laupäev, 17. veebruar 2024

"Julius Caesar" Vanemuises

Minu lapsepõlve sõbrannadel tekkis mõte seda ooperit vaatama minna ja loomulikult olime kohe päri. Ka Avo oli kohe valmis tulema ja veel paaril sõbrantsil oli õnnestunud oma mees kaasa võtta. On ju tegemist nii haruldase koosseisuga, kus lausa kolm kontratenorit. Teiseks muidugi lavastaja Elmo Nüganen, kelle nimi kohe publiku kohale veab. Seegi kord oli saal rahvast puupüsti täis.

Ega ma ei oodanud väga vinget elamust, aga võta näpust! Ma olin väga vaimustunud. Selline muusikaline tase ja väga põnev lavastus! Lavakujundus oli esmapilgul minimalistlik - valge sõrestik tagaplaanil, mis aga valguse abiga muudetakse kord lillaks, siis roheliseks ja lõpus veripunaseks. Meestegelaste kostüümid olid tõeliselt pilkupüüdvad, värvikirevad ja suurte sulgedest peakatetega. Üle vindi keeratud rooma väepealike välimus. Koor on lumivalges, kehastudes kord sõjaväeks, kord vangideks, kord lihtrahvaks. Kui mängu tulid kaasaegsed laigulised sõjaväeriided, vintpüssid ja iseliikuvad minitankid, siis algul mõtlesin, et oh ei, juba jälle! Aga pikapeale hakkas see otsenäitamiste pillerkaar mulle meeldima. Arusaadav, et tõmmatakse paralleele tänapäeva sõjahullusega. Ja barokkooperis, kus ei aaria, ega isegi mitte retsitatiivi ajal midagi ei juhtu, on tore, kui laulja näiteks vaikselt lakke sõidab ja siis veelkord. Ja kuigi ooper on algselt mõeldud kajastama vaprate valitsejate Caesari ja Kleopatra romantilist armulugu, siis lavastuses on hoopis teised meeleolud. Me kõik ju teame ajalootundidest, et paariheitmise tõeline põhjus oli ikka poliitiline, pealegi oli kogu selle triumfi taga ikka labane tapmine ja rohke verevalamine.

Orkester Risto Joosti juhtimisel mängis väga hästi. Mulle väga meeldis Nüganeni võte mõned orkestrandid ka lavale tuua. Tõsi küll, metsasarve mängija oli veidi raskustes, aga see ongi väga raske pill. Väga äge oli Caesari duett viiuldajaga. Martin Karu Julius Caesarina oli väga professionaalne ja mõjuv. Täitsa uskumatu, et see oli tegelikult tema esimene ooperiroll. Ivo Posti kontratenor number kahena jäi ilmselgelt tagasihoidlikumaks, aga selle kompenseeris ta oma näitlejažarmiga. Kolmas kontratenor Ka Bo Chani esituses oli pigem karikatuurne tüüp ja sellega sai ta suurepäraselt hakkama. Hoolimata aasiapärasest nimest on tegu juba aastaid Eestis elava lauljaga. 

Pirjo Jonas Kleopatrana üllatas taas, seekord ka suurepärase füüsilise vormiga. Tema sopran oli puhtakõlaline ja kerge. Midagi pole parata, aga ka see on väga oluline, et laulja jätab meeste ihaldusobjektina laval usutava mulje.

Minu ja ka Avo absoluutne lemmik oli Tuuri Dede Corneliana, kellel mängida ja laulda tapetud väepealiku naise roll. Tema ja Rasmus Kull poja Sextusena kandsid ooperi laulvamaid aariaid ja dramaatilisemaid stseene. Barokile omaseid pikki koloratuure ehk lihtsamalt öeldes hääleväristamist nende muusikalistes palades ei olnud. Mul oli väga hea meel Rasmuse üle, kellel laulda päris suur roll, mitu aariat ja duetti ning kes sellega suurepäraselt hakkama sai.

Pean kiitma ka kava. Viimasel ajal on Vanemuise kavad väga ilusa kujundusega, "Julius Caesari" oma meeldis mulle eriti.






Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

"Reis metsa lõppu" Ekspeditsioon

Tartu Draamafestivalil kõnetas mind saadaolevatest etendustest just "Reis metsa lõppu". Nagu oligi oodata, oli tegemist intensiivs...