Selles mõttes huvitav lavastus, et umbes 20 aastat tagasi tõi Ain Mäeots lavale sama näidendi kahest naisest, emast ja tütrest ning tol ajal mängis ema Herta Elviste ja tütart Liina Tennossaar. Nüüd lavastas Mäeots sama McDonaghi draama ja seekord on ema roll Liina Tennossaarel. Tütart mängib Ragne Pekarev. Tookord jäi see lavastus mul kahjuks nägemata ja nüüd olid ootused päris suured.
Lavastus oligi hoogne, sai nalja ja oli muidugi ka valusaid kohti. McDonagh on vaieldamatult üks paremaid tänapäeva näitekirjanikke ja mulle ta ka väga meeldib. Alati on tema näidendite tegelasteks lihtsavõitu ja isegi piiratud inimesed. Viimati nägin tema filmi "Inisherini hinged" ja siiamaani on meeles Colin Farrelli lihtsameelse külamehe kurb nägu.
Liina Tennossaar oli ikka äge mutt, lõug vihaselt püsti ja käed värisemas. Selline tüüpiline kiuslik vanainimene, kes ei ela ise ega lase ka teis(t)el elada. Tennossaar oligi kõige usutavam tegelane laval, kuigi ehk ikkagi pisut üle võlli oma heleda ja valju häälega. Pekarevi tegelase Maureeni puhul ei saanud väga aru, kui frustreeritud ta sellest elust ikka oli. Ta oli ju juba 20 aastat oma kiusliku ema käske täitnud. Pigem jäi mulje, et ta nautis oma emaga tülitsemist ja, mis kõige hullem, ka võikas tulise õliga stseenis jäi ta rahulikuks ja külmaveereliseks. Mulle jäi mulje, et ta tegelikult teadis, et mingit Ameerikasse sõitu ei tule ja ta tegelikult ei kohtunudki Patoga. Ta võib-olla ei tahtnudki teistsugust elu? Väga usutav ei tundunud, et tegu on lihtsa maanaisega, kuigi ropendamist oli üksjagu.
Ain Mäeots Patona mõjus küll loomulikuna, kuigi ka tema ei jätnud kuidagi lihtsa külapoisi muljet. See-eest nende üürike armastusstseen Maureeniga oli väga julge ja usutav. Polegi ammu niisugust Vanemuise laval näinud. Oskar Seeman Pato venna Rayna oli mõnusalt närviline ja äkiline, aga samamoodi jäi ehk pisut veenvusest puudu. "Tõrksa taltsutuses" oli ta kindlasti rohkem oma elemendis.
Lavakujundus oli autentne, vana logu maja ja piisavalt segadust. See on lavastus, kus ei soovita istuda esimeses reas, sest igasuguseid asju pritsib pidevalt. Mäeots on teinud ka muusikalise kujunduse ja muusikat on tõesti palju, mõnusaid iiri lugusid ja ka vanu eestikeelseid laule. Tegevus toimubki ilmselt kusagil 80-ndatel aastatel.
Kokkuvõttes oli tegu ikkagi hea lavastusega. R-ile, kellega koos seekord vaatasime, meeldis väga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar