei saanud väga aru, kui frustreeritud ta sellest elust ikka oli. Ta oli ju juba 20 aastat oma kiusliku ema käske täitnud. Pigem jäi mulje, et ta nautis oma emaga tülitsemist ja, mis kõige hullem, ka võikas tulise õliga stseenis jäi ta rahulikuks ja külmaveereliseks. Mulle jäi mulje, et ta tegelikult teadis, et mingit Ameerikasse sõitu ei tule ja ta tegelikult ei kohtunudki Patoga. Ta võib-olla ei tahtnudki teistsugust elu? Väga usutav ei tundunud, et tegu on lihtsa maanaisega, kuigi ropendamist oli üksjagu.

Ain Mäeots Patona mõjus küll loomulikuna, kuigi ka tema ei jätnud kuidagi lihtsa külapoisi muljet. See-eest nende üürike armastusstseen Maureeniga oli väga julge ja usutav. Polegi ammu niisugust Vanemuise laval näinud. Oskar Seeman Pato venna Rayna oli mõnusalt närviline ja äkiline, aga samamoodi jäi ehk pisut veenvusest puudu. "Tõrksa taltsutuses" oli ta kindlasti rohkem oma elemendis.

Lavakujundus oli autentne, vana logu maja ja piisavalt segadust. See on lavastus, kus ei soovita istuda esimeses reas, sest igasuguseid asju pritsib pidevalt. Mäeots on teinud ka muusikalise kujunduse ja muusikat on tõesti palju, mõnusaid iiri lugusid ja ka vanu eestikeelseid laule. Tegevus toimubki ilmselt kusagil 80-ndatel aastatel.

Kokkuvõttes oli tegu ikkagi hea lavastusega. R-ile, kellega koos seekord vaatasime, meeldis väga.

"Julius Caesar" Vanemuises

Minu lapsepõlve sõbrannadel tekkis mõte seda ooperit vaatama minna ja loomulikult olime kohe päri. Ka Avo oli kohe valmis tulema ja veel paaril sõbrantsil oli õnnestunud oma mees kaasa võtta. On ju tegemist nii haruldase koosseisuga, kus lausa kolm kontratenorit. Teiseks muidugi lavastaja Elmo Nüganen, kelle nimi kohe publiku kohale veab. Seegi kord oli saal rahvast puupüsti täis.

Ega ma ei oodanud väga vinget elamust, aga võta näpust! Ma olin väga vaimustunud. Selline muusikaline tase ja väga põnev lavastus! Lavakujundus oli esmapilgul minimalistlik - valge sõrestik tagaplaanil, mis aga valguse abiga muudetakse kord lillaks, siis roheliseks ja lõpus veripunaseks. Meestegelaste kostüümid olid tõeliselt pilkupüüdvad, värvikirevad ja suurte sulgedest peakatetega. Üle vindi keeratud rooma väepealike välimus. Koor on lumivalges, kehastudes kord sõjaväeks, kord vangideks, kord lihtrahvaks. Kui mängu tulid kaasaegsed laigulised sõjaväeriided, vintpüssid ja iseliikuvad minitankid, siis algul mõtlesin, et oh ei, juba jälle! Aga pikapeale hakkas see otsenäitamiste pillerkaar mulle meeldima. Arusaadav, et tõmmatakse paralleele tänapäeva sõjahullusega. Ja barokkooperis, kus ei aaria, ega isegi mitte retsitatiivi ajal midagi ei juhtu, on tore, kui laulja näiteks vaikselt lakke sõidab ja siis veelkord. Ja kuigi ooper on algselt mõeldud kajastama vaprate valitsejate Caesari ja Kleopatra romantilist armulugu, siis lavastuses on hoopis teised meeleolud. Me kõik ju teame ajalootundidest, et paariheitmise tõeline põhjus oli ikka poliitiline, pealegi oli kogu selle triumfi taga ikka labane tapmine ja rohke verevalamine.

Orkester Risto Joosti juhtimisel mängis väga hästi. Mulle väga meeldis Nüganeni võte mõned orkestrandid ka lavale tuua. Tõsi küll, metsasarve mängija oli veidi raskustes, aga see ongi väga raske pill. Väga äge oli Caesari duett viiuldajaga. Martin Karu Julius Caesarina oli väga professionaalne ja mõjuv. Täitsa uskumatu, et see oli tegelikult tema esimene ooperiroll. Ivo Posti kontratenor number kahena jäi ilmselgelt tagasihoidlikumaks, aga selle kompenseeris ta oma näitlejažarmiga. Kolmas kontratenor Ka Bo Chani esituses oli pigem karikatuurne tüüp ja sellega sai ta suurepäraselt hakkama. Hoolimata aasiapärasest nimest on tegu juba aastaid Eestis elava lauljaga. 

Pirjo Jonas Kleopatrana üllatas taas, seekord ka suurepärase füüsilise vormiga. Tema sopran oli puhtakõlaline ja kerge. Midagi pole parata, aga ka see on väga oluline, et laulja jätab meeste ihaldusobjektina laval usutava mulje.

Minu ja ka Avo absoluutne lemmik oli Tuuri Dede Corneliana, kellel mängida ja laulda tapetud väepealiku naise roll. Tema ja Rasmus Kull poja Sextusena kandsid ooperi laulvamaid aariaid ja dramaatilisemaid stseene. Barokile omaseid pikki koloratuure ehk lihtsamalt öeldes hääleväristamist nende muusikalistes palades ei olnud. Mul oli väga hea meel Rasmuse üle, kellel laulda päris suur roll, mitu aariat ja duetti ning kes sellega suurepäraselt hakkama sai.

Pean kiitma ka kava. Viimasel ajal on Vanemuise kavad väga ilusa kujundusega, "Julius Caesari" oma meeldis mulle eriti.

"Mefisto" Draamateatris

 Olin just ära vaadanud "Macbethi" ja ei saa salata, et tekkis võrdlusmoment. "Mefisto" on küll tagasihoidlikum produktsioon, orkestri asemel on poistekoor, tantsulist liikumist on vähem. Aga mida "Macbethis" ei ole, on mõjuvõimas peategelane. Mait Malmsten oli Macbethina suurepärane nagu alati, aga ega tal väga tugevat rolli lavastajate poolt ette ei antud. Seevastu Juhan Ulfsak Hendrik Höfgenina on pea kogu etenduse esiplaanil, tema mängule toetub kogu lavastus. Ja Ulfsak mängib oma tegelase võimsalt välja, teda on põnev jälgida ja igav juba ei hakka. 

Alguses tuletas ta mulle natuke Mati Unti meelde oma närviliste tõmbluste ja grimassidega. Aga Unt oli ikka sümpaatne ja armas, Hendrik Höfgeni kohta seda küll öelda ei saa. Algusest peale tuletas ta meelde ussikest, ka kehahoiak oli selline: läńgus õlad ja kõhuke ees. Lodev mehike, kes üritas näitlejana provintsist välja rabeleda ja ühtlasi tõmbles kahe naise vahel. Ühtaegu üleolev, vaimukas ja terane ning samas pugejalik ja vastik. Tema kaasaminek valitsema pääsenud natsirežiimiga oli seega üsna etteaimatav käik. Loomulikult tekkivad paralleelid tänapäevaga ja kui mõelda kõigi nende venelaste (ja mitte ainult venelaste) peale nii siin, kui sealpool piiri, kes Putinit ja tema jäledat sõda Ukrainas takka kiidavad, siis on mõistetav, et valitseva hüsteeriaga mitte kaasaminek õnnestub ainult tugevatel. Mulle tuli meelde Robert Seethaleri romaan "Tubakapoodnik", mis suures plaanis räägib samast asjast, natside võimule tulekust Austrias. Selle noor peategelane on aga hoopis teisest puust, kui Höfgen. Suurepärane romaan, seda tasub lugeda.

Kui Hendrik Höfgen on pigem karikatuur, kui inimene ja selletõttu ka erilist kaastunnet ei ärata, siis ülejäänud tegelased etenduses on inimlikumad, samas jääb neile vaid peategelast toetav roll. Mõjuvama rolli tegi Teele Pärn aristokraadist Barbarana. Mulle väga meeldis ka Merle Palmiste natsikindrali armukese Lotte Lindenthalina. Selline emalik ja pealtnäha empaatiline naine, kelles ei tekita mingeid moraalseid küsimusi tema armukese jõhkrad poliitilised vaated ja teod. Väga oskuslikult on kasutatud videod, peegleid ja pöörlevat lava. Estonia teatri poistekoor kehastus kord ingliteks, kord hitlerjugendiks, igatahes olid nad toredad. Lavastuses oli muusikat ja elu. Aga tõelist kaasaelamist või tundehetke ei tekkinud. Kahjuks.

Ma sõitsin ekstra Tallinnasse seda etendust vaatama. Olen muidugi tihti Tallinnas teatris käinud, aga seekord ma läksin vahetult etenduseks ja tulin kohe peale lõppu hilise bussiga tagasi. Seega jube palju istumist ja etenduse ajal ma ikka nihelesin ja tundsin kanget vajadust koibi sirutada. Ma ei tea, oleks vast ikka võinud vaheaja teha, etenduses oli selleks võimalusi küll minu meelest.