Olin just ära vaadanud "Macbethi" ja ei saa salata, et tekkis võrdlusmoment. "Mefisto" on küll tagasihoidlikum produktsioon, orkestri asemel on poistekoor, tantsulist liikumist on vähem. Aga mida "Macbethis" ei ole, on mõjuvõimas peategelane. Mait Malmsten oli Macbethina suurepärane nagu alati, aga ega tal väga tugevat rolli lavastajate poolt ette ei antud. Seevastu Juhan Ulfsak Hendrik Höfgenina on pea kogu etenduse esiplaanil, tema mängule toetub kogu lavastus. Ja Ulfsak mängib oma tegelase võimsalt välja, teda on põnev jälgida ja igav juba ei hakka.
Alguses tuletas ta mulle natuke Mati Unti meelde oma närviliste tõmbluste ja grimassidega. Aga Unt oli ikka sümpaatne ja armas, Hendrik Höfgeni kohta seda küll öelda ei saa. Algusest peale tuletas ta meelde ussikest, ka kehahoiak oli selline: läńgus õlad ja kõhuke ees. Lodev mehike, kes üritas näitlejana provintsist välja rabeleda ja ühtlasi tõmbles kahe naise vahel. Ühtaegu üleolev, vaimukas ja terane ning samas pugejalik ja vastik. Tema kaasaminek valitsema pääsenud natsirežiimiga oli seega üsna etteaimatav käik. Loomulikult tekkivad paralleelid tänapäevaga ja kui mõelda kõigi nende venelaste (ja mitte ainult venelaste) peale nii siin, kui sealpool piiri, kes Putinit ja tema jäledat sõda Ukrainas takka kiidavad, siis on mõistetav, et valitseva hüsteeriaga mitte kaasaminek õnnestub ainult tugevatel. Mulle tuli meelde Robert Seethaleri romaan "Tubakapoodnik", mis suures plaanis räägib samast asjast, natside võimule tulekust Austrias. Selle noor peategelane on aga hoopis teisest puust, kui Höfgen. Suurepärane romaan, seda tasub lugeda.
Kui Hendrik Höfgen on pigem karikatuur, kui inimene ja selletõttu ka erilist kaastunnet ei ärata, siis ülejäänud tegelased etenduses on inimlikumad, samas jääb neile vaid peategelast toetav roll. Mõjuvama rolli tegi Teele Pärn aristokraadist Barbarana. Mulle väga meeldis ka Merle Palmiste natsikindrali armukese Lotte Lindenthalina. Selline emalik ja pealtnäha empaatiline naine, kelles ei tekita mingeid moraalseid küsimusi tema armukese jõhkrad poliitilised vaated ja teod. Väga oskuslikult on kasutatud videod, peegleid ja pöörlevat lava. Estonia teatri poistekoor kehastus kord ingliteks, kord hitlerjugendiks, igatahes olid nad toredad. Lavastuses oli muusikat ja elu. Aga tõelist kaasaelamist või tundehetke ei tekkinud. Kahjuks.
Ma sõitsin ekstra Tallinnasse seda etendust vaatama. Olen muidugi tihti Tallinnas teatris käinud, aga seekord ma läksin vahetult etenduseks ja tulin kohe peale lõppu hilise bussiga tagasi. Seega jube palju istumist ja etenduse ajal ma ikka nihelesin ja tundsin kanget vajadust koibi sirutada. Ma ei tea, oleks vast ikka võinud vaheaja teha, etenduses oli selleks võimalusi küll minu meelest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar